Strateeg, kes tegi Obama

Barack Obama presidendi­kampaania juht on mustanahaliste poliitikute nõustamises vana kala.

Ameerika Ühendriikide uue presidendi selja taga seisab vasakpoolne juudi intellektuaal David Axelrod – Barack Obama valimiskampaania juht ning nõustaja. Ühendriikides pole see esimene kord, kui mustanahalistel poliitikutel ning vasakpoolsetel juutidel on ühine asi ajada. 53aastane Axelrod kasvas üles ajastul, kui rassilise võrdõiguslikkuse eest võidelnud Martin Luther King teatas, et tal on üks unistus. Mäletame, mis see oli. See oli rassiline võrdsus. Seda unistust aitasid ellu viia kodanikuõiguste aktivistid, kellest pooled olid juudi päritolu.

Obama oskas inimesi üles kütta, pakkudes neile muutuse lootust, sellal kui Hillary Clinton, kes oleks vallanud tegelikku riigijuhtimist, ei andnud neile seda. Nii kõlab kriitikute hinnang.

Mäletatavasti hakkasid Clinton ja Obama – demokraatliku partei presidendikandidaadid mõlemad – mingil hetkel nii tõsiselt üksteise vastu võitlema, et vabariikliku partei kandidaadil John McCainil polnud vaja teha muud, kui vaid käsi kahjurõõmsalt kokku hõõruda.

New Hampshire osariigis hoiatas Clinton tänavu aasta algul avalikus kõnes oma kuulajaskonda selle eest, et pärast Obama võitu tuleb valijaskonnal hakata “petlikke lootusi” (false hopes) maha matma.

Järgmisel päeval tegi Obama, kes pidas samas osariigis kihutuskõnesid, geniaalse käigu. Ta küsis oma kõne lõpus, mis tähendab “petlikud lootused” ja kuidas on Ameerika kõndinud progressi teel.

“Kas vaatas John F. Kennedy kuuketast ja ütles: ah, liiga kaugel, olgem realistid, ei sinna saa?” küsis Obama kuulajaskonnalt. “Kas dr King seisis Lincolni memoriaali astmetel, silmitses seda tohutut rahvahulka enda ees ja ütles, et vabandust, poisid, petlikud lootused, see unistuse värk on petlik lootus, ei me saa võrdõiguslikkust?” Obama porises Clintonit matkides veel kord “false hopes” ja teda kuulama kogunenud rahvamass hakkas möirgama.

Poliitik peab oskama unistada. Täpsemalt – poliitikul peab olema nõustaja, kes oskab teda unistama panna. Obama geniaalne käik New Hampshire’s oli tegelikult Axelrodi käik. See mees kirjutas Obamale kõnesid, tema lõi vast valitud presidendile kuvandi.

David Axelrod on ülimalt huvitav isiksus. Nagu ka Obama ise. Mõlemal mehel on erilised suhted isaga. Obama kirjutab oma eluloos, et mehed püüavad kas vastata oma isade lootustele või siis nad püüavad vältida nende tehtud vigasid. Barack (poisi­ea hüüdnimega Barry) kasvas üles perekonna juurest lahkunud isast unistades. Ta kirjutas sellest bestselleriks tõusnud raamatu “Dreams from My Father”.

Baracki nõustaja David varjas kolmkümmend aastat avalikkuse eest, et tema isa tegi enesetapu. Tema sulest ilmus 2006. aastal ajalehes Chicago Tribune artikkel “The Truth About my Father’s Death”. Axelrod oli siis juba kuulsuse tipule jõudnud, sest üks tema klient oli just võitnud Kongressi valimised. David otsustas perekondliku luukere kapist välja tuua.

Davidi isa oli psühholoog, kelle töö oli inimeste aitamine, ent iseennast ta aida­ta ei suutnud.

Kuna seda võis ­hinnata nõrku­seks, tegi David kõik endast ­oleneva, et asi jääks varjule. Nii nagu Obama anne inimesed ära võluda pärineb isalt, nii ka Axelrodi anne inimesi juhtida. Kui mees pärib isalt tugevad küljed, siis võib-olla ka nõrgad?

Axelrodi isa Joseph oli pärit Ukrainast. Vene kodusõja päevil võttis üheksa-aastane J oseph ühe juudi orbude salga juhtimise enda õlule, viies nad läbi pogrommidest haaratud maa Odessa sadamasse. Lool oli õnnelik lõpp, sest Joseph leidis sadamalinnas üles kaotsiläinud vanemad, kellega koos emigreerus Ameerikasse.

