Täiskäik edasi, ees ootab Rootsi!

Veel mõni aasta pärast sõja lõppu põgeneti Eestist Rootsi lausa laevadega.

Ööpimeduses vastu 6. detsembrit 1947 randus Gotlandi saare lõunaosas Faluddenis tähelepandamatult väike kalatraaler. Oli nii tihe udu, et Faluddeni tuletornist ei näinud sammu kauguselegi. Seetõttu märgati tundmatut traalerit alles hommikul. Ei, tegemist polnud merehädalisega. Laev, mille nimi oli Merituul, tuligi siia. Tema pardal oli üheksa eestlast, kel sai kõrini elust okupeeritud Eestis. Vaatamata sõjaväe ja julgeoleku ponnistustele raudset eesriiet tihendada, põgenemised Eestist jätkusid.

Klaipedast Gotlandile

“Meie põgenemisplaanid hakkasid valmima juba suvel. Nüüd oli viimane aeg nende teostamiseks, sest pidime varsti minema remonti. Soodne juhus avanes 4. detsembril. Ilm oli sompus. Sõitsime hommikul püügile. Olime ärevad ja teesklesime ainult püüki. Õhtu saabudes jäime merele, oli lubatud püüki öösel jatkata. Udu suurenes. 5. detsembri hommikul oli loos heidetud – algas sõit Rootsi suunas,” rääkis üks põgenikest Stockholmi ajalehele Eesti Teataja.

Merituul oli puust kere ja rauast kaartega, sakslastelt saadud sõjatrofee. Koos samasuguste väiketraaleritega, mille nimi algas samuti sõnaga “Meri”, kuulusid laevad 1946. aastal Moskva näpunäidete järgi loodud traallaevastikku. Parajasti püüdsid traalerid oma baasi Klaip?da lähistel turska. Tolgi hommikul suundus Merituul Memeli lahele.

Nagu neetud hakkas mootor merel puperdama ja jäi seisma. Liep?jas tankides oli paaki lastud hoopis vee ja nafta segu, mis ummistas filtrid. Õnneks saadi mootor enne korda, kui tuul laeva randa liivaluidetele kandis. Peagi oldi juba kaugel avamerel, keelualal. Igaks juhuks, kui Vene valvelaevad peaksid neid avastama, lasti traal vette ja hakati turska püüdma. Iga traalimisega liiguti ikka kaugemale. Kui pimedaks läks, jäi Merituul triivima – öösel olnuks valvelaevade helgiheitjate tõttu liiga ohtlik edasi sõita.

Hommikul kell kuus aga pandi täiskäik peale ja kapten Enno Laesson võttis suuna otse Gotlandile. See oli närvesööv sõit, sest iga hetk võis mõni valvelaev nähtavale ilmuda. Õnneks seda ei juhtunud. “Peaksime varsti jõudma madalikule Gotlandi läheduses. Lood näitab 70 meetrit vett. Ikka edasi. Siis poole tunni pärast näitab ta juba 40, veel pool tundi ja juba 25. Nüüd oleme vist küll pääsenud.”

Veel paar tundi sõitu ja kaugusest hakkas paistma Falud­deni majaka tuli. Ööpimeduses jäädi ankrusse, selja taga pikk raske päev. “Kell on pool üks öösel. On alanud juba uus päev.

Jätame masina seisma. Kuuleme koerte haukumist maalt, oleme nii lähedal maale. Magama ei lähe keegi, olgugi, et juba 30 tundi üleval oldud. Laulame rahvuslikke laule vabade eestlastena,” vahendas Eesti Teataja põgenike muljeid.

Kaptenil läksid juuksed valgeks

Kätte oli jõudnud 6. detsembri hommik 1947. “Meeskond vabastab end koormavaist riideist.

