TÄISMAHUS: “Hoiatan kõiki, kes Soome tööle lähevad – see on ohtlik”
Ta hüppas Helsingi lähedal laevalt jääkülma merre – kuid jäi ellu. Mees räägib Ekspressile oma loo.
28. märtsil kell 21.40 anti Helsingist väljunud laevas häire “mees üle parda”. Viimased aastad Soomes töötanud Roland oli laeva ahtriosast 8. tekilt merre hüpanud. Meeskond käivitas kohe otsingud, appi tuli Helsingi merepäästekeskus. Rolandit otsisid kaks päästelaeva ja helikopter, kuid meest ei leitud. Ellujäämise tõenäosus oli väike, sest meri oli pooleldi jääs...
Selle nädala esmaspäeval kell 12.30 sai Rolandi ema kõne, mis algas sõnadega: “Hetkinen...” Roland oli elus! Ta oli elanud kolm nädalat Helsingi külje all Pihlajasaarel. Kaheksa kilo kaotanud Roland on nüüd kodus.
Millal sul see mõte tuli, et teed enesetapu?
Järsku. Laevas. Lihtsalt ei tahtnud enam elada, nii vastik oli kõik. Olen ju oma elu ise viinud mäest alla… Ise olen kurja teinud, enesehävituse teel olen olnud. Alkohol, tubakas, ületöö, hasartmängud…
Turvakaameratest on näha, kuidas sa karjusid, et “Ainult issand saab mind päästa”, ja hüppasid üle ääre pimedusse.
Olin endast väljas, sõnadesse ei oska panna. Ma ei mäletagi hüppamist, olin juba nii sassis, esimene selge hetk, mida ma mäletan, tuli vee all. See lõi pildi selgeks, et mis asja ma olen teinud… Issand jumal! Millega ma olen hakkama saanud?! Nagu oleks kaineks saanud – kuigi ma olin kaine, tulin ju autoga laeva… Jube külm oli, hakkasin mõtlema, kuidas ellu jääda, ma ei taha ju surra. Mul on pere, nad armastavad mind, mul on elu ju ees. Kraapisin riided seljast, aluspüksid ka, hakkasin ujuma. Nägin kallast… Aga ei jõudnud ujuda, käed ja jalad ei liikunud, kaldani oli vahest 50 meetrit, ei tea täpselt. Õlad ei liikunud. Ütlesin, et kui sa, Jumal, oled olemas, vii mind kaldale. Ma pole kunagi usklik olnud. Siis läksin ühte majja, terrassiuksed käisid kergelt lahti, sain lina ümber.
Nägid, et päästetööd käivad, kuid ei andnud endast märku?
Mul oli jube hirm, et mis nüüd saab, pannakse vangi sellise asja eest. Paanikahood hakkasid käima. Kui kopterid tulid, läksin ikka välja, natuke tõstsin käsi, et mis vahet tegelikult on… Aga kopter valgustas kallast, mitte mind. Ma ei suutnud kaua seal kalju peal paljajalu olla, läksin majja.
Sa ju teadsid, et ei saa sinna jääda lõputult.
Hakkasingi mõtlema, et mul on ju pere. Et mis asja… Nad teavad, et ma olen surnud. Millist valu nad võivad tunda. Et... et ma ei saa neile enam seda valu teha. Siis tekkis selline jõud sisse, et ükstapuha, ma pean siit ära saama… Ja läksingi esmaspäeva hommikul mere äärde. Ja mind nähti… Kui politseisse jõudsin, kartsin nii kohutavalt, et pannakse kinni, aga nad rahustasid mu maha. Et vangi ei panda, aga äkki saan 200 eurot trahvi… Siis juba naeratasin. Ja ma sain emale helistada.
Su sõbrad rääkisid, et oleksid tahtnud sulle peksa anda sellise tembu eest… See oli kohutavalt raske su emale.
Ma tean, ma tean, ma nii kahetsen, olen kõigilt vabandust palunud. Meeltesegaduses on asi.
Töötasid viis aastat Soomes. Kuivõrd põhjustas just see sinu depressiooni?
Just, ma tahaksingi hoiatada kõiki, kes Soome tööle lähevad: see on kohutavalt ohtlik asi. Õhtuti pole seal ju midagi teha, jood iga õhtu… See ongi see, et kui sul pole mitte midagi enam elus – sul pole peret, sul pole kodu. Elad tühja elu, sa ei leia elus kohta. Kui tüdruk jättis maha, siis tunned, et keegi ei armasta sind, keegi ei vaja. Sõin õlle kõrvale antidepressante.
Kas lähed tagasi Soome tööle?
Ma ei tea. Mul on praegu haigusleht. Mul on suur elutahe praegu… Sain tagasi usu, et mind armastatakse. See annab meeletu jõu. Mu ema on mind terve elu armastanud, aga mina olen seda eemale tõrjunud. Olen üritanud kogu aeg üksi hakkama saada, tugev olla… Tundsin suurt üksindust. Ja kui ma neid kõiki jälle nägin, ema, kasuisa ja sõber Rauli, siis ma ainult nutsin. Ma ei teadnud, et keegi mind nii armastab.
Varem sa polnud usklik.
Midagi vaikselt seal vees minuga juhtus. Enne uskusin õllepurki. Lolluse pärast nüüd siuke uudis. Kahetsen väga.
