Suvevaheaeg koos hundikutsikatega
“Laanetaguse suvi” (1979) on film inimese sekkumise ja looduse autonoomse olemise tasakaalupunkti otsingutest. Ainuõigeid lahendusi alati ei olegi, aga vastutus tegude ja tegematajätmiste eest tuleb inimesel ikkagi võtta, sest tema on ainukene loom, kellele on antud abstraktse mõtlemise aparaat.
Laanetaguse metsavahitalus suvevaheaega veetes saab linnapoiss Riho (Riho Rosberg) metsiku ja kultuuristatud looduse vaheliste suhete kohta teada rohkem kui kogu koolipingis veedetud aja jooksul kokku. Õpetused sellest, kuidas kure koht on soos, raba peal tuleb olla kerge jalaga nagu tantsija, linnakartul on ka maal kasvanud jne, täidavad poisi silmad tänutundega.
Lapsed kasvasid huntidega kokku
Metsavahi noorem poeg Mihkel (Mihkel Pinsel) ja tema naabripoiss Hannes (Hannes Kase) kodustavad samal ajal salaja kaks hundikutsikat, mõtlemata, mis saab, kui hundud Bella ja Donna suureks kasvavad. Mida teha täiskasvanud huntidega, kes pole enam päris metsaloomad, aga ei sobi ka koduloomaks, sellele ei tea ühte head ja õiget vastust ka metsavaht Vidrik (Fred Jüssi) ega tema taat, Laanetaguse vanaperemees Jürka (Hillar Pärjasaar).
Hoiatusfilmi mõte oli manitseda looduses harva käivaid, linnastuma kippuvaid lapsi ja nende vanemaid, et nad ei teeks emotsiooni ajel mõtlematusi ega tooks koju metsloomade poegi, kes tunduvad olevat maha jäetud või abitud.
Teisest küljest tahtis Rein Maran näidata loodusega suhestumise positiivseid külgi – kuidas looduses viibimine rikastab ja avardab maailmapilti. “Filmis mängivatel poistel pidi olema võimalus teistele poistele näidata, et on võimalik mitte ainult tappa ja hävitada, et on võimalik ka hoida. Ja hoida mudeli järgi “Kure koht on soos”, nagu Fred filmis ütleb. See oli eesmärk,” selgitab ta raamatus “Ööbikut ei tohi reeta”.
Filmisuve jooksul kasvasid poisid huntidega kokku täpselt nii, nagu filmis näha on. “Väikesed inimlapsed ja väikesed loomalapsed mõistavad tihti üksteist paremini kui väikesed inimlapsed ja täiskasvanud inimesed. Lapse jaoks ei ole loom mitte loom, vaid temaga võrdne olevus. Õnnetus on see, kui lapsele on sisendatud, et loom on mänguasi, sest mänguasja võib ju soovi korral lahti võtta, pahameelega katki teha või lihtsalt minema visata. Aga kui laps mõistab, et loom on elav olend, kes võib valu tunda, kui talle haiget teha, ja kes võib ise haiget teha, siis suhtub ta temasse respektiga.”
Jäigi Marani ainsaks mängufilmiks
Filmimist alustas operaator ja režissöör Maran alles 37aastaselt, diplomitöö Moskvas kaitses 40aastaselt. “Laanetaguse suvi” jäi tema ainsaks mängufilmikatseks. Raamatus “Ööbikut ei tohi reeta” kirjutab Maran, et ega sellesse minimaalselt lavastatud loodusfilmi ei osatud omal ajal eriti suhtuda, sest ta ei olnudki nagu õige mängufilm. Tol ajal olid esimesteks hindajateks iga filmi puhul toimetuskolleegiumi liikmed, nood olid lausa homeeriliselt hirnunud.
Aga tagantjärele leiab Maran, et nii oligi hea – muidu oleks hakanud arvama, et võikski mängufilme teha. Aga siis oleks jäänud kõik need kümned ja kümned sügava keskendumisega loodud dokumentaalfilmid, millega Maran omamoodi koolkonna rajas, võib-olla tegemata? “Olla üks paljudest keskpärastest eesti mängufilmitegijatest nende üldises reas – selleks polnud mul mingit tahtmist. See ei olnud mingil moel ahvatlev. Ja mängufilmi tegemine iseenesest ei ole minu meelest samuti kuigi huvitav. Selles ei ole loodusfilmi tegemise avastuslikkust. Aga kui avastuslikkust pole, on tegu lihtsalt ühe äraelamise viisiga, enam-vähem talutavaga, aga ei millegi enamaga.”
Nõiarahvas eestlased
Mis aga puutub loodusega suhestumise eri viisidesse, siis maksab vaid korraks vestelda jahimehega või looduskaitsjaga, tuulikupargi rajaja või kaevanduse omanikuga, kohaliku omavalitsuse juhi või kaitsealal elava tavalise inimesega, et saaks selgeks, kui erinevad võivad olla vaatenurgad ja arusaamad, millest lähtudes inimesed tegutsevad.
Eestis on piirkondi, kus inimese tegutsemist talutakse vaid väga täpselt kindlaks määratud tingimustel ja limiteeritud alal. On paiku, kus üks looduskaitseala lõpeb, vahele jäävad mõned kümned kilomeetrid inimlooma elutsemiseks, ja juba algab järgmine kaitseala. Kui sel teemal kõnelda looduskaitsjaga, on tema arvates kõik suurepärane. Kui sel teemal kõneleda piirkonna omavalitsusjuhiga, kes puutub iga päev kokku inimeste probleemidega, on jutu sisu hoopis teises toonis. Loomad, linnud ja loodus on küll suurepäraselt kaitstud, aga inimene peab selle kauni kaitstud looduse keskelt ära kolima, sest ta ei tohi seal midagi ette võtta. Sõltuvalt vaatepunktist on vastus igivanale küsimusele, kas inimene ja tema tegevus on osa loodusest või mingisugune reostav ja ideaalset, ürgset ja metsikut loodust tasakaalust välja lööv eksitus, mille eest teda kaitsta tuleb, vägagi erinev.
Kuni meil on sellised filmid nagu “Laanetaguse suvi” ja sellised raamatud nagu “Lingvistiline mets”, ei saa meist loodetavasti kunagi looduspelglikke lääneeurooplasi, kes ei julge metsas laudteelt kõrvale astuda ja marju noppida. Maran muide usub, et vähemalt pool eesti rahvast on nõiad. Selles mõttes, et nad on lähedased loodusega.
Laanetaguse suvi
Eesti Telefilm 1980
■Režissöör, stsenarist ja operaator Rein Maran
■Kunstnik Malle Antson
■Helilooja Mikk Sarv
■Osades Enn Pinsel, Riho Rosberg, Mihkel Pinsel, Hannes Kase, Fred Jüssi, Anne Maasik
DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga alates 9. jaanuarist.
Filmidega saab tutvuda ja sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.
