Suurmeeste vormija

Mati Karmini (48) monumendid pälvivad ikka üldsuse tähelepanu. Äsja Tartus avatud Juri Lotmanile pühendatud metalltorudest, veest ja valgusest monument sai kohe hellitusnimeks “Toru-Jüri”.

Mati Karmin on oma skulptuuridega Eestimaad kaunistanud juba kaheksateist aastat. Esimene suurem töö oli 11 meetri kõrgune mälestussammas Tallinna lahes traagiliselt hukkunud USA õhupallivirtuoosile Charles Leroux`le (1989). Seni viimane, Juri Lotmani mälestusele pühendatu, avati äsja Tartus ülikooli raamatukogu ees ning sai kohe hüüdnimeks “Toru-Jüri”.

Taasiseseisvusaja uued monumendid on rahvasuus harva nii suurt tunnustust pälvinud. Karmin mäletab oma loomingule antud hüüdnimedest vaid “Rohutirtsu”. Nõnda ristis Ants Juske tema Jaan Tõnissoni monumendi Tartu kesklinnas, sest see on roheline ja seisab posti otsas. Et rahvas Lotmani Toru-Jüriks ristis, selle vastu pole autoril midagi. “Rahvas paneb ju ikka skulptuuridele nimesid. Aga kui end kvaliteetleheks pidavas Postimehes ilmub lugu, kus ajakirjanik Lotmani skulptuuri juba pealkirjas Toru-Jüriks ristib, siis see on küll imelik.”

Nõukogude ajal oli ­monumentidele hüüdnimede andmine tavaline nähtus, mille psühholoogiat võiks ju selgita­da kui okupatsioonisümbolite iroonilist kohandamist ühisteadvuses ­märgivõre abil. Balti jaama ees asunud 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu monumenti kutsuti “Tuld Moskva rongi pihta!”, “Jooksevad Moskva rongile” või täheldati, et see on ainulaadne monument, kus on kujutatud kõik ülestõusust osavõtjad.

Hiiumaal Kärdlas tänaseni seisev hiigelpea on tuntud kui “Kivi-Jüri” (Lotmani kuju semiootiline vend?), “Tolteek” ja “Kiivripea”; Tartus Kassitoomel hoogsas action-poosis figureerinud Meelist ja Vjatškod kutsuti “Olematu sõprus”. Maarjamäe memoriaali sihvakat obeliski nimetatakse seni “­Impotendi unistuseks”, selle vetteulatuvat osa aga “Soome sillaks”. Estonia puiesteel, seal, kus praegu Ernst Särgava monument, asus Eesti Punaste Küttide mälestusmärk ehk “Vanaraud”. Kuressaares vaevalt aasta seista saanud Viktor Kingissepa kuju kutsuti sarnasuse tõttu “Mikiveriks”.

Karmini populaarsemad tööd asuvad tema sünnilinnas Tartus: Hugo Treffneri monument (1997), purskkaev “Suudlevad tudengid” (1998), Jaan Tõnissoni kuju (2001). Kõige nende arhitekt oli Tiit Trummal. Miks Karmin Lotmani konkursil arhitekti vahetas?

“Kõigil arhitektidel, sealhulgas Trummalil, on praegu kohutavalt pingeline aeg,” selgitab ta.

“Lotmani idee tuli mul pealegi väga hilja. Õnneks asub Andres Lunge büroo just Tartu Kunstikooli kõrval, kus ma loenguid annan, ja nii ma kohe ka tema poole pöördusin.”

Karmin võrdleb skulptori ja arhitekti koostööd kahe piloodi koostööga lennuki juhtimisel.

“Maandumisel tuleb ikka teineteiselt kontrollida, kas telik on välja tõmmatud.”

Teostuse käigus tuli metalltorudest Lotmani mõnevõrra muuta. “Asi iseenesest on põrgulikult keeruline. Kolmemõõtmelisi vektoreid on pagana raske kokku sobitada.”  

