Kompromissi põhijooned olid ameeriklased venelastele enne kätte mänginud. Siiski tegi Vene president Jeltsin kurja nägu, nagu surutaks Eestile tingimusi peale viimase hetkeni. Veel 1994. aasta juuli algul, Itaalias Napolis G7 tippkohtumise pressikonverentsil teatas ta kategooriliselt: "Nnnnjetttt!", kui küsiti Eestist vägede lahkumise kohta augusti lõpuks.

Läbirääkimiste murdepunktis asus küsimus sõjaväepensionäride staatusest, s.o nende võimalus Eestisse jääda. Ameeriklased signaliseerisid mitteametlikult Eestile, et see on vägede 31. augustiks väljaviimise hind, millest loobumist neil president Jeltsinilt välja rääkida ei õnnestu. Eesti juhid - eriti Meri - said olukorrast suurepäraselt aru, ent Jeltsin sai lepet pensionäride kohta ikkagi serveerida Vene avalikus arvamuses võiduna.

Eestis oli Vene pensionäride küsimus sisepoliitiline kuum kartul. Toonane president Meri nõunik Ivar Tallo: "Mai teisel poolel mõtles Meri luua uue traditsiooni, kevadise šampusejoomise diplomaatilisele korpusele. Toivo Klaar kirjutas president Merile kõne, kuhu oli pensionäride kohalejätmise sisse pannud. Sellest tõusis skandaal. Aga mõte polnud ka välisministeeriumis sugugi võõras."

Kremli peremees tegi kokkuleppe Eestiga üle paljude oma tippametnike pea. Eesti toonane saadik Moskvas Mart Helme: "Jeltsin tegutses vastuolus oma välisametkonnaga. Paljud olid seda meelt, et ei tuleks seda lepet veel Eestile anda, meid tuleks veel praadida ja piinata."

Memuaaride sadu

Nn juulilepete sünd kajastub põgusalt ka USA ekspresident Bill Clintoni värskelt USAs ilmunud toekas köites "Minu elu", mille arvustajad enamasti keskenduvad Monica Lewinsky skandaalile.

"Juuli algul sõitsin tagasi Euroopasse G7 tippkohtumisele Napolis. Teel sinna peatusin Riias, Lätis, et kohtuda Balti riikide juhtidega ja tähistada Vene vägede väljaviimist Lätist ja Leedust, mida me olime aidanud kiirendada, andes naasta soovivatele Vene ohvitseridele hulgaliselt eluasemevautšereid," jutustab Clinton.

"Eestis olid Vene väed veel sees ja president Lennart Meri, filmilooja, kes alati oli vastustanud Vene ülemvõimu oma maal, oli otsustav, saamaks need välja niipea kui võimalik."

Clinton meenutab teda Riias lippudega tervitanud neljakümmet tuhandet inimest ja räägib edasi kohtumistest Itaalias ja Saksamaal. Siis hüppab ta Iisraeli-Jordaania suhetele. Just päev enne Meri-Jeltsini kohtumist Moskvas saabusid Washingtoni peaminister Yitzhak Rabin ja kuningas Hussein. "Ma lõpetasin pressikonverentsi öeldes, et Hussein ja Rabin pidid "tooma rahu maa peale kogu maailmas". Boriss Jeltsin oli mind just teavitanud tema ja president Meri kokkuleppest, et kõik Vene väed viiakse Eestist välja 31. augustiks."

Põhjalikumalt käsitleb juulilepete sünnitausta Clintoni asevälisminister, tema ülikooliaegne ühikatoa naaber Strobe Talbott mälestusteraamatus "Vene sild". See on ilmunud ka eesti keeles, Ekspress avaldas tänavu veebruaris ka pikema 1994. aastat puudutanud katkendi.

Talbott räägib, et Clintoni administratsioonil oli Venemaale ja Jeltsinile vägede Balti riikidest välja viimise vastukaubana pakkuda G7 (juhtivate tööstusriikide klubi) liikmeksvõttu. Kuid Eestiga olid läbirääkimised ikkagi ummikus just kümne tuhande armeepensionäri tõttu. "Päev enne Clintoni ärasõitu helistas talle Jeltsin, kes palus avaldada survet Eesti presidendile Lennart Merile, et too Moskva nõudmistele järele annaks. Me küll ei kavatsenud vaidluses venelasi toetama hakata, kuid olime eestlastega peetavaid läbirääkimisi vaikselt kiibitsedes pealt vaadanud ning ummikseisu ületamise võimalusena nägime seda, kui Eesti lubaks sõjaväepensionäridel elamisluba taotleda. Clinton lubas Jeltsinile, et arutab probleemi otse Meriga, kuid ühtlasi lisas, et oli oluline vägede väljaviimise graafikust kinni pidada."

