Taasavastades Maria Laidoneri saladust
Aastal 1938 Irena Wiley lausa armus Eestisse. Kui tema
abikaasa John C. Wiley teenis Ameerika Ühendriikide viimase
sõjaeelse erakorralise ja täievolilise suursaadikuna Eestis ja
Lätis, töötas Poola päritolu missis Wiley oma
skulptuuride ja joonistuste kallal. Ta suutis saada isegi noore John F.
Kennedy endale poseerima, kui too oma reisil põikas Riiga – selle
tulemusel sattus USA president lõpuks ingliks nikerdatuna altarile,
mis asub nüüd Vatikanis.
Kuigi Wileyd resideerisid Riias,
reisisid nad Eestisse nii tihti kui vähegi võimalik. Oma elu USA
diplomaadi naisena kirjeldavates mälestustes Around the Globe in 20 Years
(1962) meenutab missis Wiley, kuidas “me kasutasime kahe linna vahel
edasi-tagasi liiklemiseks meie autot, mis oli täis laotud
lauahõbedat, potte ja panne, voodilinu, patju, kuna valitsus ei
sisustanud oma saatkondi ja meie olmevarustusest ei piisanud kahe elamise
tarvis”.
Määratud suursaadikuks 18. juulil 1938,
õnnestus Wileyl saadikuvolitused president Konstantin Pätsile
üle anda 24. novembril – et tunda rõõmu Eesti
iseseisvuse viimasest pooleteisest aastast, enne kui maailmasõda
jõudis Baltikumi randadeni.
Nagu missis Wiley oma
mälestustes meenutab, “oli Eesti naeratav maa, täis
elurõõmu ja suuremeelseid žeste. Seal oli 1500 järve, 72
ööklubi, vanim apteek maailmas, mehed, kes nägid välja nagu
viikingid, ning kuldse naha ja pronksikarva juustega sinisilmsed naised. On
mõistetav, et Tallinn oli välisteenistuse poissmeeste meeliskoht.
Aga hoolimata kellegi perekonnaseisust oli elu Tallinnas kerge, lustlik ja
ohutu.”
Laidoneri retsept kiilaspäisuse
vastu
Andekale kunstnikule Irena Wileyle avaldas eriti
muljet Eesti naiste ilu ja isegi tiivustas avastama üht nende saladustest.
“Tallinnas õppisin tundma salaretsepti kiilaspäisuse
vältimiseks. Tallinnas leidsime väga lähedasi sõpru ja
lähimate seas olid Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral
Johan Laidoner ja tema abikaasa. Endise tsaariarmee ohvitserina juhtis ta
iseseisvusliikumist ning temast kujunes seetõttu eestlastele midagi
sarnast nagu meile George Washington. Tal oli muljet avaldav karakter.
Proua Laidoner oli lühike naine tüünete hallide
silmade ja võrratute pikkade hallide juustega. See oli proua Laidoner,
kes andis mulle salaretsepti juuste hoidmiseks, retsepti, mida oli nende
peres hoitud mitu põlvkonda. Ma olen kasutanud seda sellest ajast saadik
ja võin kinnitada selle retsepti võluvõimet. Siin see
on: kuumuta ahjus kaks sibulat, pigista mahl välja, sega tassitäie
kuuma kastoorõliga, hõõru peanaha sisse ja jäta
ööseks. Sa võid ilma jääda abikaasast, aga
sinu juuksed jäävad alles.”
Teisal meenutab missis
Wiley külaskäiku Narva-Jõesuusse, kus “rand oli
täis kütkestavaid eestlasi. Meie ja Briti suursaadik käisime
seal kord Eesti välisministri külalistena. Kõik me
läksime suplema nii-öelda normaalsel kombel – igaüks
kandis tavakohast supelkostüümi. Me ei teadnud, et paremal meist oli
rand meestele ja vasakul naistele, kõik alasti. Pärast ujumist
hakkasid John ja tema Briti kolleeg ranna poole lonkima, täielikult
omavahelisse vestlusse süüvinud. Jah, nad sattusid keset
suplevaid naisi. John ütleb, et seal pidi neid olema tuhat või
nii, vanuses mõnest kuust kuni raugaeani. Nende hulgas leidus
mõistagi ka Euroopa kõige kaunimaid tütarlapsi. John
väida
b, et alasti naised, kui näed neid suurel hulgal, näevad
välja nagu tavalised naised ja see ei kutsu esile ei seismilist
vapustust ega mingit reaktsiooni, olgu siis eksootilist või
erootilist.”
