Takerdunud rünnak
Ebaromantilised 1990. aastad –
kõhklused, viivitamine, alarahastamine ning valimatu erastamine
Kaitseliit loodi
rahva tahte väljendusena omaalgatuslikus korras, kuid tollane ametlik
Eesti organisatsiooni olemasolu ei tunnistanud ega toetanud. Kaitseliitu
võrreldi isegi Interrindega. Loodi ka ametlik alternatiivorganisatsioon
– Kodukaitse, mis hiljem hääbus.
Kaitseliit saavutas
riikliku tunnustuse ja muutus kaitsejõudude osaks alles 1992. aasta
esimesel poolel.
See otsus ei murdnud Kaitseliitu, kuid tekitas
organisatsioonile tõsiseid arenguraskusi, mida jätkus veel
järgnevateks aastatekski. Ilma toonaste kaitseliitlaste tahte, visaduse ja
jõupingutuseta võinuks minna ka nii, et Eestis üldse
polekski vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni ning Eesti oleks täna
sõjaliselt palju nõrgem ja ühekülgsem.
2) Viivitused ja kõhklused kaitseväe
taasloomisel (1991. aasta teine ja 1992. aasta esimene pool).
Daatumid räägivad ise enda eest – Kaitsejõudude
Peastaap taasloodi 1991. aasta oktoobris (kaks kuud pärast iseseisvuse
taastamist) ning esimesed väeosad 1992. aasta märtsis (seitse kuud
pärast iseseisvuse taastamist). Võrdluseks: aastail 1918–1919
jõuti seitsme kuuga ära pidada pool Vabadussõda. Enamik
1991. aastal seoses Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemisega
iseseisvuse taastanud või iseseisvunud riike lõid oma
relvajõud palju kiiremini.
Põhiline viivituse
põhjus oli tollal valitsenud naiivne arusaam, nagu võinuks Eesti,
geopoliitilise reaalsusega arvestamata, piirduda vaid politsei ja piirivalve
loomisega. Siit on alguse saanud ka poliitikute ja riigiametnike ringkondades
osalt tänapäevani levinud totaalkaitse ja sõjalise riigikaitse
tähtsuse alahindamise, sõjalise riigikaitse alarahastamise ning
kaitseväe ja Kaitseliidu usaldamatuse traditsioon.
Väärtuslikku aega läks kaotsi: piltlikult öeldes ei
saanud sõjaline riigikaitse stardist korralikult minema, õigemini
kõheldi, kas stardipauku üldse anda.
3)
Endisele Nõukogude Liidu kaitseministeeriumile kuulunud varade
erastamine, arvestamata Eesti kaitsejõudude vajadusi (1990. aastad).
Endise Nõukogude Liidu (hil
jem Vene F&o
uml;deratsiooni) sõjaväe käsutuses oli Eestis ligi 800 paigas
1565 objekti kogupindalaga 87 147 hektarit, s.o 1,9 protsenti Eesti
territooriumist.
Loomulikult ei vaja Eesti kaitsevägi 1,9
protsenti riigi territooriumist 1565 objektiga. Aga kui küsida,
kas endise Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi varade erastamisel ja
endistele omanikele tagastamisel arvestati riigikaitse vajadustega –
paraku pole võimalik positiivselt vastata.
Kaitseministeerium on aastaid tegelenud nõukogudeaegsete Aegviidu ja
Nursi polügoonide maade omanikelt tagasiostmisega kaitseväe
keskpolügooni ja Nursipalu harjutusvälja tarbeks. Omanikel on
vaieldamatu õigus õiglasele kompensatsioonile, aga selle oleks
pidanud lahendama kohe, 1990. aastate alguses. Viieteistkümneaastase
viivituse tagajärjel on kannatanud ja kannatab edaspidigi eelkõige
kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõpe.
Kaitseväel
ja Kaitseliidul on puudus laopindadest ning seetõttu on vaja ehitada
uusi ladusid. Suur hulk nõukogudeaegset laopinda erastati
läbimõtlematult, osa isegi alles 1999. aastal.
Samal
ajal, kui mitmed kaitseväe väeosad ja asutused on surutud üsna
kitsastesse ja ebasoodsatesse tingimustesse (Tagalapataljon,
Üksik-Vahipataljon, Sidepataljon Tallinnas, Rahuoperatsioonide Keskus ja
Scoutspataljon Paldiskis), loobuti kaalutlematult näiteks endise 144.
motolaskurdiviisi käsutuses olnud Tondi ja Keila
sõjaväelinnakutest.
