Kui need mehed bussist väljuvad, ei pööra nad tähelepanu liival patseerivatele bikiinides tüdrukutele, vaid suunduvad kohaliku armastusloo kangelaste Kanichi ja Omiya pronkskujude juurde, otsides üles mängutootja Konami poolt sinna paigaldatud vöötkoodi. Selle abil näeb mängija endast pilti sellesama pronkskuju kõrval - koos oma virtuaalse armsamaga. Abiks on iPhone´i vastav tarkvara ja Nintendo pisike mängukonsool. Need on noored mehed, kes kuuluvad viimase aja Jaapani suurima hiti, mängu Love Plus rohkem kui 430 000 fänni sekka. Nad on vaimustatud high-tech´ist, mangast ja animest, mida sellises vormis tuntakse nime all „otaku".

Seni on saareriigis populaarsed suhtesimulatsioonimängud keskendunud sellele, et mängija eesmärk on virtuaalne tüdruk (ehk siis tegelikult arvutiprogramm) „ära võluda", end „armastama" panna. Love Plus läheb sammu võrra kaugemale - siin tuleb üles ehitada „püsisuhe". Mängija kehastab keskkoolipoissi, kes juba „käib" ühega virtuaaltüdrukutest, näiteks Rinkoga. Eesmärk on suhet arendada. Mängu on sisse ehitatud robustne hääletuvastustarkvara ja kell, mis peab mängijatele looma mulje, justkui jagaksid oma aega tüdruksõbraga reaalselt. Nii võib tüdruksõber „tujukaks" muutuda, kui mängija ei pühenda talle piisavalt aega, või nõuda tähelepanu, kui ta „tunneb end halvasti". Mängul polegi konkreetset lõppu.

Atanu kuurordis on praegu kokku 13 kohta, kus mängijad võivad end koos Rinko või tema puberteediealiste sõbrannade Manaka ja Nenega koos pildile manada. Kohalik Ohnoya hotell pakub sellistele ebatraditsioonilistele „paaridele" koguni traditsioonilisi kahe magamismatiga tube, kus on järjekordne ribakood, et kliendid saaksid sinna visualiseerida ahvatlevas suvekimonos armsama.

Tegemist on suure ja kasvava äriga, millest lõikab juba kasu kogu linn - armunud fännidele pakutakse kõike, alates Love Plus - teemalistest suveniiridest ja õnneamulettidest kuni romantilise õhtusöögini.