Jeltsin oli nõudnud Ameerikalt ka tagatist, et Balti riike iialgi NATOsse ei võeta, millele aga Clinton vastas ebamääraselt.

Talbott jätab raamatus mõneti mulje, justkui oleks kohtumist Moskvas tahtnud Jeltsin ning Meri seda vältinud. Meri eksnõuniku Tallo sõnul nii kindlasti polnud. "Osa draamat oli just selles, et Jeltsinile ei pääsenud kuidagi ligi. Meie nägime ameeriklasi just seetõttu tähtsate vahendajatena, et nemad said infot Jeltsinini viia."

President Meri üritas igasugu nippe (näiteks Vaino Väljase vahendust), et Jeltsinilt küllakutset saada, ning see tuli viimasel minutil. Kutse saamisest Moskvasse minekuni kulus ainult paar päeva.

Suursaadik Helme: "Me tahtsime väga kohtuda. Kuid loomulikult ei saanud Eesti president lubada seda, et ta sõidab Moskvasse, laseb end mõnitada ja mingit lepingut ei tule."

Üks kokkuleppe arhitekte Talbott pidi Meri Moskvas-käigu eel ning ajal istuma kodus ja tegelema kriisiga Haitil. USA vahendustegevust juhtis Tallinnas saadik Robert C. Frasure, kelle isiklikku rolli Vene vägede väljasaamises on raske üle hinnata.

Peaminister Mart Laari mälestuste kohaselt istusid tema, välisminister Jüri Luik ja Frasure Keila-Joal valitsuse residentsis, kus nad kolmekesi tarbisid viskit ja "kirjutasid Meri kirja Jeltsinile" (selle pidi Clinton Jeltsinile nende Napoli kohtumisel üle andma).

Tallo: "Meri kirja Jeltsinile tegime mingi pika öö kuni neljani hommikul. Vastu hommikut tuli Frasure Keila-Joalt, kus ta Isamaa valitsuse poistega oli pool ööd raskelt vaielnud."

Frasure oluline roll oli jahutada Eesti tulipäid, kes oleksid Moskvaga kõneldes pruukinud üksnes kõige radikaalsemaid loosungeid, mis tõenäoliselt tähendanuks igasuguse kokkuleppe välistamist. USA saadik oli üks väheseid, kel oli Laari "tagatoale" mõju ja keda nad kuulasid.

Leppe sündimist Moskvas kommenteeris Laar tagantjärele: "Hämmastaval kombel oli kõik ameeriklaste poolt väidetu täide läinud."

Eesti üks põhiprobleem lisaks sõjaväepensionäridele oli Paldiski ja sealne tuumaobjekt. Kõnelustel lätlastega oli Venemaa  saavutanud vägede väljaviimise vastutasuks õiguse kasutada veel aastaid Skrunda radarijaama (tegelikult lasid Ameerika spetsialistid selle siiski juba 1995. aasta kevadel pidulikult õhku). Ka Paldiskit ähvardas esialgu saatus pikemalt Vene kätesse jääda. Lõpuks seda siiski ei juhtunud.

Kino Moskvas

Moskva Kremlis toimunut on Eesti ajakirjanduses ja asjaosaliste memuaarides detailselt kirjeldatud, näiteks Helme mälestusteraamatus "Kremli tähtede all". Üks kummastavaid momente lepingu sünniloos on see, et kuna tulemus oli viimase hetkeni kahtlane, ei olnud Eesti välisametnikud isegi lepingu läbiräägitavat eestikeelset varianti Moskvasse kaasa võtnud.

Välisministeerium pidas enne juuli lõpu sündmusi leppe asjus mitmeid strateegiakoosolekuid, mille põhiteema oli, kuidas hakata vastu venelaste propagandarünnakutele. Veel Kremli kohtumise ajal olid Eesti ametnikud valmis, et lahendust ei saabu ja tuleb jõuliselt tegelda selle olukorra serveerimisega välismeediale.