Juhtimist ja koordinatsiooni
endisele Nõukogude Liidu kaitseministeeriumile kuulunud hiiglaslike
varade edasise sihipärase kasutamise osas ei toimunud. Ka ei tehtud
katsetki erastamisest ja varade müügist saadavat tulu kasutada tol
ajal tõsiselt alarahastatud sõjalise riigikaitse arendamiseks.
4) Endise Nõukogude riigireservi varude
erastamine (1990. aastad) ning kriisi- ja sõjaaja varude uuendamata
jätmine ning puudulikkus täna.
1991.–1993. aastal
võeti üle endised Nõukogude riigireservi varud umbes 300
miljoni krooni väärtuses 1993. aasta turuhindades, sealhulgas 16 000
tonni bensiini, üle 19 000 tonni diiselkütust ja 27 500 tonni
toiduteravilja, samuti suured kogused ravimeid ja esmatarbekaupu.
Valdav osa ülevõetud varusid erastati koos ettevõtetega
(Volta, Talleks, Ilmarine). 1991. aastal loodud julgeolekureservi keskus
erastati koos ladudega (Paides, Tapal ja Pääskülas) 1999.
aastal.
Nõukogudeaegne tsiviilkaitsesüsteem lammutati
ilma uut asemele loomata või vana kaasajastamata.
Varusid on
uuendatud minimaalselt. Uuendatud viljavarust haihtus mitukümmend tuhat
tonni seoses käesoleva kümnendi alguse Rakvere viljasalve
topeltlagede skandaaliga. Problemaatiliseks võib osutuda varude
eksisteerimine virtuaalsel kujul, see tähendab lepingutega kaetult, mitte
füüsiliselt olemasolevate varudena.
Varud on liiga
väikesed, et tagada elanikkonna toimetulek kriisi- või
sõjaolukorras.
5) Sõjalise
riigikaitse alarahastamine 1990. aastatel (0,7–1,1
protsenti SKTst, mille hulka on loetud ka osa piirivalve
kuludest).
See võimaldas vaid kaitseväe ja Kaitseliidu
igapäevase tegevuse; infrastruktuuri investeeringud ja varustuse hanked
jäid aga minimaalseteks.
Ainus märkimisväärne
relva- ja varustushange, mis 1990. aastatel tehti, oli nn Iisraeli relvatehing,
mille osamakset tasuti kuni kümnendi lõpuni. Kogu
autotransport, raskerelvad (105 mm haubitsad Soomest) ja enamik
allüksuse varustust saadi sõjalise abi korras meie partneritelt ja
tulevastelt liitlastelt.
K
ümme aastat p
ärast iseseisvuse taastamist elas kaitsevägi põhiliselt
nõukogude tööpataljonide rajatud kasarmutes ning kasutas
valdavalt abi korras saadud varustust. Kaitseliit sai endale kõige
vanema, kaitseväest üle jäänud varustuse ning Kaitseliidu
infrastruktuuri ei investeeritud mitte kui midagi. Hinnates kaitseväe ja
Kaitseliidu praegust seisu, ei tohiks neid tõsiasju kunagi unustada.
Ühest küljest on terve kümnendi väldanud
riigikaitse alarahastamine mõistetav: oli ju iseseisvuse taastanud
riigil vaja tagada elanikkonna elementaarsed vajadused ning panna alus riigi
edasisele majanduslikule arengule. Kuid teisalt on toonane vähene
panustamine sõjalisse riigikaitsesse
hämmastav: möödunud kümnendi alguse ja keskpaiga
sisemiste ja väliste ohtude kontekstis ei saanud Eesti iseseisvust
võtta kaugeltki kui iseenesestmõistetavat.
Käesoleva aastakümne alguses aset leidnud riigikaitse rahastamise
oluline paranemine ei toimunud niivõrd sisemise vajaduse sunnil kui meie
liitlaste mõju tulemusena. Kuid NATO soovitusliku kahe protsendini SKTst
on veel pikk tee minna.
Ajad on muutunud – probleemid
jäänud
Järgnevalt käsitlen nelja
võtmeprobleemi, mis on olnud aktuaalsed alates iseseisvuse taastamisest,
kuid millel pole siiamaani lahendust. Nende juhtumite puhul pole tegu mitte
niivõrd valede otsuste kui pikaajalise otsustamatuse, kõhklemise
ja minnalaskmisega.
