Sügisene “Hea Uus Heli” alustas
Eile algas Tallinnas neljandat korda toimuv muusikafestival “Hea Uus Heli” 2005 (HUH). Festival kestab laupäeva, 8. oktoobrini ning sündmused leiavad aset Kinomajas, Kanuti Gildi saalis, Von Krahli teatris ja klubis Võit.
Mitmete välisesinejatega festivalil esitlevad värskeid heliplaate kodumaised artistid Muschraum (esikplaat “Naterijeka”), Kismabande (debüütalbumit “Polüpale” esitleti eile kontserdiga Kunstihoones) ja Kago, kes toob nüüd ka Tallinnas publiku ette albumi “Köngerjönks” kava.
HUHi tähtsamaid välisartiste tutvustab ürituse peakorraldaja Aivar Tõnso.
Aivar, kes on Saksamaa artist Niobe? Miks võiks ta huvi pakkuda?
Olen kuulnud kõiki Niobe albumeid ja need on mulle meelde jäänud kui väga omanäolised, kõigest muust täiesti eemalseisvad. Ta on klassikalise muusika taustaga, õppinud kompositsiooni, ja tema muusika on midagi jazz’i ja elektroonika vahel liikuvat. Kumbki neist kahest määratlusest pole siiski sugugi õige.
Käisin läinud sügisel Niobe kontserdil Berliinis – tahtsin näha, kas ta kõlab elusalt sama veenvalt nagu plaatidel, ja ei pidanud pettuma. Kontserdil mõjus selline muusika koos esitusviisiga veel eriti lummavalt ja unenäoliselt. Ta lihtsalt laulis enese komponeeritud taustadele. Ülejäänut peab juba ise kogema.
Ning Jaapanist saabuv KK Null?
Mürakontsert võib olla väga võimas elamus, eriti kui seda esitab keegi, kes lihtsalt ei eksperimenteeri, vaid teab, mida teeb. Aga pole kindel, kas midagi niisugust peaks väga tihti kogema.
Minu arvates on mürailmas kolm artisti, keda peab elusalt kuulma: Pan Sonic, Merzbow ja KK Null. Kaks viimast on mõlemad Jaapanist, aga samas üsna vastandlikud. Olgugi et 80ndatel ka koostööd teinud, on KK Null vastupidi Merzbow’le jäänud täielikult truuks analoogtehnikale ja seetõttu kõlavad tema kontserdid ka palju orgaanilisemalt. Nad ei mõju uue muusika viimase sõnana, vaid pigem millegi ajatuna. Minu jaoks seisab KK Nulli kujul laval samurai, kelles väljendub midagi väga klassikaliselt jaapanipärast.
Ja viimaseks – Hollandi duo Funckarma?
Mulle on alati meeldinud abstraktne, aga väga funky rütmika. Vähe on neid, kes seda nauditavalt valdavad. Funckarma ehk vennad Donald ja Roel Funcken on ühed nendest. HUHil peaks kõlama läbilõige nende eri projektide loomingust, orienteeritusega klubilisele meeleolule. Üsna palju on nad Funckarma nime all viljelenud ka melanhoolsemat tugitoolielektroonikat. Nende kõrvalprojekt Cane on üsna hoogne muusika, kuid projekt Shadow Huntaz jälle aeglane ja väga gruuvi hip-hop, mida nad teevad koos kolme Ameerika MCga. Tallinna laiv keskendub cane’likule klubielektroonikale.