Käbi ei kuku kännust kaugele. Viieaastane David sattus 1960. aastal New Yorgis elades koos oma hoidjaga jalutades kuulama John F. Kennedy kihutuskõnet. Hoidja tõstis poisi postkasti otsa, et see saaks jälgida kuulsa poliitiku esinemist. David vaatas, suu ammuli, kuidas üksainus inimene suudab haarata tuhandete tähelepanu ning nende emotsioone suunata. Nähtu jättis poisile kustumatu mulje. Sellega oli tulevane rahvamasside manipulaator ning suunaja sündinud.

Axelrodile kuuluv manipuleerimiskontor ASK Public Strategies asub Chicagos. Kuigi Axelrod sündis New Yorgis, on just Chicago tema eluloos otsustava tähtsusega. Ta õppis sealses ülikoolis, seal töötas ta ka pikka aega ajakirjanikuna. Axelrodi töö oli 1983. aastal kajastada linnapea valimisi. See oli USA poliitikas üks murdehetki, sest valituks osutus mustanahaline poliitik Harold Washington. Esmakordne juhtum Ühendriikide ajaloos. Neli aastat hiljem, kui Washington alustas võitlust tagasivalimise eest, oli Axelrod taas asjaga seotud. Ent seekord juba mitte kui sündmuse kajastaja, vaid kui selle stsenarist. Andekas ajakirjanik oli vahepeal asutanud konsultatsioonifirma ASK Public Strategies, mille teenuseid Washington ostis. See õigustas end – Washington saavutas Axelrodi abil tagasivalimise.

Ja see oli alles algus. Axelrod spetsialiseerus mustanahaliste poliitikute kampaaniate juhtimisele. Detroit, Cleveland, Houston, Philadelphia ning Ühendriikide pealinn Washington said Axelrodi abiga afrodest linnapead. Tema järgmine saavutus oli anda 2006. aastal Massachusettsi osariigile mustanahaline kuberner.

Järgmine samm ülespoole sai olla vaid Valge Maja. Ning meheks, keda sinna upitada, sobis ideaalselt Barack Obama.

Ka tema elus etendab Chicago erilist rolli. Pärast Harvardi juurastuudiumi lõpetamist jättis Obama tulusad tööpakkumised tähelepanuta, hakates selle asemel Ühendriikide suuruselt kolmandas linnas sotsiaaltöötajaks. Noor Barack tegutses Chicago kõige karmimates kvartalites.

Unistaja Martin Luther King ütles kuna­gi, et kui tahetakse tõeliselt teada saada, mis asi on rassiline vihkamine, minda­gu Mississippi äärest Chicagosse. Nii Axelrod kui ka Obama said selles linnas tule­rist­sed. Läinud sajandi lõpus olevat ­linnas käinud varjatud, ent väga ­vihane ­rassiline kodusõda. Beirut on the Lake, “Beirut järve kaldal” nimetasid ­linna ajakirjanikud. Pole vist juhus, et noor neegerpoliitik ning noor neegerpoliitikute nõustaja said seal viisteist aastat tagasi tuttavaks. Axelrod saanud uue tuttava potentsiaalist kohe aru.

Poliitika olevat räpane tegevus. Nii ka poliitikute aitamine.

Mainitud Hillary Clinton, kelle karjääri Axelrod aitas purustada (kui nad harjutasid koos Obamaga televäitlustel esinemist, võttis Axelrod Hillary rolli enda peale), pole suure kampaaniameistri elus mingi juhuslik persoon.

Üks Axelrodi tütardest kannatab epilepsia all. Davidi abikaasa Susan lõi ­fondi Citizens United for Research in Epilepsy (CURE), mida asus ka ise juhtima. Kuna tema mehel oli poliitikutest tuttavaid, siis suutis ta kaasata mõnedki neist fondi jaoks raha koguma. Kõige tõhusamalt aitas fondi ei keegi teine kui Hillary Clinton. 1999. aasta jaanuari alguses, kui Senatis ­hakati arutama tema presidendist abikaasa tagandamist (s kandaal praktikandiga), oli Hillaryl kalendrisse ­kirjutatud CURE fondi annetuste kogumise kõne. Hoolimata kogu jamast Washingtonis pidas tollane esileedi oma lubadust ning lendas ­Chicagosse, kus ta külastas haiglat ning ignoreerides reporterite küsimusi Valge Maja skandaali kohta, pühendus täielikult haigete laste probleemile. Hiljem korraldas Riiklik Tervise Instituut (National Institutes of Health) Hillary algatusel epilepsiakonverentsi. Susan Axelrod on öelnud, et Hillary Clintoni abi selle haigusega võitlemisel oli ülioluline. Kaheksa aastat hiljem aitas Susani mees David kunagist heategijat maa sisse tampida. Ärge võtke isiklikult... see on ainult poliitika.