Tagasi manifestide-eelse arhitektuuri poole

Viimasel ajal on globaalset soojenemist tunda ka arhitektuurikliimas. Karm modern, mille ratsionaalsed ehitusvõtted ja industriaalse lähenemise pühitses sõjajärgne taastamisvajadus, pehmeneb. Kas unustatud arhitektuurileksikoni sirvijate katsetustes võiks heiastuda tulevik, küsib Moodne Kodu.

Vaadake, mis sünnib vanal heal Inglis­maal: piltidel on äsja ehitatud Dor­chesteri linnaosa nimega Pound­bury. Seda hakati ehitama prints Charlesi ettevõtmisel temale kuuluvale maatükile, üldplaneering Léon Krierilt ja majad projekteeritud eri arhitektide poolt. Ehitatakse traditsiooniliste võtete ja materjalidega. Esmalt on plaanitud 250 maja, töö on pooleli.

Linnaosa sotsiaalne ilu peitub selles, et Briti seaduste järgi on 25 protsenti majadest hangitud riigi toel, nii et kõrvuti võivad sarnastes majades elada rikkur ja töötu. Nägijad aga väidavad, et tegemist on suveniirse kummituslinnaga, kus puuduvad inimesed, sest minna pole seal kuhugi. Ehk pole linn veel valmis (nagu ka Lasnamäe, või Tallinn)?

Sajand joonlaua võimu
Juba peaaegu sajand tagasi hülgas maailm küpse arhitektuurileksikoni ja asendas selle geomeetria põhivormidega. Sellest uuendusest on sündinud enneolematut ilu, mis ühtlasi vastab tänapäeva mugavusnõuetele. Kuid ka kohutaval hulgal Lasnamäesid. Hoolimata viimasest on arhitektuuriüldsus senimaani modernismi­uimas, kui lühiajaline postmodernistlik armusööst välja arvata.

Ehk poleks see nii, kui modernism ei tugineks kolmele elevandile: lihtsus, demokraatlikkus ja ökonoomsus. Kuigi lihtsas vormikeeles on loodud geniaalset arhitektuuri, on just modernismi majanduslikud plussid see libe tee, mida mööda heroilised ideed porri on maandunud. Ja nüüd ei ole me oma elukeskkonnaga rahul ja räägime kolearhitektuurist. Mida teha?

On ehk aeg taas, postmodernismist toibununa, järele mõelda, mida siiski võiks vanast heast arhitektuuripärandist aujärjele tõsta, ilma et selle eest peaks maksma esteetilise katastroofi või kaotatud elumugavustega. Millised põhimõtted tuleks taastada, et tagada elujõuline tulevikulinn?

Selliste mõtisklustega on kindlasti kõik arhitektid oma pead vaevanud, kuid eriti järjekindlalt on ajalooliste ehitusvormide taasaktsepteerimise eest ehk õigemini kategoorilise moderni vastu seisnud arhitekt Léon Krier.

Kas postmodern polegi surnud?
Teoorias kõlab modernismi kriitika paljulubavalt, püüdes inimkonna kogemust ­säilitada ja mitte last koos pesuveega välja visata. Kuid oodatud jõuline läbilöök 80ndate paiku lõppes fiaskoga, jättes meile päranduseks ebafunktsionaalsed, valesti proportsioneeritud ja ehisdetailidega üle külvatud hooned, mis on tänaseks suuremalt jaolt ümber ehitatud.

Arhitektid ise seda perioodi enamasti meenutada ei taha. Kuid – tõeliselt pühendunud hinge tagasilöögid ei heiduta.

Kangekaelseim modernismikriitik, mõjukaim neotraditsionalist, arhitekt ja planeerija Léon Krier on sündinud 1946 Luksemburgis. Ka tema vanem vend Robert Krier (s 1938) on arhitekt. Mõlemad on oma mõtteid ka raamatuisse raiunud, kuid Rob on leidnud enam praktilist rakendust nii arhitektuuris kui ka skulptuuris, samas kui Léon on eelis­tanud teooriat.