Vaatlen vaikides nende tublide meremeeste tegevust. Kaptenit lähemalt silmitsedes märkan nagu midagi võõrast. Ehmudes peatub silm ta juustel – need on üleöö muutunud valgeks! Riskeerimine oli raske. Pealegi veel, kui sinu vastutusel on kaheksa mehe saatus,” meenutas laeva kokk, nooruke tütarlaps.

Klaip?da sadamast merele läinud Merituul oli vabadusse teel olnud 18 tundi.

Hommikuhämaruses astus tema meeskond Rootsi pinnale. Peagi tuli neile kohalik ametnik vastu, kolm krooni särasid tal mütsi ees. Kohale kutsuti võimude esindajad. Merituul toimetati edasi lähimasse sadamasse ja tema meeskond kõigepealt karantiini, seejärel põgenike laagrisse.

Teade rahvuskaaslaste julgest põgenemisest jõudis Stockholmi eestlasteni kiiresti. Juba mõne päeva pärast kirjutas Eesti Teataja, et pardal olnud üheksa meest “on vastuvõtnud ametivõimudele seletanud, et on kalurid ja paluvad Rootsi võimudelt kaitset kui poliitilised põgenikud. Mehed on paigutatud laagrisse, kuhu kohalikud võimud tavaliselt paigutavad poliitilisi põgenikke.”

Päev hiljem kirjutas Teataja, et kalurite jutu järgi elatakse Eestis hirmus homse ees, sest inimeste jäljetu kadumine on tavaline nähe. “Põgenenud kalurid kardavad, et nende omaste vastu võetakse tarvitusele surveabinõusid ning meremeestel keelatakse nüüd mereleminek.”

Kuid ka julgete ülemeresõitjate hirmud polnud isegi Rootsis veel lõppenud. Kui neid külastas Stockholms Tidningen Eestlastele ajakirjanik, küsiti temalt kohe: “Ega meid ometi tagasi ei saadeta? Võite kindlad olla, et elusalt me siit tagasi ei lähe, ennem hüppame merde!” Nii noortelt oli seda kohutav kuulda – Merituule kapten oli vaevalt 22aastane, meeskond 21 ja 19 eluaasta vahel. Siiski, vanim laeval oli 27aastane ingerlane.

Pead lendasid

Nõukogude võimudel oli seda põgenemist raske alla neelata. Oli ju tegu ühega neist traaleritest, mis alles hiljuti olid punalaevastiku poolt pidulikult ENSV Kalatööstuse ministeeriumile üle antud ning kalapüügiks ümber ehitati. See vennasrahva abi pidi Eesti kalatoodangu mitmekordseks muutma, lõi propaganda lokku.

24. detsembril 1947 moodustati EKP Keskkomitee sekretäri Nikolai Karotamme käsul komisjon, mis hakkas uuri­ma traaleri nr 176 “kadumise (lahkumine Rootsi)” põhjusi. Komisjonile anti selleks aega üks nädal. Selgitati välja, et Merituult nähti viimati 5. detsembri pärastlõunal kell kolm, kui laev oli suuna võtnud juba Rootsile. 9. detsembril anti käsk otsida laeva kogu rannikult, mis aga tulemusi ei andnud. Ja siis, 19. detsembril, saadi Rootsi ajalehtedest teada, et Merituul saabus Gotlandile.

Pärast uurimiskomisjoni töö lõpetamist kogunes asja arutama EKP Keskkomitee büroo Karotammega eesotsas. Peamiseks kõneaineks oli kaadrite valik. “Kes vastutab, ära läks üheksa inimest, kodumaa reeturit, kes vastutab selle eest? Kuidas võis juhtuda, et komplekteeritud meeskonnas kommuniste ei olnud, kapten osutus poliitiliselt kahtlaseks, kes kannab selle eest vastutust?” kurjustas keskkomitee II sekretär Sergei Sazonov.