Viimne kohtumine
Kuid
Wileyd ei pääsenud tõelisest seismilisest vapustusest,
kui nad 25. juulil 1940 sunniti Baltimaadest lahkuma: nimelt
Nõukogude okupatsiooni eest Eestis ja Lätis, mis algas 16.
juunil 1940. Missis Wileyle kujunes see šokk sügavalt isiklikuks,
kuna see neelas tema Poola päritolu Eesti sõbra, Maria
Laidoneri. Nagu missis Wiley selgitab, “mul on armsast Chantilly
pitsist must sall, ja iga kord, kui ma panen selle oma õlgadele, on see
nagu Nessose pulmarüü. Sall on kerge ja pehme, aga minu jaoks on
see otsekui jõhvsärk, sest on kootud inimliku meeleheite
keerukas mustris, meenutamaks minu saamatust, minu täitmata
lubadust. See on seotud meie sõprade, Laidoneridega, kes elasid
väikeses maamõisas Tallinna lähedal.
Mõni
päev pärast Nõukogude okupatsiooni algust teatasid nad, et
soovivad meid näha. Me sõitsime kohe Riiast nende juurde. Nende
kolm bokserit tervitasid meid uksel rõõmsalt. Kindral ja tema
abikaasa olid väliselt nii rahulikud, justkui polekski midagi hirmsat
juhtunud. Kindral viis Johni jalutuskäigule, et näidata talle
rohkem kui tuhandet noort puud, mille ta oli istutanud. Ta ei
andnud millegagi märku, et ei loodagi neid näha suureks
kasvamas. Samal ajal proua Laidoner vestles minuga nelja silma
all aias. --- Kui olime omavahele jäänud, ulatas proua
Laidoner mulle imearmsa musta salli ja ütles: “Need pitsid on meie
perekonnas olnud kolm põlvkonda. Vaevalt saan ma seda enam kasutada. Ma
tahan, et see oleks teie oma ja et mõtlete minule, kui seda
kannate.”
Täitmata lubadus
Kui
missis Wiley ei suutnud mõista, miks Maria Laidoner talle nii
väärtusliku kingi teeb, selgitas proua Laidoner: “Kas te ei
taipa, kas te ei näe, et see maja, see aed on juba meie vangla, et meid
võidakse iga hetk küüditada? Aga teadke, mul on olnud
täisväärtuslik elu, nii õnnelik elu, ma olen
möödunu eest nii tänulik, et pean leppima ükskõik
millise tulevikuga, mis mulle on määratud. Aga ma räägin
teile saladuse. Mul on enda juurde peidetud mürki, piisavalt meie
mõlema jaoks, ja kui tulevik osutub talumatuks, siis on sellest olemas
lihtne väljapääs.”
Missis Wiley oli nagu puuga
pähe saanud. “Ma olin oimetu. Ma anusin teda: “Palun ärge
tapke end, oodake, isegi kui asjad on halvad. Me sõidame
tagasi Ühendriikidesse. Ma kohtun president Rooseveltiga ja
kindlasti ta palub Stalinil teid vabaks lasta. Ma luban, et aitan teid.
Ka kõige hullemad olukorrad ei ole väljakannatamatud, kui on veel
lootust.”
Sel hetkel kindral ja John ühinesid meiega
taas ja vestlus pöördus üldiseks. Kui olime lahkumas, suudles ta
mind ja sosistas kõrva: “Ma ootan.” Lahkusime Laidoneride
juurest ja naasime saatkonda. Samal ööl viidi nad ära.
Keskööl astusid nad kommunistlikku pimedusse.”
Kuigi Wileyd üritasid Laidoneride kaitseks välja astuda nii enne
kui ka pärast naasmist Washingtoni, minnes välja
kuni president Rooseveltini, osutus neil võimatuks midagi
Laidoneride heaks ette võtta. Nagu missis Wiley selgitab, “ei
olnud ei juurdlust, ei süüdistust, ei kohut. Nad lihtsalt
kõrvaldati, pühiti minema. Kindral Laidoneri kuritegu oli tema
isamaa-armastus.&rdq
uo;
Irena Wiley (1900–1972) ei saanud enam
kunagi võimalust Tallinna tulla.
Aga tema
kibemagusad mälestused Eestist ja oma sõbrast proua Laidonerist
painasid teda terve elu. Missis Wiley ei saanud ka teada, et proua Laidoner
elas Nõukogude vangistuse ja asumise üle ning naasis Eestisse 1961.
aastal, kus ta 1978. aastal enne oma 90. sünnipäeva suri.