Sunnitud maade­vahetused

Isegi mõjuvõimsad äri­mehed ei saanud riigilt ilma vahendajateta maad osta.

Indrek Toome ja Tondi parkimismaja mõistatus
Kinnisvaraärimees Indrek Toome soovib aastal 2000 ehitada Tallinnas Pärnu maanteel haigutavasse Osten Tori auku suure maja.
Kui vaevaliselt see käib, pihib ta oma aktsiaseltsi Satabild iga-aastastes aruannetes. Loa viieteistkorruselise hoone ehitamiseks saab ta linnalt 2002.  Üle tee asuvale platsile tahab Toome teha parkimismaja.
Too maa, Tondi 10, kuulub riigile. Toome palub linnapea Edgar ­Savisaarel kuulutada krundi erastamiseks välja enampakkumine.
Muidugi peab Toome nõu ka maa-ametiga, mille tulemusel asjad võtavad imeliku pöörde. Maa-ameti peadirektor Kalev Kangur otsustab jätta Tondi 10 riigi maareservi. Linnapea Edgar Savisaar on sunnitud enampakkumise tühistama.
Riik kui omanik ei ilmuta krundi hooldamise suhtes erilist huvi. Tallinna Kesklinna valitsus ähvardab keskkonnaministeeriumi isegi väärteomenetlusega, sest umbrohutõrje on tegemata!
Toome aga teab, et maa-amet “valmistab ette selle maa erastamist Eesti seadustele vastavalt”.
Kulub veel aastake. 31. märtsil 2005 vahetab Villu Reiljan Tondi 10 Einar Vettusele, kes müüb 6. mail krundi edasi Toomele.
1340ruutmeetrise krundi omandamiseks Tallinna kesklinnas kulus endisel Eesti NSV peaministril kõigest viis aastat.
 Küsimus: Miks ei ostnud Indrek Toome soovitud maad riigilt, vaid vahendaja Einar Vettuselt?
Kinnisvarafirma sekretär: “Indrek Toome ja Alvar Ild otsustasid, et ei soovi seda kommenteerida.”

Koit Uus ja Roosta puhkeküla mõistatus
Läänemaal Noarootsis tegutseb Roosta puhkeküla, mida peavad tuntud ettevõtja Koit Uus ja rootslased. Puhkekeskuse ja kohalike seas populaarse liivaranna vahel kasvab riigimets.
2003. aastal otsustab maa-ameti peadirektor Kalev Kangur eraldada riigimetsast kaks uut kinnistut: Rannatuka ja Rannametsa.
Noarootsi vallavanem Ülo Kalm vihastab. Ta nõuab keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas metsatükeldamise lõpetamist: “Jagamise asendiplaaniga tutvudes on selgelt märgatav, et eesmärk on Rannatuka ja Rannametsa hilisem võõrandamise kavatsus.”
Vald pole huvitatud mereäärse maa sokutamisest erakätesse, nähes seda avalikult kasutatava puhkemetsana.
Appi tuleb riigimetsa majandamise keskus (RMK). Kinnisvaradirektori asetäitja Andrus ­Lauren kinnitab, et jagamine “ei taga riigimetsamaa otstarbekat majandamist”.
See on kõva sõna. Aga mitte piisav.
Viis päeva hiljem teatab RMK peadirektor Aigar Kallas, et alluv kirjutas ebatäpse kirja. Ta annab maa jagamisele oma õnnistuse.
31. märtsil 2005 vahetab Villu Reiljan seitse hektarit metsa Einar Vettusele, kes müüb selle 16. mail 750 000 krooniga edasi. Ostja on Koit Uus, sest Roosta puhkeküla territoorium vajab laiendamist.
Küsimus: Miks ei ostnud Roosta puhkeküla laienemiseks maad riigilt, vaid vahendaja Einar Vettuselt?
Koit Uus: “Riigilt otse ostmine oli üsna pikk ja bürokraatlik. Oma osa mängis ka see, et firma ei olnud piisavalt järjekindel ja aktiivne asjaajamises, maa ost polnud prioriteetse iseloomuga. Turult laekunud pakkumine oli küll kallim, kuid otstarbekas ja kiire lahendus.”