Tallo mäletab, et lepingu teksti polnud valmis ka venelastel. Nemadki ei oodanud, et asi jõuab allkirjadeni. Kremlist saadeti Vene välisministeeriumisse auto teksti tooma. Kuna seal polnud vastavat ametnikku kohal, sõideti vilkurite välkudes talle kusagile järele. "Täielik jama oli. Kuulsin sellest Kremli tualetis, kus mingid pisiametnikud suitsu tegid ja omavahel seda olukorda muljetasid."

Sel ajal, kui Meri ja Jeltsin istusid lõunalauas, kooskõlastasid Luik ja Vene välisminister Andrei Kozõrev oma meeskondadega lepingute tekste. Allkirjad pandi venekeelsetele paberitele, kus mõned kohad olid kirjutatud käsitsi.

Tallinna ei jõudnud esimene info toimunust ametlikke kanaleid pidi, vaid ajakirjanike vahendusel. Eesti ametnike mobiiltelefonid Moskvas ei töötanud ja ainus sidekanal Kremlist välja olid tavalised telefonid. Nendega ei saanud võtta kaugekõnet Eestisse. Moskva saatkonda valvesse jäetud diplomaat tormas pärast esimest infot rahvusvahelisse pressikeskusesse, jättes saatkonda vaid koristaja.

Lepingu originaalid kadusid hiljem ära ning ametnikud kirjutasid seletuskirju ? la “minu käes ei ole”. Lõpuks leidusid need siiski ühe välisministeeriumi töötaja dokumentide seas.

Sisepoliitiline torm

Kui Eestis teada saadi, et Meri on Jeltsiniga lepingud alla kirjutanud, tõusis sellest kohutav kisa.

Küsiti, mis volitused olid Meril. Näidati juriidilistele ebatäpsustele lepingutes. Väideti, et tegu on suure äraandmise ja Eesti huvide mahamüümisega. Kinnitati, et Riigikogu pidanuks neid lepinguid enne arutama.

Koonderakond võrdles toimunut Molotov-Ribbentropi paktiga: "1939. aasta otsus on uues vormis olemas ka praegu - omaaegse mõjusfääri asemel on Balti riigid nüüd arvatud lähivälismaaks, mille vaimu kannavad meile peale surutud äärmiselt ebavõrdsed Eesti-Vene juulilepingud."

Keskerakond teatas: "Vene vägede väljaviimise ning sõjaväepensionäride seisundi lepingu kirjalikku vormi vajas eelkõige Venemaa."

Toonane staarpoliitik, Eesti Kodanike Liidu juht Jüri Toomepuu kirjutas Postimehes mõni päev enne Vene vägede lahkumise lõpptähtaega: "Me ei tohi Eesti-Vene leppeid ratifitseerida! Need tuleb kuulutada õigustühiseks."

Riigikogu fraktsioon Parempoolsed (sinna kuulus näiteks Eesti praegune saadik Venemaal Karin Jaani) teatas, et ei toeta leppe ratifitseerimist, sest neis "puudub selge viide Eesti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele" ja Vene armee lahkumise küsimuse sidumine sõjaväepensionäridega on taganemine Eesti välispoliitilisest suunast.

Tiit Made Ettevõtjate Erakond väitis: "Peaminister ei olnud sisuliselt informeeritud, missugust taktikat president ja välisminister kavatsevad tippkohtumisel kasutada" ja "delegatsioon oli komplekteeritud puudulikult". Made kutsus üles "alustama Venemaaga uusi läbirääkimisi".

Helme: "Juriidilisi küsimärke oli palju. Kuid ajaloos on momente, kus ei saa ajada näpuga järge. Kui me oleks 1918. aastal seda teinud, poleks Eesti Vabariiki sündinud. Kümme aastat on mööda läinud. Vene sõjaväepensionärid pole Eestis mässu korraldanud. Paldiski reaktori tuumavardad pole plahvatanud."

Eesti toonane suursaadik on täiesti veendunud, et ameeriklaste abita ei oleks Eesti suutnud vägede väljaviimise kokkulepet saada. "Vene väed võiksid veel siiamaani Eestis olla. Moldovas ja Gruusias nad on."

Eesti Ekspress tänab Toomas Mattsonit, kes võimaldas loo kirjutamisel kasutada dokumente oma põhjalikust arhiivist.