05.09.2008, 00:00
Suure konflikti väikesed ohvrid
Vene-Gruusia konflikti tulemusel toodi Pihkvasse kolm tinakirstu. Ekspress külastas toitjata jäänud perekondi ja sai teada, et juba kaks nädalat enne konflikti ametlikku algust viidi Pihkva diviisi sõjaväelased Osseetiasse õppustele.
Tänavu 4. augustil sünnitas Galina (25) poja. Pojale pandi
nimeks Andrei. Pereisa Aleksei Putsõkin (27) lasti Osseetiast
õppustelt mõneks päevaks koju vastsündinut vaatama.
Kõik ütlesid, et poeg on nagu isa suust kukkunud. Aleksei
naiseõde Žanna meenutab, et vastne isa kutsuti juba 6. või 7.
augustil Osseetiasse tagasi. Rohkem ta oma poega ei näinud. Kuigi
Moskva lähedalt pärit, maeti Aleksei Pihkvasse, naisele ja pojale
lähemale.
Kolm kirstu Aleksei Putsõkini, Sergei
Ševeljevi (27) ja Vladimir Jegorovi (35) surnukehadega saabusid
Pihkvasse üheksa päeva pärast relvastatud konflikti algust.
Kõigist kolmest jäid maha noor naine ja päris väikesed
lapsed. Ühelgi neist kolmest ei olnud oma eluaset. Kõigi kolme
jaoks oli sõjaväelase elukutse nende isiklik valik. Ja ükski
neist ei olnud ajateenija.
Augusti lõpus ilmub Vene ajalehes
Argumentõ i Faktõ – Pskov artikkel “Autasu mehisuse
eest...
postuumselt”. Artikkel kõneleb hukkunud Sergei
Ševeljevist. Tolleks hetkeks ei olnud Pihkva väljaande
ajakirjanikele veel teada, et tegelikult toodi Pihkvasse mitte üks, vaid
kolm kirstu. Ning et Ševeljevi loos ei olnud kõik sugugi nii,
nagu ajaleht kirjutas.
Hukkunu vend: “Minust saab
sõjaväelane”
Gornevi küla on
Pihkvast umbes viie kilomeetri kaugusel. Siin on ka üks kohalikest
kalmistutest. Siin, männi all, paikneb Ševeljevite perekonna
rahula. Viimane haud on alles päris värske: Vene riigilipu
värvides pärjad, mustad lindid kirjaga “Rahuvalvemissioonis
hukkunule”. Surnuaiavaht tädi Maria Jegorovna räägib, et
matused olid rahvarohked ja kärarikkad: “Muusika mängis, lasti
kolm aupauku...”
Vene ajakirjanduses kõneleb Sergei elu
viimastest minutitest tema isa, kuigi tegelikult ei kohtunud Sergei isaga
sugugi sageli, sest teda kasvatas neljandast eluaastast peale kasuisa. Muide,
Sergeid ei kasvatanud ka tema pärisema. Kasuisa Pavel on
sõjaväelane. Tal on selja taga Afganistan (Punatähe orden),
Tšetšeenia, Abhaasia. Ta on saanud kaks medalit vapruse eest ning
medali tegutsemise eest rahuvalvajana Jugoslaavias. Tema kasvatas üles ka
Sergei ja tolle lihase venna Andrei (17).
Pärast Piiteri
sõjakooli lõpetamist tegutses Sergei luurajana. Viimasel ajal
üüris koos naise Anna ja kolmeaastase tütre Leraga korterit
Kabardi-Balkaarias. Pihkva sugulastest nägi Sergeid viimasena vend, kes
oli Sergeil Kabardi-Balkaarias 9.-26. juulini külas. Nagu tellitult just
ajal, kui Sergei kutsuti Osseetiasse õppustele. See oli 24. juulil.
10. augustil helistas Pihkvasse Anna: “Sergei, mul on halvad
uudised. Sinu vend on tapetud.”
Sergei 17aastane vend Andrei
ei ole kõigest praeguseni toibunud. Ta vaatab venna fotosid, meenutab
viimaste kõneluste üksikasju ja ütleb, et läheb
armeeteenistusse.
Mitte kaugel majast, milles elavad Sergei
Ševeljevi sugulased, “sirguvad” uusehitised. Kohalikud
kinnitavad, et suured mitmekorruselised majad ehitatakse tulevastele
sõjaväelastele.
Fotokorrespondent Julia Hrisanfova,
kelle mees on samuti sõjaväelane, ütleb, et kolm tinakirstu on
Pihkva jaoks küll kurb arv, kuid kaugeltki mitte kõige suurem.