Üle paarikümne aasta on Léon Krier kõikjal selgelt alla kriipsutanud kaotusi, mis sajandipikkune uuendusperiood on enesega kaasa toonud, külvates teoreetiku, õppejõu ja lektorina oma ideede seemet noorte ja vanade hulka.

Pelgad sümbolid või kogu struktuur?
Modernivastase revolutsiooni teoreetikute meelest on “less is more” arhitektuurilt röövinud eelkõige semiootilisuse, inimkonna ainsa universaal- ehk sümbolikeele. Sama kuulutab ka Krier, deklareerides: “Sümbolite keeles ei saa oll a vääritimõistmist.”

Kuna postmodern jõudis aga tõestada, et kaldub sisult vormile, mõõdutundetult efektitsedes, hoolimata enam sümbolite tähendusestki ja jättes täiesti tähelepanuta sisu, on Krier selle eest postmoderniste ka kõvasti kritiseerinud. Tema mõttesuund on pigem traditsionalism, mis näeb tulevikku tavade (mitte pelga vormi) austamises.

Léon Krieri ehitiste nimekiri on napp, needki asuvad traditsioonijanuses Ameerikas, kus tema ideed on märksa tänulikuma pinnase leidnud. Floridas on mõned majad (Coral Gables, Belvedere) ning rahvamaja Windsori külas (Windsor Village Hall, 1999). Veidrused, võib öelda, kuigi Windsori rahvamaja teravaviilulises üldvormis on siiski midagi varasakraalset, edevuseta suurust ja lihtsust.

Kuivõrd modernismi kõige ohtlikum hävitustöö avaldub linnaplaneeringus (nn vabaplaneering hävitas linna struktuuri – maja-tänav-plats), on Krieri sellealane kihutustöö mööndusteta hinnatav. Krier leiab, et Euroopa linnade identiteet tuleb päästa, neid inimmõõtkavas rekonstrueerides. Aluseks ei tohi võtta transpordisõlmi ja -tsoone, vaid käsitööliste tegevusvälja ning jaotust kvartaliteks, mille ühest otsast teise jõuaks jalgsi vähem kui kümne minutiga.

Neid põhimõtteid on mees rakendanud detailplaneeringutes paljudele lääne linnadele: Rooma (1977), Luxembourg (1978), Lääne-Berliin (1980–83), Bremen (1980), ­Stockholm (1981), München (1983), Washington D. C (1984), Atlantis, Tenerife (1988) ja Poundbury (1989). Viimase puhul on aga asi läinud planeeringust ja teooriast juba märksa kaugemale – Léon Krieri pagunitele on lisandunud suur kuninglik tärn: Poundbury.

Ootamatu initsiatiiv prints Charlesilt
Asjaosaliste ringkondadele ootamatult on Briti ehituskunsti arengus kaasa rääkima hakanud prints Charles. Asi sai alguse Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) 150. sünnipäeva pidustustest 1984. aastal, kus prints pidas kõne, millest räägitakse tänini. Ta kritiseeris teravalt nii modernistlikku kui postmodernistlikku arhitektuuri, ning seda kõike otse RIBA ees seistes. Loomulikult lõi arhitektuuripress ta kohe risti. Arhitektuurinomenklatuuri poolt kostab tänini tigedat pominat. Kuid prints jätkas. Ja esimene, kes asus tema kaitsele, oli Léon Krier, kirjutades artikli “Jumal, kaitse printsi!”.

Prints aga tellis oma mõtete propageerimiseks telesarja ja kirjutas raamatu “A Vision of Britain”. Raamat astub vastu 20. sajandi arhitektuuris valitsenud nihilismile, mis tootis ebainimlikku keskkonda. Kuid teost, mis peaks olema iga arhitektuurikooli õppe­kavas, arhitektuuriringkondades hoopis ignoreeritakse.

Seepeale asutas prints oma arhitektuurikooli (The Prince of Wales’s Institute of Architecture). Selle on briti arhitektuuriüldsus muidugi kuulutanud tagurlikuks. Enamasti tullakse kooli, et lisada tavalisele arhitektuuriharidusele vaid üks kursus, siiski tundub see andvat lõpetajate maailmavaatele soodsa nihke.

