Nördinud majandusminister ­Juhan Parts läks all-linna kõrtsi. Ta polnud lõunast saati midagi söönud.

Eesti Energia finantsdirektor Margus Kaasik istus autosse, põrutas pimeduses Pärnusse konverentsile ja tellis hotelli baaris külma õlle.

Elektrifirma juhatuse esimees Sandor Liive leidis koju jõudes, et tema naine ja lapsed magavad juba. Ta tegi paar telefonikõnet, saatis mõned SMSid ja andis Postimehe ajakirjanikule lühiusutluse. Intervjuu ilmus veebis kell 23:12.

See kõik ei pidanud ju niimoodi lõppema! Liive ja Parts valmistasid kuus kuud võimsa PR-töö saatel ette Eesti Energia börsileviimist (IPO).

See polnuks mitte ainult ­Eesti kõigi aegade suurim erastamine, vaid ka viimase kolme aasta kõige olulisem privatiseerimistehing Londoni börsil.

Kuni sekkus Ansip.

Liive ammune unistus on olla äris sama vinge nagu Andrus Veerpalu suusatamises.

“Eesti Energia – see on Eesti rahvuslik uhkus ja Balti tšempion energiaettevõtete hulgas,” ütles Liive 2006. aastal firma juhiks kandideerides. “See on minu eesmärk!”

Börs kuulus algusest peale Liive plaanidesse. Ekspress avalikustas möödunud aasta suvel esimesena, et tema unistus täitubki.

Börsile viimise kiitsid Liivega augustis toimunud kolmikkohtumisel heaks nii Ansip kui Parts. See polnud ametlik otsus, vaid džentelmenide kokkulepe. Müüki läinuks kuni kolmandik aktsiapakist, hinnaga 6–8 miljardit krooni.

Liive palkas parimad kodumaised ja välismaised konsultandid, pankurid, juristid, PR-mehed, audiitorid. Nende töö maksis umbes 50 miljonit krooni. IPO edukuse korral oleks summa kuni viis korda kasvanud.

Eesti Energia tegi aastaaruande ekstra kuu aega varem valmis, et saaks seda börsile minnes kasutada. Mai algusesse sätiti Narva õlitehase nurgakivi panek, põlevkivialaste koostöölepingute sõlmimine Marokos ja Jordaanias.

Ajakirjanikele jagati 27 ­lehekülje pikkust ülevaadet börsile minemise kasulikkusest. Tallinna linn, ajalehed ja tele-eeter täitusid kontserni reklaamidega. Käiku laskmist ootas veel 25 mitmesugust reklaami, sealhulgas bännerid ­pangaautomaatides ja klipid Eesti Energia siseraadios. Kõik kliendid pidid saama kirja Sandor Liivelt. Iga eestlane pidi kuulma, et tulekul on midagi sama võimsat ja positiivset nagu eurootsus.

Avalikkusele märkamatult käis Liive Stockholmis ja Londonis pilot fishing’ul. Börsitegelaste keeles tähendab see oma kauba pakkumist suurtele fondidele ja investeerimisfirmadele.

“Aitab küll sellest jutust,” ütles üks suur investor Liivele tunnustavalt. “Meid teie tulevikuplaanid ei huvita. Me vaatasime, kes te olete ja mida te teinud olete. Sellest piisab!”

Liive naasis Eestisse teadmisega, et aktsiate müügiga muret ei ole. Toimus ka eraldi esitlus lääne analüütikutele. See kujunes kaheksa tunni pikkuseks videokonverentsiks, sest Islandi tuhapilve tõttu jõudsid Tallinna kohale vaid soomlased.

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) üritas samal ajal eestlaste hinge ja rahakotti pugeda. Parts lubas kõigile jaanipäevaks rahvaaktsiat ja jutlustas, et “peame tagama Eestile kindla elektrivarustuse”.

“Eesti Energia börsikava suurendab Eesti energiajulgeolekut,” kiitis teine IRLi tegelane Marko ­Mihkelson.

“Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist,” hoiatas IRLi kolmas staar Margus Tsahkna.

IRLi masinavärk töötas Liive börsiunistuse heaks.

Liive ja Partsi agressiivne mäng hakkas aga teistes erakondades ja avalikkuses ärevust tekitama.

Näiteks endine IRLi poliitik, praegune energeetik Taavi Veskimägi pidi Delfi intervjuus vastama küsimusele: “Kas IRL on asutanud Londonis oma GIBBI analoogi?”

“GIBB oli teadaolevalt see rahapesumasin, mis umbes 80 miljoni krooni eest “andis nõu” Eesti Raudtee väga odavaks müügiks. IRLi mudeli 2010 kantimisvõimsus pidavat algama 100 miljonist,” väitis anonüümne küsija, kes viitas oma allikatena reformierakondlastele.

Veskimägi ei osanud küsimuse peale midagi öelda.

Ka sotsid tegid Eesti Energia kohta siseanalüüsi. Nad leidsid, et börsile viimine huvitab vähemalt kolme huvigruppi.

1) Eesti Energia juhatust, “kelle mänguruum uute omanike kaasamise tõttu oluliselt suureneb”.

2) Eesti ja välismaiseid nõustajaid, “kelle kaugas IPO nõustamisest kosub”.

3) Investoreid, “kes soovivad saada tükki kasumlikust energiaettevõttest soodsa hinnaga”. Pole selge, kas nad tahavad firmat nõrgestada või seal kanda kinnitada.

Kõik kahtlustasid kõiki kokkumängus või korruptsioonis.

Ansip ja Liive käisid aprilli lõpus koos Marokos, kuid neil polnud aega IPOst rääkida. Hotellis magama minnes ütles küll peaminister, et “sinuga, Sandor, tahtsin ma ka rääkida”, aga see oli kõik.

3. mail grillisid Liivet Reformierakonna riigikogu saadikud. Neil oli neli lehekülge “küsimusi, millele veel täna vastust ei ole, kui valida börsi tee”.

Näiteks tahab Eesti Energia kaevandada rohkem tonne põlevkivi, kui lubatud! Kas Euroopa Komisjon lubab anda riigiabi Narvas uute katelde ehituseks? Jne. (Neile lihtsatele küsimustele pole seniajani selget vastust.) Oravad leidsid, et börsiplaan ei paku mitte midagi juurde Eesti energiajulgeolekule. Ka ei ole see rahaliselt kõige soodsam lahendus: “Tänane IPO oleks ebaõiglane ja ebaaus.”

Kaks päeva hiljem toimus Stenbocki majas nelikkohtumine. Ansip kaasas Reformierakonnast rahandusminister Jürgen Ligi. Parts võttis kaasa IRLi esimehe Mart Laari. Ansip ja Ligi väljendasid oma muresid seoses börsileminekuga.

IRLi leer oletas, et börsiplaani tahavad põhja lasta Reformierakonnaga seotud huvigrupid. Kahtluse all olid näiteks Viru Keemia Grupp, Dalkia ning Eesti oma tuumajaama kavandav ärimeeste punt. Pakuti välja isegi kihlvedusid, et paari aasta pärast töötab Reformierakonna pea­ideoloog Rain Rosimannus mõnes energeetikafirmas.

Otsustav 13. mai algas Äripäeva artikliga “Lobistide võit: Eesti Energia börsiunelm haihtus”. See väitis, et Reformierakond jätab IPO ära sponsorite soovil.

Pärast seda helistas partei peasekretär Kristen Michal Eesti Energia PR-nõunikule Daniel Vaarikule ja päris, kes sokutas paskvilli lehte.

Valitsuse nõupidamine algas kell neli. Esmalt vaidlesid ministrid eripensionide üle ega jõudnud kuhugi välja. Alles kell seitse õhtul algas Liive ja kompanii etteaste. Koos ministrite ja ametnikega viibis ruumis 28 inimest.

Majandusministeeriumi töötajad arvasid enne istungit, et IPO tõenäosus on heal juhul kolm protsenti. Liive lähtus põhimõttest, et kuni otsuse langetamiseni on veel kõik võimalik. Ta võttis Toompeale kaasa paarikümne sentimeetri paksuse pataka pabereid.