Karmini ideed ei piirdu ainult kujutava kunstiga. Oma meremiinidest valmistatud mööbli jaoks tahaks ta rajada galeriid, kus on võimalik ka tooteid osta. Karmin on miinidest valmistanud voodeid, kappe, tugitoole, grillahje koos abilauaga ning tualetisisustust.

Majanduslikult kõige edukamaks miinifurnituuri artikliks on aga osutunud kaminad. Karmini arvates on Eesti inimene väga praktilise mõtlemisega, sellepärast lähevad kaub aks just kaminad, millel on väga kõrge tarbimisväärtus. “Miinist tugitooli büroosse millegipärast ei taheta,” kahetseb ta.

Uurin, kas tema perekonnanime ja edukama müügiartikli kõlalise sarnasuse arvel on ka nalja tehtud. “Ei. Aga meremiinide arvel küll,” naerab Karmin. “Sellepärast, et mu pea on samuti väga ümmargune ja paljas nagu meremiin – ainult viis sarve puuduvad.”

Tooraine mööbli jaoks hankis Karmin viis-kuus aastat tagasi Naissaarelt. “Meremiin on ideaalne moodul, sellest saab igasuguseid asju teha,” kiidab ta. Järgmisel näitusel Belgias demonstreerib skulptor kahest miinist kokku ehitatud kaksikute lapsevankrit. “Meremiinidest saab isegi ehtsa vormeli ehitada,” selgitab Karmin. “Pane aga kolm miini kokku, mootor sisse ja rattad alla ning ongi valmis.”

Kahjuks ei nihku muuseum-galerii-ostukeskuse asutamise idee paigalt. Karmin: “Ülesanne on keerukas. Ruumide leidmisele lisaks peab neid ju aasta ringi majandama, mis nõuab vähemalt 500 000 krooni aastas. Siiani pole ükski rahastaja selle projekti vastu huvi tundnud. Eesti turismil läheb ju niigi väga hästi.”

Millegipärast sarnaneb Karmini professor Lotman vägagi tema Charles Leroux’ga Pirita rannas. “Seda märgati juba siis, kui Lotmani-võistluse võidutööd avalikustati,” märgib autor.

Eesti Ekspressis ilmusid need kohe rubriigis “Kaks tilka vett”. Aga miks nad ei peaks sarnased olema – ikkagi ühe autori looming. “Leroux on lihtsam, koosneb kindlatest raamidest, Lotman on konstruktsioonilt riskantsem.” Karmini arvates võiks Eestis olla palju rohkem kaasaegset skulptuuri, takistuseks on peamiselt asjaolu, et meil puudub vastav tööstus. “Firmade üldine tase on ju trepikäsipuude tegemine,” nendib ta. 

Lõpetuseks küsin Karminilt, kumb on parem skulptor, kas tema või ­Tauno Kangro. Karmin keeldub vastamast ja isegi kommenteerimast.

Mati Karmin

• Sünnipäev: 26. veebruar 1959.
• Haridustee: Tartu 1. keskkool 1977, Tallinna 2. tehnikakool 1978 (fotograafina), Eesti Riiklik Kunstiinstituut 1986.
• Tähtsamad ametid: ERKI (Eesti Kunstiakadeemia) õppejõud 1986–1994. Eesti Kunstnike Liidu president 1992–1995. Sihtasutuse Kunstivaramu nõukogu esimees 1997–2000. Alates 2000. aastast Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna juhataja ja professor (2001).
• Olulisemad monumendid lisaks loos nimetatutele: Kalevivabriku mälestusmärk Kärdlas (1984), reisiparvlaev Estonia hukule pühendatud monument Hiiumaal Tahkunas (1995), Carl Robert Jakobsoni monument Viljandis (1998), Püha Jüri ratsamonument Toris (2003). Tänavu suvest alates seisab Haapsalu südalinnas tema kaheksa meetri kõrgune ansamblit Ruja meenutav rakett.