6) Riigikaitse juhtimise
probleem.
Parlamentaarse riigikorralduse tingimustes puuduvad
Vabariigi Presidendil võimalused nii totaalkaitse kui ka sõjalise
riigikaitse juhtimiseks, see tähendab, oma funktsiooni täitmiseks
riigikaitse kõrgeima juhina. Vabariigi Presidendil puudub pädevus
anda peaministrile korraldusi totaalkaitse valdkonnas. Ka ei ole
kooskõlas kehtiva põhiseaduse mõttega, et Vabariigi
President annaks kaitseväe juhatajale korraldusi, minnes mööda
Vabariigi valitsusest, kes peab ellu viima riigi sise- ja välispoliitikat.
Seega on Vabariigi President riigikaitse kõrgeim juht vaid
nominaalselt, mitte sisuliselt. Samal ajal põhiseaduses sätestatud
riigikaitse kõrgeima juhi roll paneb Vabariigi Presidendile selge
vastutuse riigikaitse juhtimise ja korraldamise eest.
Peaminister
ei ole põhiseaduse ega põhiseaduslike seaduste järgi
vastutav riigikaitse korraldamise eest, samal ajal kui vaid temal Vabariigi
valitsuse juhina on sisuline pädevus, võimalused ja vahendid anda
ministeeriumidele korraldusi totaalkaitse valdkonnas ning kaitseväe
juhatajale sõjalise riigikaitse valdkonnas.
Nominaalne
vastutus ja sisuline pädevus on üksteisest lahutatud. Kuna
peaminister ei vastuta riigikaitse eest, pole peaministritel kõigi muude
probleemide kõrval olnud piisavalt aega ega motivatsiooni sellega
tegeleda. Seetõttu on sõjaline riigikaitse pikka aega olnud
alatähtsustatud ja -rahastatud ning totaalkaitse koos üldriikliku
mobilisatsioonisüsteemi ning kriisi- ja sõjaaja varudega on
jäänud üles ehitamata.
Riigikaitse juhtimise
puudulikkust võib pidada kõigi riigikaitsealaste probleemide
juureks ning mitmete teiste probleemide allikaks.
7) Kaitseväe keskpolügooni ja harjutusväljade
probleem.
Keskpolügooni ja väeosade läheduses
paiknevate väiksemate harjutusväljade maaomandi probleemid on
vindunud kogu iseseisvuse taastamise järgse aja. Osalt on selle
põhjuseks eespool juba kirjeldatud 1990. aastate valimatu erastamine,
teisalt on kaitseministeeriumis valdkonnaga tegelevad ametnikud
viieteistkümne aasta
jooksul jõudnud vahetuda nii mitu korda, et järjepidevust, mis
sellises keerukas valdkonnas on positiivse tulemuse saavutamiseks kõige
määravam, pole tekkinud.
Kaitsevägi on olnud sunnitud
suurtükiväe- ja õhutõrjerelvadest laskmisi korraldama
Soomes ning suuremate jalaväeüksuste lahinglaskmisi Lätis Adaži
polügoonil. Esimesed suurtükiväe lahinglaskmised Eestis Tapa
lähedal paikneval kaitseväe keskpolügoonil teostati alles
2007. aastal.
Juriidiliselt on hetkel olemas vaid
kaitseväe keskpolügoon. Harjutusväljad – Klooga,
Männiku, Sirgala, Nursipalu ja Kikerpera – on riigikaitse
seitsmeteistkümnendal aastal alles asutamisel. Seetõttu on
kaitseväe võimalused lahinglaskmisi teostada piiratud ning selleks
on iga kord vaja Vabariigi valitsuse luba riigimetsas laskmiste
korraldamiseks.
See kõik on avaldanud ja avaldab edasi
negatiivset mõju kaitseväe väljaõppe tasemele ja
ettevalmistatud üksuste sõjalisele võimekusele,
rääkimata suurest hulgast lisatööst, mida kaitseväe ja
Kaitseliidu kaadrikoosseis peab tegema, et lahinglaskmised saaksid üldse
toimuda.
8) Riikliku ja kaitseväe
mobilisatsioonisüsteemi loomise probleem.
Kuni 2003. aastani
oli kaitseministeeriumile seadusega pandud täielik vastutus kaitseväe
mobilisatsiooni korraldamise eest. Kuna valdkonnas ei toimunud aastate jooksul
mingit tegevust ega mobilisatsioonisüsteemi välja ei arendatud,
avaldas Kaitsejõudude Peastaap initsiatiivi, et võtta
kaitseväe mobilisatsiooni korraldamine kaitseväe pädevusse.
Selleks muudeti 2003. aastal kümmet seadust ning Vabariigi
valitsus andis välja määruse, millega kaitseväe
mobilisatsiooni põhifunktsioonid – reservväelaste ning
sõjaaja üksuste arvestus ja õppekogunemisele kutsumine
või mobiliseerimine, samuti mateljaliarvestus ja ladustamine –
anti üle kaitseväele. Kaitseministeerium säilitas kaitseväe
mobilisatsiooni olulistest valdkondadest vaid riigivara kasutuselevõtu
ja sundkoormiste määramise, põhjendusega, et on
vastuvõetavam, kui riigiasutustele ja tsiviilisikutele varaliste
kohustuste määramisega tegelevad teised tsiviilisikud, mitte
sõjaväelased.
Kuid läks veel kaks aastat, enne kui
kaitseministeerium 2005. aastal andis koos Kaitseressursside Ameti loomisega
kaitseväele üle seniste Riigikaitse Osakondade
mobilisatsioonijaoskonnad, mis läksid kaitseringkondade staapide
koosseisu. Kaitseväele anti üle vaid kahe Riigikaitse Osakonna
reservväelaste arvestus neljast ning ringkonnastaabid pidi tegema
kõvasti lisatööd, et väeosades olevate andmete
põhjal reservväelaste arvestus taastada ja korrastada.
Kui keegi väidab, et sõjaaja kaitseväe kujul on tegemist
paberarmeega, siis ta eksib. Isikkoosseisu, sõjaaja üksuste ja
materjali arvestus on elektrooniline, see tähendab, virtuaalne. Kui keegi
küsib, miks suuremaid reservväelaste õppekogunemisi pole veel
toime pandud, siis on vastus lihtne: suuremate, pataljonisuuruste üksuste
ettevalmistamist alustati alles 2002.–2003. aasta õppetsüklis
ning õppekogunemisele pole ratsionaalne kutsuda reservväelasi enne,
kui ajateenistusest on möödunud viis aastat.
Loomulikult
pole kaitsevägi kõike, mis kaitseministeeriumil rohkem kui
aastakümne jooksul tegemata jäänud, kolme aastaga veel tasa teha
suutnud. Kuid täna on kaitsevägi võimeline sõjaaja
kaitseväe mobiliseerima, kui seda peaks vaja minema.
Riigivar
a kasutuselevõtu ja sundkoormiste määramisega kaitseväe
mobilisatsiooni toetamiseks pole kaitseministeerium veel alustanud.
Üldriikliku mobilisatsiooni korraldamise elanikkonna elushoidmiseks ja
põhivajaduste rahuldamiseks kriisi- ja sõjaajal on
kaitseministeerium kõrvale jätnud kui üle jõu
käiva ülesande.
9) Valikulise
ajateenistuse probleem
Põhiseadus sätestab, et Eesti
kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud
alustel ja korras. Viimasel kolmel aastal on läbinud kohustusliku
kaitseväeteenistuse ning saanud sõjalise väljaõppe vaid
31–34 protsenti 19aastaste Eesti meeskodanike aastakäikudest.
Meessoost Eesti kodanike põhjendatud ootused võrdse ja
ühetaolise kohtlemise suhtes pole täidetud.
Kaitseväe
käsutuses on hetkel kasarmukohti ning olmet ja väljaõpet
tagavaid rajatisi vaid umbes 2600 ajateenijale.
Kogu iseseisvuse
taastamise järgset aega on iseloomustanud vaidlused ajateenistuse
vajalikkuse, mahu ja pikkuse suhtes.
Ajateenistuse pikkust on
vähendatud kaks korda: peatselt pärast iseseisvuse taastamist
poolteiselt aastalt aastale ning 2000. aastal üheteistkümnele ja
kaheksale kuule. Kaitseministeeriumi tippametnike abinõu ajateenistuse
mahu piiramiseks on olnud lihtne ja toimiv – kui pole piisavalt
väeosi, kasarmukohti ega olme- ning väljaõpperajatisi, pole
võimalik ka mahtu suurendada.
Kuid
võitlusvõimelise, umbes 40 000 kuni 50 000 mehelise
sõjaaja kaitseväe loomiseks valikulisest ajateenistusest ei piisa.