Karotamm küsis seejärel, kes ministeeriumi juhtkonnast kinnitas isikkoosseisu. Kalatööstuse ministri asetäitja Kask vastas: “Mitte keegi. Niisugust korda ei ole.” Üks patuoinas oli sellega leitud. Jaanuari lõpul 1948 kuulutas keskkomitee büroo Merituule häbiväärse Rootsi mineku eest otseselt vastutavaks traallaevastiku ülema Antonovi ja ministri asetäitja Kase. Neid süüdistati kuritegelikus lohakuses ja mõlemad mehed võeti kohalt maha. Ministri asetäitja kaadrite alal Soome sai valju noomituse ning minister K. Raud ise pääses noomitusega.

Traalerite kapteneid tuli aga hakata poliitiliselt kasvatama. Büroo tegi ka ettepaneku kaaluda võimalusi traalerite ületoomiseks Klaip?dast Eesti rannikule. Ometi ei aidanud need karistused ja meetmed – järgmine pauk ei lasknud end kaua oodata.

Meeskond suleti kajutitesse

30. augusti hommikul 1948 jäi G otlandi ranniku lähedal ankrusse traaler nr 161 Merisilm.

Laevalt lasti paat alla ning kapten Eduard Soorsk ning meremehed August Koppel ja Edgar Pappel sõudsid randa. Merisilma põgenemine Klaip?dast sai alguse eelmisel päeval, 29. augustil. “Südaööl olin jõudnud piirkonda, mida nimetatakse vaarvaatriks, üldiseks laevateeks.

Sellel liinil paistis mulle silma üle paarikümne laeva, kõik kursiga lõunasse, Taani väinade poole. Need tulid Põhja-Rootsist, Soome ja Vene sadamaist. Kuna nende hulgas võis olla palju Vene laevu, siis tuli seal eriti ettevaatlik olla. Olgugi, et sõitsin pimeda, ilma tuledeta laevaga, ei tohtinud teisele laevale liiga lähedale minna, et sind oleks nähtud,” meenutas Soorsk oma ohtlikku teekonda.

Merisilma põgenemine oli Merituule omast palju seikluslikum ja hulljulgem. Nimelt tuli kolmel põgenikul ülejäänud neli meeskonnaliiget kajutitesse kinni panna, sest venelasi poleks iial nõusse saadud. “Relvastatud tulirelvadega, isoleerisid traalibaasi töötaja Pappel, traalmeister Koppel ja laeva kapten Soorsk relva ähvardusel ülejäänud meeskonna, viisid rivist välja mootori, lasksid alla paadi ja sõitsid ära välismaale,” kirjeldas keskkomitee büroo otsus Merisilma pagemist.

Gotlandi pind jalge all, läksid Soorsk ja tema kaaslased esimesse ettejuhtuvasse tallu. Kohale kutsuti politseinik, kes suhtus meestesse väga sõbralikult. Soorsk ütles politseinikule ka seda, et laevas istuvad venelased luku taga. Selle peale oli mundrimees vaid käega löönud – “Ah, ryssä!”. Need neli meeskonnaliiget said peagi oma armastatud kodumaale tagasi, Merisilm toimetati Vene piirivalvelaevade poolt Klaip?dasse.

Septembris 1948 arutas traaleri põgenemist keskkomitee büroo ja jälle lendasid pead.

Vastutavaks kuulutati kalatööstuse minister Raud ning tema asetäitjad Andrejev ja Soome, kes polnud teinud Merituule pagemisest piisavaid järeldusi. Selgus, et traallaevastiku töötajate elutingimused on kehvad ning nende palgamaksmisega sageli viivitatakse.

Rääkimata nõrgast parteilisest kasvatusest. Soome võeti kohalt maha ja asendati venelase Goremõkiniga. Raud ja Andrejev said aga viimase hoiatuse – kui nad laevastikus korda majja ei löö, võetakse nemadki kohalt maha.