1990. aastatel, pärast järjekordseid sõjalisi operatsioone
juhtus, et siia toodi korraga kuni 80 kirstu. Mõlemad
Tšetšeenia sõjad on toonud sellesse linna leina.
Kuid kui nii võib öelda, erines surm esimeses
Tšetšeenia sõjas teise sõja surmast. Kun
a esimesse saadeti ajateenijad, olid hukkunud väga noored mehed. Teises
sõjas sõdis palju lepingulisi sõjaväelasi, kes
võisid endale Tšetšeenias teenitud raha eest osta
korteri.
Ka praegusel juhul on küsimus rahas. Tõsi,
kõik selle loo tegelased tunnistavad, et summad ei ole enam need, mis
kunagi. Vladimir Jegorovi abikaasa arutleb: “Küsimus on pigem
valitud elukutses. Või õieti öelda selles, et õigel
ajal ei omandatud teist elukutset.”
Hukkunu
tütar: “Mina olen isa surmas süüdi”
Selle kuueaastase tüdruku sõnavaras ei ole veel
poliitiliselt korrektset sõna “konflikt”. Tema jaoks
“sai isa sõjas surma”. Anja näitab
rõõmuga oma nukke ja isa kingitud aabitsat, ta on kurb, et keegi
ei oska Barbi nukumaja kokku panna – seda oskas teha ainult isa. Anja
ütleb sõnu “sai surma” välja hästi
ettevaatlikult, ta valmistub hoolikalt isale surnuaeda külla
sõitma, arutleb, kuidas ta ise ka kunagi ära sureb ja saab siis
isaga koos olla. Ja veel arvab Anja, et tema on isa surmas süüdi.
Asi on selles, et kui televiisorist hakati näitama
sõjasündmusi Osseetias-Gruusias, vaatas kuueaastane Anja telerit ja
ütles emale: “Isa saab surma.” Alles meie jutuajamise
lõpu poole ütleb tüdruk justkui kinnitavalt, aga samas ka nagu
küsivalt: “Mina olen ju süüdi, et isa sai surma. Miks ma
siis niimoodi rääkisin?! Selline lobamokk.” Ja vaatab
üles, silmad oma süü pärast hirmu täis.
Anja isa Vladimir Jegorov oli kontraktnik, lepinguline
sõjaväelane. Käis oli kaks korda
Tšetšeenias, mõlemal korral üheksa kuud. Ja
nüüd, kui ta oli alles Osseetiast õppustelt tagasi
jõudnud, teatati talle, et on vaja kiiresti tagasi sõita. Ja ta
sõitis. Koju jäid naine Olga (27), kuueaastane tütar Anja ja
kaheksakuune Nastja. Naine küsis enne ärasõitu: “Ma
kuulsin, et mõned teie ohvitserid keeldusid seekord minemast...
Äkki jääd sina ka koju?”
“Ma ei ole
rott,” oli mees vastanud. Vene keeles on rott see, kes uppuvalt laevalt
esimesena jalga laseb.
Pärast seda rääkis Olga mehega
veel ühe korra telefoni teel. Ja siis, 19. augustil tuli Olga juurde koju
kolm inimest: kaks sõjaväelast ja üks meedik. Tulid
ütlema, et Vladimir on hukkunud. Kolm tabamust: rinda, kõhtu,
õlga.
“Te ajate midagi segamini,”
hüüdis Olga.
“See on välistatud,”
vastasid külalised.
“Aga mina kuulsin kõik, mida
suured inimesed rääkisid,” ütleb Anja. “Mul on ju
hea kuulmine... Miks see kuul, mis tabas isa, ei pöördunud teise
suunda ega läinud selle sisse, kes tulistas?”
Ükski
peredest ei kipu rääkima konflikti poliitilisest küljest.
“Meie poliitikasse ei sekku,” ütleb Vladimir Jegorovi
ämm. “Mis meil sellega asja on? Talle anti käsk ja tema
läks...”
“Aga mida siin ikka rääkida
on,” arutleb Žanna, Aleksei Putsõkini naiseõde.
“Elukutse on niisugune...
Kui noor inimene valib endale
sellise ameti, siis ta tõenäoliselt ka mõistab, millega see
võib lõppeda.”
Üks kolmest hukkunust,
Vladimir Jegorov, maeti Tšeboksarõsse, kus elavad tema
vanemad.
Matustel oli nii tema naine Olga kui ka vanem tütar Anja.
Tüdrukule tundus, et tal ei lastud isale piisavalt lilli
kaasa panna. Ta räägib, et tuleval aastal, kui nad isale külla
sõidavad, võtab ta kaasa suure kimbu tumepunaseid lilli.
Selliseid, nagu isa talle ja emale alati pühade puhul kinkis.