Prohvet pole kuulus omal maal
Nii Krieri kui ka printsi mõtted on leidnud hea pinnase just Ameerikas, mis kannatab valglinnastumise käes (fiasco of suburbia). Seal on selle tõukel tekkinud uus liikumine, mis end uueks urbanismiks nimetab (vaata lisa www.cnu.org) ja kes peab Léon Krieri oma intellektuaalseks ristiisaks. Nende sõnum on lihtne: “Me ei pea olema läbikukkunud ideoloogiate pantvangid! Inimkonna ehituskunstis on püsiväärtusi ja pärijatena on meil õigus neid kasutada.”

Print s on tänaseks saanud esimese tunnustuse ka arhitektuurimaailmalt. Pole mingi üllatus, et see tuli taas Ameerikast: 2005. aasta lõpus anti Charlesile Washingtoni Rahvuslikus Ehitusmuuseumis üle väärikas Vincent Scully auhind (teeneka arhitektuurikriitiku enese poolt). Vaikselt pidavat jää sulama ka vana maailma arhitektuuriringkondades.
Kuna Krier leidis oma ideedele monarhialt täieliku toe, on meie silme all olemas hämmastav pretsedent, mille õnnestumise üle võib vaielda: ikka Poundbury.

Elusuuruses katse
Möödunud aasta lõpus tähistas prints ­Charles oma 58. sünnipäeva just Poundbury külastusega. Selle puhul ilmus The Independentis artikkel, mis kuulutab läbikukkumist, keskendub paari elaniku rahulolematusele vale-viktoriaanluse kui elunormiga ning pühendab mitu lõiku plaanitava reoveekäitluse sobimatuse tõestamisele. Väidetavalt kalduvat elanikkond mässumeelsusele.

Terane ja kriitiline arvutimänguajakirjanik Stuart Campbell on aga seda kuuma paika ise külastanud ning kirjeldab netis värvikalt oma elamusi. Tema meelest on linn kui rännak läbi elutu Inglise arhitektuuriajaloo. Veidi õõvastavale tundele pani punkti väike paviljon ühes teeotsas, mille tagant algas eimiski. Paviljon, mille funktsiooni (ei linnalist ega praktilist) ei osanud ta ära arvata, meenutab mausoleumi. Kirjutaja ise arvab küll, et ehk jäi ehitusmeestel kusagil sambaid üle. Tõehetk koitis talle siis, kui ta avastas, et valgeks võõbatud paviljoni tagakülg oli täis grafitit. Ikka ON inimesi! Lakitud pealispind varjab tavalist sisu, mis pole veel võimust võtnud.

Poundbury mõjuvat kui väljasurnud disniländ, uhiuus ja kummastav. Polevat ühtki kohvikut ega pubi, ühtki käsitöölise äri, ühtki poodigi (no ühe ta ikka lõpuks leidis)!!! See on ju linna põhiolemuse eiramine! Pole veel jõutud? Ainus pluss, mille linnaosa Stuartilt sai, oli igasuguse parkimistasu puudumine. Loogiline.

Hoonestusega tegelenud ESHA arhitektid kirjutavad: “Meie ülesanne oli printsi plaan, mis väljendus Léon Krieri esimeses 250 majaga generaalplaanis, arhitektuurseks reaalsuseks vormida.” Koos kolme kohaliku arhitektiga hoolitseti terviku eest, projekteeriti majadest 40 ning tööstusüksus. Projekt nõudis elukeskkonna tihendamist, et tekitada jalakäijate prioriteet ja suletud tänava- ja väljakuruumid. Eesmärgiks oli ühiskondlike ja eramajade, töökohtade, poodide ja mittehoonestatud maa tihe seos. Hoolimata mõningast erialasest skeptitsismist pidavat paljud planeerijad ja linnaspetsialistid Poundburyt suureks olemuslikuks sammuks ja tulevikulootuse verstapostiks.