Saarlased “sattusid” Rootsi

Novembris 1949 läksid kaduma järjekordsed kalurid, saarlased Ossia Ting, Lembit Ting ja Helmut Hiiuväin. “Läinud 17. novembril 1949 päästma paadi nr 11 kalureid, sattusid Rootsi,” kirjeldas juhtunut napisõnaliselt keskkomitee büroo protokoll. Juhuslikkust oli tolles minekus küll, igatahes ei olnud see võrreldav Merituule ja Merisilma põgenemisega. Sama võib välja lugeda ka Eesti Teatajas ilmunud uudisest “Merelt leiti paat kolme saarlasega”.

Saarlased olid oma väikese paadiga jõudnud üldisele laevateele ning merehätta jäänud. “Üks Rootsi kaubalaev, mis oli teel Hollandist Rootsi sadamasse, leidis laevateelt triiviva kalapaadi kolme Saaremaa kaluriga. Laev võttis merehädalised pardale. Mehed seletasid, et neid saadetud Saaremaa rannast välja otsima kaotsijäänud teist kaluripaati. Otsimisel lõppenud aga bensiin ja tekkinud rikked mootoris,” kirjutas Teataja. Laev viis saarlased Rootsi ja andis nad ametivõimudele üle.

Kompartei siiski ei käsitlenud seda kui juhust, vaid kui Rootsi põgenemist. Süüdi nagu varemgi oli kalatööstuse ministeerium, kes ei teinud Merituule ja Merisilma pagemises t vajalikke järeldusi. Veelgi hullem, selgus, et merele oli lastud isikuid, kes “omavad lähedasi sugulasi välismaal, klassivaenulikke ja poliitiliselt mitteusaldusväärseid elemente”. Helmut Hiiuväinas olid koguni kõik need patud esindatud – ta oli teeninud Saksa sõjaväes, tema vanemad olid aktiivsed sakslaste käsilased ja – nad olid 1944. aastal Rootsi põgenenud.

Suuremate ja väiksemate süüdlaste väljaselgitamise käigus kostis ka kaunis naljakalt kõlavaid etteheiteid. “Kalureid ei kasvatata armastuse ja ustavuse vaimus sotsialistliku kodumaa ja nõukogude riigikorra vastu, rahvavaenlaste vihkamise ja revolutsioonilise klassilise valvsuse pideva tõstmise vaimus.”

Karistused ei jäänud seegi kord tulemata ja neid jagati rohkelt. Vähem kui aasta kalatööstuse ministri asetäitjana ametis olnud Goremõkinile tehti noomitus. Ka ministri asetäitja Tomberg sai noomituse, kuna ei informeerinud parteid kalurite kaotsiminekust õigeaegselt.

Julgeolekuministrile Boris Kummile tehti ülesandeks määrata Saaremaa julgeoleku ülemale distsiplinaarkaristus Hiiuväina merele lubamise pärast. Sama asja eest sai karistada ka kohalik piirivalveülem. Oma kohalt lendas Kuressaare kalakombinaadi direktor Künnapuu ja veel mitu väiksemat venda.

Julgeolekule anti käsk kalurite tausta veelgi hoolikamalt kontrollida, et enam poleks merele asja neil, kel lähedased sugulased välismaal või kes on poliitiliselt kahtlased. Kumm sai käsu karmistada ka passirežiimi, et piiritsooni ei pääseks üldse inimesed, kel lähisugulased Soomes või Rootsis. Loomulikult tuli edaspidi üha suuremat tähelepanu pöörata poliitilisele kasvatustööle kalurite hulgas.

Otsustati astuda ka üks konkreetne samm põgenemiste takistamiseks. Nõukogude Liidu julgeolekuministrilt ­Viktor Abakumovilt paluti siinset piirivalvet tugevdada kiirete laevadega.

Kõik need meetmed küll raskendasid Eestist üle mere vabasse maailma põgenemist, kuid piire lukku panna ei suudetud. Ikka ja jälle pääses keegi ka sellest tihedast võrgust läbi.

Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale.