Kella poole kaheteistkümne ajal saabuski Hõbe Kadriorgu ning läks Varese ihukaitsja Ants Tähemaa saatel presiidiumi esimehe korterisse. Varest tubades näha ei olnud. "Ju ajab vannitoas habet," arvasid mehed. Majapidaja Hilda Jansoni süda aga aimas halba. Ta palus igaks juhuks kontrollida, ega vannitoas midagi juhtunud pole. Tähemaa ilmselt koputas kõigepealt, kuid vastust saamata proovis sissepoole käivat ust avada. Uks oli kinni kiilunud!

Tähemaa pressis jõuga vastu ust ja tal õnnestus see irvakile lükata. Pilust paistis Varese hommikumantel. Arvates, et peremees on minestanud, surusid Tähemaa ja Hõbe kahe mehe jõuga ukse kiiresti lahti. Esimesena astus vannituppa Hõbe. Talle avanes kohutav pilt. Vares lamas külili põrandal, tema parema käe juures maas oli püstol Walther.

"Ei suuda enam!"

Kell veerand üks saabusid Kadriorgu valitsuse haigla peaarst J. Desalõt, terapeut J. Vassiljeva ja Varese ihuarst Aada Mardna. Neil ei olnud enam midagi päästa. Lask otse südamesse oli Varese eluküünla kustutanud. Ajaloouurija Vello Israeli andmeil jäänud doktor Mardna ligi kümneks minutiks üksi surnukeha juurde. Ta märkas vannitoa aknalaual kokkumurtud paberilehti, mis ilmselt olid Varese hüvastijätukirjad. Kahjuks Mardna neid ei lugenud.

Üks kiri oli määratud Varese asetäitjale Nigol Andresenile, kes selle ka kätte sai. Kirja sisu on tänaseni saladus. Teises kirjas põhjendas Vares oma lahkumist:

Haiguse laviin, mis minust üle käis, on minu organismi sedavõrd laostanud ja ruineerinud, et vaevalt (minu eas!) see veel toibuda ja töövõimeliseks muutuda võiks.

Nüüd, kus on tarvis elujõudu, ülesehitajaid, nõukogude töö tõelisi juhtivaid tegelasi, tunnen ma enese järsku südamehaiguse, kõrge veresurve ja närvikava kurnatuse tõttu olevat täielikult töövõimetu kõikidel aladel. See on masendav ja ränk tunne, mis sunnib tegema järeldusi, kuna väljavaateid muid ei ole.

Praegu kipub haigus võtma kuju ja pöörde, millest on vaja enesel ette jõuda. Kardan kõige pahemat – segaseks jäämist, vaimset invaliidsust.

Andestage kõik, kes mõistavad minu teguviisi!

JVB

Tugevate kokkumurdmisjälgede järgi näib, et kiri oli Varesel juba mõnda aega kaasas. Ilmselt hiljem (kas vahetult enne saatuslikku lasku?) on kirja lõppu ebakindlama käekirja ja punase pliiatsiga lisatud hüvastijätt oma naisele:

Andesta kallis Siuts, Sina kangelaslik lohutaja! Tean, et oma sammuga lõhun ka Sinu elu! Ei suuda enam!

Hilisõhtul viidi linasse mässitud Varese laip Kadriorust Keskhaigla surnukambrisse. Esmalt saabus Kadrioru administratiivhoone ette lahtine veoauto, kuid keegi tegi märkuse, et ülemnõukogu presiidiumi esimees väärib paremat. Siis saadeti kohale julgeoleku buss. Nii lõppes Johannes Varese elu ehk kõige usutavama versiooni järgi.

Kuulujutud: Vares tapeti

Päev hiljem levis ehmatav uudis üle kogu Eesti. "29. novembril suri pärast lühikest ja rasket haigust Nõukogude Eesti väljapaistev poliitikategelane, üks Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei ja Eesti Nõukogude riigi juhte sm Johannes Vares," kuulutati kõikjal.

Varese surm registreeriti perekonnaseisuaktide osakonnas alles ligi kaks kuud hiljem. Seda Nigol Andreseni avalduse põhjal. Varese surma ametlik põhjus oli: südame pärgarteri tromboos ja veresoonte üldine lupjumine.

Kuulujutud Varese surma kohta hakkasid liikuma kohe, ametlikku põhjust vist ei uskunud küll keegi. Ajaloouurija Voldemar Pinn on kokku lugenud tervenisti kuus versiooni ja kahtlemata ei ole see veel kõik. Kadrioru administratiivhoone kütja Jõgisalu jutustas Komis sunnitöölaagris, et saatuslikul hommikul olid Varese jutul partei keskkomitee juhid Arnold Veimer, Nikolai Karotamm jt. Suletud uste tagant oli kosta ägedat vaidlust, umbes veerand tunni pärast sõitsid külalised minema. Läks veel veerand tundi ja siis kõlas revolvripauk. Jõgisalu tormas esimesena vannituppa ja leidis Varese põrandalt, tema meelekohast jooksis verd. Ei möödunud nelja minutitki, kui Kadriorus olid tagasi Veimer ja Karotamm. Jõgisalu oli veendunud, et Varesele anti käsk end auga ära koristada ning külalised jäid ärasõitu teeseldes nurga taha pauku ootama.

Teise versiooni kohaselt tappis Varese tema kabinetis Moskva kõrge ülemus, sest Vares keeldus talle esitatud paberile alla kirjutamast. Varese lahkamiskomisjoni liikme doktor Gutkina kaudu pääses liikvele lugu, mille järgi tapeti Vares vannitoas kahe lasuga: üks pähe, teine rindu. Põhjus: Vares keeldus täitmast Stalini käsku Eesti kollektiviseerida ja talurahvas küüditada.

Lisaks neile liikus ka suisa absurdseid jutte. Vares küll hukkus autoõnnetuse tagajärjel, küll lasti maha metsavendade poolt, küll uppus vannis. Mida aga rääkis kõige lähem inimene, Siuts? Vello Israeli väitel oli abikaasa kindel, et Johannes tapeti. Sel saatuslikul hommikul tulid nende juurde koju kaks julgeolekuohvitseri Moskvast. Vares pidas oma kabinetis suletud uste taga nendega nõu umbes neli tundi. Mida seal räägiti, seda Siuts ei kuulnud. Küll oli vahel kosta venelaste käratsemist. Lõpuks uks avanes ja kolm meest läksid koos vannituppa. Kohe kõlas kaks lasku. Siutsule ütlesid ohvitserid, et kui ta iitsatab, ootab teda sama saatus. Küsitav on muidugi, miks niisugune tunnistaja üldse ellu jäeti.

Varese abikaasa pidas vastu natuke rohkem kui kolm kuud. Märtsi algul 1947 leidsid ihukaitsja Tähemaa ja majapidajanna Janson Siutsu surnukeha tema Kadrioru korteri magamistoast. Jansoni sõnul mürgitas Siuts end luminaali üleannusega, mille mõju kohta olevat ta eelnevalt doktor Mardna käest pärinud. Ka Siutsu surma ametlikuks põhjuseks märgiti südamehaigus.

Miks?

Miks Johannes Vares tappis enda? Olid need süümepiinad, nagu vahendab Vareste peretuttav Elsbet Parek oma mälestustes Siutsu kunagi poetatud lauset: "Neid pisaraid, mis Barbarus öösiti oma patja valab, näen ainult mina. Aga pääsu pole."

Voldemar Pinn küsis sedasama doktor Mardnalt, kes ütles, et Varese füüsiline seisund polnud ähvardav. "See, mis enesetapuni viis, oli järjest süvenev depressioon." Päev-päevalt üha jubedamaks muutuv Nõukogude okupatsioon Eestis, mille kaassüüdlane Vares oli, andis selleks piisavalt põhjust. 

Täit selgust Varese surmas ei saabu vist kunagi. ENSV peaprokuröri asetäitja Jüri Kasesalu vastas sellekohasele järelepärimisele 1989. aastal, et "Eesti NSV Prokuratuuri arhiivis ei ole materjale J. Varese, tema abikaasa E. Varese ega viimase sugulaste surmafaktide kontrollimise läbiviimise kohta prokuratuuriorganite poolt aastatel 1946–1951."

Varese enesetapp ei jäänud ainsaks laskmiseks Kadriorus. 1990. aastate keskel sai väidetavalt õnnetuse tagajärjel surma presidendi julgestusteenistuse ülem Heiti Prits. Mitte kaugel kantseleist, Rohelise Aasa tänaval asuva maja tualettruumis kukkus Pritsi relv kogemata maha ja mees sai kuuli pähe.

Teadmine Kadrioru-maja hirmsast ajaloost jälitab selle elanikke praegugi. Sügisel 2001 ütles presidendi abikaasa Ingrid Rüütel ajalehele Postimees otsekoheselt: "Ja seal on vannituba, kus Vares Barbarus end maha lasi? Elada sellises korteris? Kas teil oleks meeldiv seal olla?"