Suurlehed viskasid Assange’i üle parda
Kõik algas nagu põnevusfilmis: salainfot internetti paiskav organisatsioon Wikileaks oli oma valdusse saanud tohutu hulga salajast informatsiooni Ameerika Ühendriikide sõjalisest tegevusest Iraagis ja Afganistanis ning suure hulga USA diplomaatide salajasi memosid. Et maailmas suuremat vastukaja tekitada, pakkus Wikileaksi juht Julian Assange neid tasuta avaldamiseks briti ajalehele The Guardian. Guardian tegi ettepaneku kaasata The New York Times. Kampa võeti ka saksa ajakiri Der Spiegel. Andmete avaldamise eest ei tahtnud Wikileaks mitte pennigi. Nende suurim tasu oligi avalikustamine suurte ajalehtede poolt.
Assange tõi oma saladused Londonisse hiigelsuures seljakotis, milles oli hunnik sülearvuteid, juhtmeid, mobiiltelefone ja mälupulki. Assange ütles, et hulk krüpteeritud koopiaid on tema sõprade valduses ning kui temaga midagi juhtub, avaldatakse materjalid nagunii. Salastamine nakatas ka ajakirjanikke. Nad kasutasid salastatud veebilehti ja suhtlesid Skype’i kaudu, sest uskusid, et seda pole nii lihtne pealt kuulata.
Ajalehed võtsid algusest peale hoiaku, et materjalide avaldamine ei tohi kellelegi halba teha. Sellepärast eemaldati memodest kõik nimed, mille avaldamine võis kellegi elu ohtu seada, samuti muid sõjalise ja luuresisuga detaile, millest võinuks midagi välja lugeda Ameerika sõjaliste operatsioonide kohta.
Suure ajakirjanduse tegemine Ameerika moodi tähendab ka tihedat koostööd võimudega. New York Times teavitas Valget Maja kavandatavatest artiklitest enne nende avaldamist; korraldati kohtumisi kõrgemate julgeolekutöötajatega, saadeti ettevalmistatud materjalid neile ülevaatamiseks, arutati ühiselt, millised kohad memodest kustutada.
Kuid Kelleri ja Assange’i suhted läksid kiiresti halvaks, eriti pärast seda, kui New York Times avaldas paar kriitilist artiklit Assange’i ja talle materjalid hankinud USA sõjaväelase Bradley Manningi kohta. Timesi ja Guardiani jaoks muutus Assange liiga tülikaks. Pealegi oli noos juba käes. Lehed arvasid, et nad on salamaterjalid monopoliseerinud ja Assange’ile päitsed pähe pannud, kuid viimane valmistas neile vastiku üllatuse. Ta asus võitlusvälja laiendamiseks läbirääkimistesse teiste suurte ajalehtedega, näiteks Timesi rivaali Washington Posti, suurima hispaaniakeelse ajalehe El Paísi ja prantsuse Le Monde’iga. See, ning materjalide edasine lekkimine Wikileaksi seest oli hea ettekääne – Times ja Guardian lõpetasid ühepoolselt koostöö Assange’iga ning jätkasid materjalide avaldamist ja töötlemist ilma tema osavõtuta.
Pentagoni arvates pääseb kõnealusele Wikileaksi saladokumente sisaldavale andmebaasile ligi umbes 500 000 inimest. Seda saab vaevalt enam salastamiseks nimetada. Eriti käib see Wikileaksi kaudu lekkinud USA diplomaatiliste memode kohta. Need ei olnud tõepoolest mingid erilised saladused, sest enamik diplomaatilist posti on palju rangemalt salastatud ja top secret-dokumente seal hulgas ei olnudki. Pigem olid need meie mõistes ametkondlikuks kasutamiseks, ja nende hulka kuuluvad ka Eestis kõmu tekitanud memod president Toomas Hendrik Ilvese avalduste kohta Edgar Savisaare ja teiste eesti poliitikute aadressil.
President Ilves ütles memode kohta: “Ma ei pea õigeks kommenteerida teise riigi diplomaatidelt varastatud memosid.” Bill Keller aga selgitab: “Nende jaoks, kes jälgivad välispoliitikat, pakuvad need dokumendid struktuuri, nüansse ja draamat. Need süvendavad ja täpsustavad meie arusaamist sellest, kuidas sündmused arenevad, nad tõstavad või langetavad meie hinnagut maailma liidritele.” Kaudselt ütleb Keller, et memode avaldamine oli saanud Ühendriikide valitsuse vaikiva heakskiidu. Samuti kinnitab ta, et USA diplomaatia pole nende memode avaldamise tõttu kannatanud.
Kelleri raamat “Open Secrets” sarnaneb kõige rohkem apoloogiaga. Ta õigustab pidevalt seda, kuidas suured ajalehed Wikileaksi juhiga käitusid, taunib Assange’i soovi avaldada saladokumendid nende algsel kujul ja kiidab, kui eetiliselt nemad ise materjale kasutasid. Juba raamatu algusest on Kelleri suhtumine Assange’isse pilkav, isegi põlglik. Kui Assange areenile ilmub, siis kirjeldatakse teda “allavajunud räpaste sokkidega” tegelasena. Kui ta aga meedia poolt superstaari staatusse tõstetakse, siis ironiseerib Keller, et Assange juuksed on “värvitud ja stilisti poolt hooldatud ning ta kannab moekaid liibuvaid ülikondi ja lipse”. Võrdselt naeruväärseks tehakse Assange nii sõprade pool diivanil ööbides kui hiljem jõuka sponsori uhkes villas elades. Keller võrdleb Assange’i tegelasega Stieg Larssoni triloogiast, kes võib ühekorraga olla nii kangelane kui kurjategija.
Vastust tema enda poolt raamatu alguses esitatud küsimusele, kas Wikileaks muutis midagi jäädavalt – ajakirjandust, diplomaatiat või elu ennast –, Keller ei leia. Võib-olla on vastus raamatus avaldatud kõigi Timesi Wikileaksi-teemaliste artiklite ja nende aluseks olnud memode hulgas. E-raamatu eelis siin avaldubki – sisuliselt pole mingeid mahupiiranguid.
Ehkki tagantjärele võib saladokumentide avaldamise kohta tuua kauneid (ja ka õiglasi) põhjendusi, käitusid asjaosalised afääri käigus nagu Kariibi mere piraadid – kõige tugevam ja jõhkram kapten krabas aarde endale, jagas seda favoriitidega, varastatud kraami algne omanik aga visati ühiselt üle parda, kaladele söögiks.
Bill Kelleri raamatust “Open Secrets” leiab vihje ka selle kohta, kuidas jõudsid Wikileaksi memod Postimehe kätte. Nimelt sai sõltumatu ajakirjanik Heather Brooke ühe Wikileaksi sisedissidendi käest enda valdusse osa saladokumente ning need hakkasid ilmuma Liibanoni, Austraalia ja Norra ajalehtedes. Detsembris teatas Schibstedi kontsernile kuuluv Aftenposten, et on saanud enda kätte diplomaatilised memod, kuid nende allikat ei avalikustanud. Kuna Times, Guardian jt suured väljaanded kellegagi oma materjale ei jaganud, siis võib järeldada, et Aftenposten andis Postimehele Julian Assange’i selja tagant näpatud materjalid.
