Sylvesteri puhul näis asi lihtsam. Maksuameti väitel oli tegemist tüüpilise maksudest kõrvalehoidumisega ja ta rakendas punkti, mis räägib tehingute sisulisest tõlgendamisest.

Riigiameti versiooni kohaselt kantisid Sylvesteri eraisikutest omanikud algul oma aktsiapakid odavalt iseenda pisifirmadele. Ingrid Prants ja Endel Ermel koguni nii madala hinnaga nagu 0,001 krooni aktsia kohta. Pisifirmad müüsid aktsiad edasi Soome kontsernile Stora Enso, kuid nüüd juba hinnaga veidi üle 273 krooni.

"Aktsia hind 0,001 krooni näitab, et aktsionärid määrasid AS Sylvesteri selle hetke koguväärtuseks 10 566 krooni, kuigi 2002. aasta augusti alguses sõlmitud kavatsuste protokollis oli Stora Enso valmis ostma Sylvesteri kontserni umbes kahe miljardi krooni eest," märkis maksuamet.

Riigikohus leidis aga, et Eestis kehtib tehinguvabadus ja "kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus".

Kuidas Polli Sylvesteri valitses

Ühe hästiinformeeritud tegelase sõnul on juhtunu taga paljuski Sylvesteri bossi Mati Polli juhtimisstiil.

90. aastatel läks Eesti metsatööstusel hästi. Sylvesteri kontsernil käis mitu kosilast, kuid Polli peksis nad tagasi. Suurärimees suutis kontserni rangelt kontrollida seetõttu, et tollel olid eraisikutest omanikud. Kui eraisikud tahtsid aktsiaid müüa, pidid nad pakkuma neid esmalt kaasomanikele.

Hoopis teine lugu olnuks siis, kui Sylvesteri aktsiaid omanuks pisifirmad. Siis saanuks võimalik ülevõtja kokku osta pisifirmasid, kelle nimel Sylvesteri aktsiad seisid, ja end märkamatult metsaettevõtte omanike sekka sokutada.

Alles aastal 2002 lubas Polli põhikirja ringi teha ja aktsiad pisifirmade nimele kanda. See oli sisuliselt vara tõstmine ühest taskust teise ehk hind ei mänginud siin suurt rolli. Seetõttu kandiski mõni omanik aktsiad üle hinnaga 0,001 krooni tükk, teine aga hinnaga 25 krooni aktsia kohta.

Näiteks Hansapank arvas, et Sylvester valmistub selle käiguga börsile minemiseks. Kuid Polli valis teise tee ja müüs kontserni soomlastele. Raha ei laekunud seejuures mitte eraisikute, vaid neile kuuluvate osaühingute arvetele. Firmad on aga tulumaksust vabastatud.

Maksuameti kiri ei olnud siduv eelotsus

Polli pundi nutikust näitab see, et enne müüki Stora Ensole taipasid nad maksuametist "indulgentsi" küsida. Sylvester päris kirjalikult, kuidas toimub maksustamine juhul, kui füüsilisest isikust aktsionär A müüb talle kuuluvad aktsiad enda osaühingule Y, too aga ärib need tunduvalt kallimalt edasi firmale Z. Osaühing Y omakorda kasutab raha, et investeerida näiteks väärtpaberitesse ja kinnisvarasse.

Maksuamet vastas, et "maksukohustust ei teki füüsilisest isikust aktsionäril A, kui ta ei omasta maksuvabalt tulu, mis tekiks äriühingu Y ja kolmanda isiku Z vahelisest aktsiate võõrandamistehingust."

Riigikohus leidis, et Sylvesteri müügi ajal puudus küll maksuametil võimalus anda siduvaid eelhinnanguid ja ärimehed pidid seadust järgima, kuid samas võis see kiri anda Sylvesteri pundile kindlustunde, et nad käituvad maksuõiguslikult õigesti.

"See tähendab, et maksuhaldur ei saa tegeliku majandusliku sisu reegli alusel isikuid maksustada, kui ta on ise eelnevalt kinnitanud, et plaanitavat tehingut ei maksustata," selgitas advokaat Helmut Pikmets. "Tegeliku majandusliku sisu reegli rakendamisel on oluline, et isikul on tahe ja eesmärk vältida maksu tasumist. Maksuhalduri eelnev kinnitus välistab sellise eesmärgi."