05.01.2012, 10:53
Stelmachi ja Raudse “vaimne vanaisa”
Seda viiekümnendates eluaastates kõrget Eesti riigiametnikku peeti äraostmatuks, ent ometi said väljavalitud tema kaudu elamisloa osta.
Äri elamislubadega pole Eestis midagi uut. Esimese Eesti vabariigi ajal juhiti seda politsei tippjuhtkonnast ja suure tõenäosusega siseministeeriumi teadmisel kui mitte osalusel. Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi aetud äri puhul kerkib niisamuti küsimus – kas seegi kord toimus see siseministeeriumi juhtfiguuride teadmisel? Isegi parteide nimed, millega elamislubade müüjad seotud olid, on äravahetamiseni sarnased. Enne sõda oli selleks Isamaaliit, nüüd aga Isamaa- ja Respublica Liit. Ühel 1940. aasta varakevadisel päeval oli poliitilise politsei assistant Arnu Raudalu ametikohuseid täitmas Tallinna sadamas. Parajasti oli Stettinist saabunud aurik “Ariadne”. Raudalu märkas, et teiste seas tuli maale üks juudi välimusega mees, helistas kuhugi ja jäi siis ootama. Mõne aja pärast vuras sadamasse auto, millest väljus siseministeeriumi ametnik. Ta tervitas laevalt tulnut ja ulatas talle ümbriku ning sai vastu omakorda ümbriku. Ent kes oli see salapärane müüja? “Võttes aluseks polpoli ametnike ettekannetes tehtud viiteid, et Eestis peatuslubade raha eest müümisega on seotud Politseitalituse kõrge ametnik, kelle naine on juuditar, tuleb järeldada, et see mees oli Konstantin Lepp,” nimetab politseiajaloo uurija Mai Krikk. Tal on õigus. Tänapäeva mõistes käis äri elamislubadega.