Kas linn või maja? Või saaks mõlemat?
Lõpetama sobib traditsioonilembene ajakirjanik James Howard Kunstler: “Krieri tööd tunduvad teiste arhitektuurihiidude hulgas kõige üldistavamad ja intelligentsemad. Kõige vähem soovib ta šokeerida võltsuudsusega või rabada teeseldud innovatiivse mõtlemisega. Linnaleksikon on peidus inimkultuuri viiekümnes sajandis. Meil on vaja sellega lihtsalt uuesti tutvuda.”

Meil ei ole linnast hoolinud ei modernism ega ka postmodernism. Samas, kui mingi ime läbi on suudetud luua üks linnatänav, Tartu maantee Stockmannist Kaubamajani, kostab ainult nurinat. Samas viskuti karjakaupa džotile Sakala eest, millesse on koondunud nii modernismi kui ka postmodernismi vead – ei see hooli linnaruumist (ei suhtle tänavafrontide ega jalakäijatega), ei inimlikust mõõtkavast ega saavuta ka täit monumendimõju, sest temale puuduvad vaated, ta on pressitud Estonia ja välisministeeriumi vahele… Selles vaeses tühjakspõlenud kohas tuleks linna jätkata, mitte taga nutta sinna kogemata potsatanud järjekordset monumenti.

Muidugi, tänu pronkspoisile sigines äsja linnaelanike monumenditunnetusse nii jääd kui ka tuld. Ei usugi, et monumendi­iha endiselt arhitektide alateadvust painata võiks. Vastupidi – enesekehtestamise asemel võiks ihaldada võimalust kujundada linnafronti ja keskkonda. Aeg tundub selleks ka Eestis suunda näitavat. Huvitav, mida ütleksid Léon ja prints. MK

 

Dr Krieri diagnoos linnale

Oma raamatuis väljendab Léon Krier veendumust, et XX sajandi arhitektuur pole loonud jäävaid väärtusi.
“Traditsiooniline arhitektuur jaguneb ühest küljest ilmalikuks ja sakraalseks ning teisest küljest ühiskondlikuks ja privaatseks. Esimene väljendab väärikust, väljapeetust ja suurejoonelisust rahva- ja pühaduseriigi jaoks. Teine teenib märksa tagasihoidlikumat (kodust, äri- ja tööstuslikku) inimtegevust eraelu- ja majanduskuningriigis. Kui aga muuseum näeb välja nagu vabrik ja kirik nagu laohoone, on riigi põhiväärtused kriisis,” kirjutab Krier.
On loodud tüpoloogiline segadus, mis ei luba linnal mõistlikult funktsioneerida.
“Nn innovatiivse tehnoloogia steriilsus väljendub selgelt terminoloogilises segaduses. Aedlinn pole ei päris aed ega ka päris linn… kardin-sein pole ei sein ega ka kardin… mitmeotstarbeline hall ei asenda korralikult ei kirikut, teatrit ega ka spordihalli. Sama kehtib mõistete äripark, vastuvõtuala, elamismasin, satelliitlinn, rohevöönd, avatud ruum jms kohta… See “antisõnastik”, mis on nn abstraktse reaalsuse väljendusvahendiks, tõestab, et konkreetne linnakeskkond on pigem tsiviliseeriva nägemuse toode ega tulene automaatselt lihtehituslikust eesmärgist. Ehitustööstus, mis loob ebakohti, ebareaalset reaalsust, abstraktseid objekte, võib olla vaid mööduv nähtus,” on Léon Krier veendunud.
Krieril on ka palju pooldajaid ja need tsiteerivad-refereerivad teda meelsasti. Näiteks kirjutab ilmse mõnuga asjast arhitektuurihuviline jänki ajakirjanik James Howard Kunstler: “Krier alustab oma tänapäevase antilinna kriitikat tsoneerimise läbikukkumisest – sest see näeb keerukat elusorganismi kui organite summat ja mitte kui funktsioneerivat tervikut. Tsoneerimine võis algul olla mõistlik vastukaja industrialismi uudsusele, kuid sellest on saanud abstraktne skeem, mis killustab igapäevaelu ja annab rohelise tee autosõltuvusele. Puupäine tsoneerimisloogika käsitleb poodi samadel alustel kui liimitehast ning kuna need on elukeskkonnast välja viidud, on meie kodumaa muutunud Ameerika Ühendparklateks.”