Kõige kaalukam oli ingliskeelne aktsiate müügi prospekt (327 lk). Seni olid seda näinud väga vähesed eestlased. Liive lasi konfidentsiaalse prospekti ministrite seas käest kätte liikuma ja viis pärast tööle tagasi.

Seinale näitas Liive slaide. 17 pilti kandsid pealkirja “Avalikkuses tõstatatud küsimused ja väited”. Avalikkuse all pidas ta silmas Reformierakonda. Ühe kohalolnu sõnul tutvustas Liive kõiki ohte. “Aga Ansip kasutas seda kohe oma huvides ära. Ansipiga on sama hea vaielda kui raadioga.”

Näiteks olid maailma börsid just üle elanud Kreekast alguse saanud paanika. Liive üritas valitsust julgustada. Seinale ilmus slaid number 6: “Finantsturud on viimastel nädalatel olnud heitlikud.”

Liive kommenteeris: “Eelmise nädala reedel ei oleks saanud tehin­guid teha, aga eile oleks juba saanud.” Ansip noppis selle mõttetera üles: olukord on väga muutlik. See aitas IPOt põhja lasta. Liive talus rünnakuid rahuliku kalanäoga. Meeleolu istungil kõikus mulast surmtõsiste aruteludeni.

Justiitsminister Rein Langi haaras hirm, et äkki ostavad venelased börsi kaudu aktsiaid üles. Kuidas me ennast kaitsta saaksime? “Lõpeta ära!” rahustas rahandusminister Ligi.

Parts hüüdis: “Ma tahan Eesti riiki raha tuua! Miks te selle vastu olete?” Ühe osaleja sõnul siples majandusminister nagu kinnipüütud kala.

Peaminister teatas, et ta ei saa tulevikus rahulikult magada – kui aktsia hind peaks börsil kiiresti kahekordistuma! IPOt meeleheitlikult kaitsnud Parts põrutas vastu, et aktsia hind peabki tõusma. (Sügisel reklaamis Eesti Energia oma IPOt näitega, et Tšehhi elektrifirma CEZ aktsia kallines mõne aastaga isegi üheksa korda!)

“Miks me Eesti Energiat siis nii odavalt müüma peaksime?” küsis Ansip.

Peaminister hoidis tagataskus trumpi. Selleks oli riigikontrolli arvamus IPO ettevalmistustest, mille kandis ette peakontrolör Tarmo Olgo. Hinnang osutus hävitavaks.

Viieks aastaks salastatud arvamus väidab, et Parts ja Liive bluffisid valitsusele. Riigikontrolli arvates on valitsusele esitatud paberitest välja jäetud “kriitilise tähtsusega info investeerimiskava riskide, aktsiaemissiooniga seotud õiguslike probleemide ja riigi strateegiliste huvide kaitstuse kohta”.

Riigikontroll leidis, et Liive ja Parts käituvad variserlikult. Nad räägivad Eesti energeetilisest julgeolekust ja õigustavad sellega vajadust firmasse ruttu raha tuua.

Tegelikult tahab Liive investeerida meeletu summa, ligi 20 miljardit krooni põlevkiviõli ja sellest sünteetilise nafta tootmisse. See tähendaks Eesti Energia muutumist naftaettevõtteks.

IPO tulemusena saanuks eraomanikud suurema sõnaõiguse, kui nende osalus tegelikult väärt on. Seda lubanuks Londoni börsile minekuga kaasnev Briti äriõigus.

Riigikontroll viitas ka ühele Eesti Energia kirjale, kus firma ähvardas õlitootmise Venemaale üle viia. Seda juhul, kui õlitehased sunnitakse ostma CO2-kvoote.

Loomulikult vaidles majandusministeerium Riigikontrollile vastu. Ütles, et IPO prospektis on kõik ilusti kirjas.

See vaidlus ei tähendanud enam midagi. Kõik said aru, et Reformierakonna kaardid on tugevamad kui Liive ja Partsi omad.

Valitsus arutas Eesti Energia tulevikku kokku kolm ja pool tundi. Lõpuks sündis otsus, et IPOt ei tule. Eesti Energia saab 7,5 miljardi kroonise kapitalisüsti.