Raivo Rand ja Mäksa kivitehase mõistatus
Äritandemile Raivo Rand ja Aivar Tuulberg kuulub Tartumaal Mäksas ehitusmaterjalide tehas Columbia-Kivi. Kuna tootmine kasvab, on vaja uut laoplatsi.
Rand teeb riigile ettepaneku müüa talle umbes üks hektar tehase kõrval asuvat maad.
Taotlus jõuab septembris 2003 Tartu maavalitsuse maaosakonna juhataja Tiit Kubri lauale.
Kubri kirjutab selle peale: “Suuliselt vastatud. Ei saa rakendada ostueesõigust. Soovitasin teha kirjalik avaldus keskkonnaministrile. Kui minister jätab riigi omandisse, saab maade vahetuse teel soovi rahuldada.”
Kubri teadis, keda soovitada. Kümne aasta eest kuulus ta Tiit Vähi valitsusse regionaalministrina. Ka siis oli keskkonnaminister Villu Reiljan. Mõlemad kuuluvad Rahvaliitu.
Läheb veel kaks aastat. 7. novembril 2005 annab Reiljan Mäksa krundi Tullio Liblikule, kes müüb maa 28. veebruaril 2006 edasi Tartu kivivabrikantidele.
Kui Ekspress palub Kubril asja selgitada, vannub mees oma süütust: “Kuidas ja mis toimus ministeeriumis, see oli maavalitsusele võõras teema.”
Küsimus: Miks ei ostnud Columbia-Kivi soovitud laoplatsi riigilt, vaid vahendaja Tullio Liblikult?
Raivo Rand: “Ei oska öelda, miks ma ei saanud seda riigilt osta. Ma olen sellest rääkinud maa-ameti juhi Kalev Kanguriga.”
 
Tiit Vähi ja Türsamäe panga mõistatus
Euroopa Liit toob Eestis kaasa Natura 2000 loodushoiuprogrammi jaoks sobivate alade otsimise. Ida-Virumaal langeb valik paekaldale ehk Päite klindile. Kaitse alla tahetakse võtta ka selle idapoolset osa Türsamäe panka, mis asub Sillamäe linnas.
Sillamäel sadamat ehitavale Tiit Vähile on see halb uudis. Tema onupoeg, sadama juhatuse liige Margus Vähi saadab 2004. aastal Ida-Virumaa keskkonnateenistusele mureliku kirja. Ta kurdab, et looduskaitsjate plaan muudab “majandustegevuse võimatuks”. Detailplaneeringu kohaselt tuuakse pangalt alla sadamasse transpordi ringtee.
Vähidel on õnne. Keskkonnateenistus teeb kindlaks, et Türsamäe pank pole looduslikult säilinud ega vasta Natura reeglitele.
24. märtsil 2005 annab keskkonnaminister Villu Reiljan Sillamäe sadamale olulised krundid Tullio Liblikule. 9. mail ostab Vähi need 14 hektarit talt ära.
Küsimus: Miks ei ostnud Sillamäe Sadam soovitud maid riigilt, vaid vahendaja Tullio Liblikult?
Margus Vähi: “Sillamäe sadama arenguks vajalike Türsamäe ja Ääremaa kinnistute soetamise variante arutasime juriidiliste nõustajatega. Nad ei soovitanud kinnistute ostmist riigivaraseaduse alusel enampakkumise korras, kuna nende arvates ei oleks enampakkumisele läinud kinnistud tulenevalt maa harilikust hinnast, vaid enampakkumisele oleks läinud Sillamäe sadama arendamise blokeerimisõigus (oleme ka selle küsimusega Sillamäel kokku puutunud).”
“Juristide soovituseks oli kasutada looduskaitseseaduse alusel riigi poolt kehtestatud maadevahetuse korda. Kuna Silmet Grupil / Sillamäe sadamal puudusid looduskaitse all olevad maaüksused, siis otsisime firmasid ja omanikke, kellel niisugused maad võisid olla või kellel võis olla võime selliste maade hankimiseks. Oleme veendunud, et Türsamäe ja Ääremaa maaüksuste ostmine oli seaduslik, eetiline ja riigile ning Ida-Viru arengule kasulik.
Meie teada maavahetuse tehingutega seoses on algatatud uurimine ja sellega tegelevad uurimisorganid. Seoses sellega, et ajakirjanduses on esinenud valeinformatsioone, mis meie arvates juba kallutavad selle küsimuse objektiivset uurimist, palume avaldada käesolev vastus T eie küsimusele koos küsimu sega muutmata kujul.
Et mitte osaleda uurimise mõjutamises ajakirjanduse kaudu, teatame Teile, et jätame Teie võimalikud järgmised küsimused vastamata.”