Seal on hunnikus vinüülplaadid, mille sepistamisel on mängus olnud eestlase käsi. Kohvirecordsi asjad. Rulers of the Deepi (Meelis Meri ja P. Julm) erinevad singlid ja EP-d välismaa plaadifirmade alt. Umblu (Raul Saaremets ja Sten Saluveer) koostöö CassioWare’iga - “Angel”. Sten Gun (Sten Saluveer) ühine ponnistus Jerome Sydenhamiga -  “Öö Inimesed”. JDef Räädu muusikute kooperatsioon Antonio Ocasioga – lugu pealkirjaga “Eesti”. Tanel Alumäe EP Austraalia plaadifirmale, Dave Stormi (Taavi Tuisk) tegutsemised firma Subliminal ja Refunkt all ja drum'n'bass-poiste Stare & Phibbs (Arvo Lukk ja Erkki Pilving) ja DJ S.I.N (Eero Muiste) autorlusega vinüülid.

Kui teile need välismaised nimed midagi ei ütle, siis kirjutaks siia igaks juhuks: need on respektitud, tähtsad, tuntud tegelased globaalselt klubikaardilt. Kahju, kui nimetatud eestlased veel vähemütlevamad on, aga vähemasti pooltelt tegelastelt on uusi plaate ilmumas veel ja veel.

Ühesõnaga. Eesti moodsal tantsumuusikal, eriti just Eesti housemuusikal läheb hästi, ta ka kõlab hästi (piiritagused arvustused ja muu tagasiside on positiivne) ning uute plaatide ilmumine on juba nii tavaline, et mul ei tule pähe neid teateid Areeni uudistetoimetajale edasi öelda. (Või peaks või?)

Kogu hea käekäigu juures on paradoksaalsel kombel Eesti housemuusika scene ära lagunenud. Vähemasti publikupoolne panus sinna. Niinimetatud korralike hausipidusid toimub haruharva, tantsusaalid on varasemaga võrreldes pooltühjad ja meeleolu – kuitahes suur nimi New Yorgist ka kohale pole lennutatud - üsna loid. Inimesed on house’ist tüdinud? Mingil määral kindlasti, aga olulisem põhjus on see, et kunagi stseeni publiku teinud publik on vanaks jäänud, kodustunud ja noori see žanr piisavalt palju ligi ei tõmba, et peotuluke endise võimsusega ragiseks.

Suurem pidu on läbi. Aga tossumasin ei roosteta, ta vaid vuhiseb seal, kus rokivad noore(ma)d. Drum'n'bassi pidudel ja MTVst häälekat tuge leidvatel r'n'b ja hip-hopi-üritustel.

Ja ega kaunil välismaal pole asjad kuigi roosilisemad. Kogu klubibisnessis üleüldse. Viimaste aastate jooksul on kinni pandud ridamisi superklubisid, “legendaarseid” klubisid ja klubimuusika ajakirju (hiljuti lahkus meie seast just-huvitavamaks-muutunud ajakiri Muzik). Igal pool tõmmatakse otsi koomale. Ajakirjanduse kaudu on jäänud mulje, et virtuooside asemel kõlbavad ka amatöör-DJd ning suurte superpidude ja superklubide eest käivad ise-kokku-klopsitud peod pisikestes pubi- ja klubiurgastes, kus mängitakse segamini kõike - meinstriim popi, uut disko-punki, electroclashi, r'n'b-hitte, muidugi ka haussi, drum'n'bassi ja elektroonilisi eksperimentaatoreid. Kõike, mis tundub hea.

**

Tegelikult oodati portfelli Eesti popmuusika maastikust. Selles portfellis on tänavu seni üks rõõmustav tähelepanek. Pärast seda, kui Tallinnas esines Gotan Project, tõusis ja seisis Gotan Projecti plaat mitu-mitu nädalat kümne Eestis müüduima välismaa albumi seas. Ühel nädalal oli nende album lausa kolmandal kohal! Need ei ole küll hiigelnumbrid, aga peavoolust nii eemalolevad plaadid pole sellesse TOP 10sse varem tõsiseid jälgi jätnud. Loodetavasti ei jää see marginaalseks juhtumiks ja umbes samadesse kõrgustesse pushib oma plaatide läbimüüki ka septembri lõpus Tallinnas ja Tartus esinev Cinematic Orchestra.