Kuidas, millal ja kellelt see raha tuleb? Selle jättis valitsus lahtiseks.

Valitsus käitus nagu kaardimängijad, kes istuvad laua taga, mustad prillid peas, ja kahtlustavad sobi tegemist. Panuseks oli Eesti ajaloo suurim erastamistehing.

Poliitikutel oli palju hirme, mida ei peletanud ükski seletus. Nad kartsid Vene kapitali. Nad kartsid, et äkki keegi varastab. Nad kartsid, et äkki keegi rikastub. Nad kartsid, et õlitehas äpardub. Nad kartsid, et Brüssel keerab Eesti Energia äri tuksi. Nad kartsid, et annavad lubadusi, mida nad ei suuda täita, ja välisinvestorid võivad nõuda kohtus suurt kahjutasu. Nad kartsid Eesti Energia mahaparseldaja kuulsust.

Missugune hirm domineeris?

Eesti Energia finantsdirektor Margus Kaasik: “See on samasugune küsimus nagu “miks uppus Estonia?”. Fakt on, et torm oli ja põhjas ta on.”

Eeskujulik lüpsilehm

? Ansipi valitsusele on Eesti Energia parimaid lüpsilehmi. Koos selle aasta dividendidega on riik saanud firmast Sandor Liive juhtimise ajal, alates 2006. aastast 5,2 miljardit krooni.

? Koos tulumaksuga teeb see üle kuue miljardi krooni. Vähemalt sama palju soovis Eesti Energia hankida uut kapitali börsi kaudu.

? IPO arvutuste kohaselt saab valitsus tänavu Eesti Energiast maksude, dividendide,

CO2-sertifikaatide ja muu säärase kujul

2,2 miljardit krooni. Kümne aasta pärast aga

5,4 miljardit krooni.

Eesti Ekspress esitleb: Riigikontrolli salajane arvamus
Riigikontroll hoiatas, et valitsus sai Eesti Energia juhatuselt puudulikku infot:

? Euroopa Komisjoni mõju investeerimisplaanidele.

24 miljardi krooni suurune toetus Narva uute elektrijaamade ehitamiseks ei ole saanud Brüsseli heakskiitu.

Pole selge, kas Brüssel käsib osta CO2-kvooti ka õlitööstusel.

? Õlitööstusega seotud riskid.

Pole kindel, et uued, umbes 20 miljardit krooni maksvad õlitehased valmivad tähtajaks, lähevad tööle ja annavad loodetud tulu. Samas loodetakse tulevikus rahastada õlitööstusest saadava tuluga elektritootmise ja -jaotamise investeeringuid.

? Põlevkivitehnoloogia müük maailmas.

Eesti Energia investeerib kaks miljardit krooni põlevkiviõli tehnoloogiasse ja selle müüki välismaale sakslastega tehtud ühisfirma Enefit kaudu. Välisprojektid võivad nõuda nii palju raha, et see segab Eesti Energia tegevust Eestis. Pole selge, milline on välispartneri osa ja kui suur võiks olla tehnoloogia müügist saadav tulu.

? IPO tingimused ei vasta seadusele.

Londoni börsile minnes rakenduvad Eesti Energias Briti seadused ja Eesti riik võib minetada ülekaalu firma nõukogus, kuigi tal on lõviosa aktsiatest. See ei vasta riigivara seadusele.

Londoni advokaadid tegid ettepaneku, et uuendatud nõukogu pädevusse läheks ka näiteks tütarfirmade ostmine või müümine.

? Eesti energiajulgeolekut ei taga enam keegi.

Riik peab IPO tingimuste kohaselt deklareerima, et ei sekku Eesti Energia äriotsustesse. Riik ei saa nõuda enam Eesti varustamist elektriga, sest see ei pruugi olla firma huvides. Näiteks õli tootmine võib olla tasuvam. Seetõttu võiks riik kaaluda isegi kogu Eesti Energia mahamüümist!

Eesti Energia kinnitab, et ei ole midagi valitsuse ja investorite eest varjanud. IPO prospektis on need riskid kirjas.