Stilo näitab stiili
Fiati väikekeskautod on sageli olnud kõvad tegijad Euroopa Aasta Auto konkursil. Brava/Bravo võitis aastal 1996, selle eelkäija Tipo 1989. Ent päriselus kipuvad Fiatid kiirelt vanaks jääma. Ja vaid kuue tootmisaasta järel ongi meil Brava/Bravo asemel Stilo.
Ei mingeid ümarusi enam
Eelkäija mõnusalt pontsakst biodisainist pole Stilo puhul jälgegi, valitsevad arhitektuurist inspireeritud nurgelisemad vormid. Esimene Stilo pilt pani mind ahastama: kas tõesti on Fiat langenud nii madalale, et tema sõiduk sarnaneb disainilt tobemõttetute Kaug-Ida massiautodega? Õnneks mitte – oma silmaga veendusin, et detailirikkuselt ületab Stilo isegi Bravat-Bravot tunduvalt.
Stilo kolme- ja viieukseline versioon kannavad küll sama nime, ent tootja väitel on need kaks täiesti erineva iseloomuga sõidukit. Mahtuniversaali sugemetega viieukseline on praktiline, kolmeukseline aga mängulisema loomuga. Viieukseline on kõrgem, ka istmed selles asuvad teepinnast kõrgemal. Klaasipind on hiiglasuur ja siseruumi ümberkujundamise võimalused tohutud. Kolmeukseline oma tõusva vööjoonega aga meenutab kupeed.
Ühes punktis on erinevuste rõhutamisega minu meelest siiski liiale mindud – viieukselise Stilo vedrustus on liiga pehme. Jah, isegi treppis kruusateel ei põruta auto sõitjaid oimetuks, ent teatud tingimustes ei püsi tagarattad enam üldse maa küljes. Kolmeukseline on samuti pehme (nagu olid ka Brava-Bravo), kuid kurvisõitu see eriti ei häiri. Vähemalt niikaua, kui teepind enam-vähem sile.
Optimaalne kesktee
Mootorivaliku optimaalseim variant on endiselt (nagu Braval-Bravolgi) 1,6liitrine 103hobujõuline. 1,8liitrise kolmekümmet enamhobujõudu tunneb ainult möödasõitudel, vaevalt see aga korvab hinnavahet. Esmakordselt on Fiat Eestis saadaval ka diisliga (1,9 l, 115 hj). Stilo tippvarianti – 2,4 liitrise mootriga Abarthi – aga meil ei müüdagi.
Kui 103 hobujõudu panid Brava päris väledalt liikuma, siis Stilo oma 150 enamkiloga pole enam mingi sprinter. Tänaval küll hätta ei jää, ent korraliku kiirenduse saamiseks tuleb mootorit ka korralikult piitsutada. Õnneks ei kosta mootorimüra eriti sõitjateni, sest helisummutus on eeskujulik. Ilmselt on palju vaeva nähtud ka aerodünaamika viimistlemisega, sest isegi 150 km/h peal tuulemüra sama hästi kui puudub. Ka Stilo üsna püstine tagaklaas püsib kruusateel puhas, mis samuti viitab põhjalikule tööle tuuletunnelis.
Brava-Bravoga võrreldes on tundmatuseni muutunud ka Stilo interjöör. Kujundus on hoopis teine ning kadunud on kõva ja klobisev helehall plastik. Selle asemel kasutatake hoopis pehmemat ja mõnusamat materjali, täpselt samasugust nagu tunduvalt kallimates Alfa-Romeodes. Ja muidugi hiilgavad Fiatid rikkaliku põhivarustusega.
Brava-Bravo oli omal ajal üks esimesi odavaid autosid, mis sai põhivarustusse originaalraadio. Igati mõistlik samm on leidnud palju järgijaid, ent too raadio oli tõeline helitehniline ja ergonoomiline õudusunenägu. Stilo raadio (õigemini audiosüsteem) on auto hinnaklassi kohta peaaegu eeskujulik – palju võimalusi, lihtne käsitseda, hea sound.
Paraku puutusin Stilo puhul kokku probleemidega, mida ma kahe aasta jooksul Bravat kasutades juba Fiati minevikuks pidasin. Suusaluuki avades pudenes pihku kuskilt lahti põrunud kruvi. Tankimisava korki auto küljes hoidev vaier tuli oma pesast lahti. Ning tagatipuks ei õnnestunud juhiust seestpoolt avada. Jääb loota, et esimesed Eestisse jõudnud Stilod olid pärit konveieri häälestamise ajast ning müügile tulevatel autodel selliseid vigu ei esine. Sest auto iseenesest on hea ja huvitav.