Lahendiks oleks ühesuguse pikkusega (vähemalt 11 kuud) ajateenistus
kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meeskodanikele koos
sõjaaja ametikoha, üksusepõhise ettevalmistuse ning edasise
teenistusega reservis.
Ei suurtükkidele ja tankidele!
Edasi analüüsin otsuseid, millega kaitseministeerium on
järjekindlalt loobunud abi korras või “poliitilise
sõbrahinnaga” pakutud raskerelvastusest.
10) 105 mm haubitsad Taanist (1990. aastate lõpp)
1990. aastate lõpus pakkus Taani sõjalise abi korras 72
(kolme suurtükiväegrupi jagu) 1950. aastatel valmistatud 105 mm
haubitsat ja juurdekuuluvat varustust. Erinevalt Soome abina saadud
haubitsatest oli tegu 105 mm NATO kaliibriga relvadega (erinevus on mürsu
pikkuses). Ka on Soomest saadud haubitsad valmistatud 1930. aastatel (ehkki
neid on hiljem moderniseeritud). Kaitseministeerium ütles pakutud abist
ära.
Leedu võttis pakkumise vastu ning need relvad on
siiamaani Leedu kaitseväe relvastuses. Pole teada, et Leedu kavatseks
lähiajal suurtükiväe relvasüsteeme uuendada.
11) 155 mm haubitsad (teise suurtükiväegrupi
täisrelvastus ja -varustus Saksamaalt, 2002–2003)
Pakkumine sisaldas 24 haubitsat (155 mm), juurdekuuluvat varustust,
transpordi-, side- ja tulejuhtimisvahendeid ning laskemoona analoogselt
Saksamaalt hangitud esimese suurtükiväegrupi varustusega. Relvastus
ja tehnika pärines 1980. aastatest ning pakuti müüa seoses
Saksamaa Bundeswehri sõjaaja koosseisu vähendamisega. Pakkumise
“poliitiline sõbrahind” oli umbes 120 miljonit krooni.
Relvade ja varustuse tegelik hind uuena ostes oleks umbes 1,5 miljardit
krooni.
Sama relvasüsteem on praegu mitmete riikide
relvastuses, kaasa arvatud sellised suurriigid nagu Jaapan ja India.
Relvasüsteemi evitamisel ja kasutamisel pole ületamatuid tehnilisi
probleeme, nagu 2006.–2007. aasta sõjaaja üksuste
ettevalmistamise tsükkel on näidanud.
Kaitseministeerium ei
võtnud pakkumist vastu.
12) 122 mm
haubitsad Soomest (2007 – täna)
Tegu on hetkel
jõus oleva pakkumisega, mis sisaldab relvi, juurdekuuluvat varustust ja
suurt kogust laskemoona.
Relvad on valmistatud endises
Nõukogude Liidus 1970. aastatel. Relvasüsteem on Venemaa, Soome
ning paljude Ida-Euroopa riikide relvastuses, kaasa arvatud NATO Ida-Euroopa
liitlased. 122 mm haubits oli põhiline relvasüsteem, mida
Nõukogude Liit kasutas Afganistani ning Venemaa Tšetšeenia
sõdades pealetungivate vägede tee tasandamiseks. Küsitud hind
on sümboolne ning sisaldaks eelkõige relvade remondi ja hoolduse
ning Eestisse toimetamise kulusid.
Sel teemal on toimunud
kirjavahetus Kaitsejõudude Peastaabi ja kaitseministeeriumi vahel, kus
kaitseministeeriumi ametnikud on taas väljendanud eitavat seisukohta.
Venemaal on meie naabruses, Leningradi sõjaväeringkonna eri
väeosades ainuüksi alalises valmiduses 14 suurtükiväe- ja
reaktiivsuurtükiväe gruppi. Meil on hetkel kaitseväe
sõjaaja koosseisus üks nüüdisaja nõuetele vastav
üksus. Need arvud räägivad ise enda eest.
13) Leopard 2A4 tankid Saksamaalt (2003–2004)
Kui Bundeswehr vähendas sõjaaja tankiüksuste koosseisu ligi
kahelt ja poolelt tuhandelt lahingumasinalt mõnesajale, oli ka Eestil
võimalik nüüdisaegseid tanke hankida.
Leopard 2A4
on 1980. aastatel toodetud relvasüsteem, mis on mitmekümne riigi
relvastuses.
Lahingumasina hinnaks oleks kujunenud 100 000 –
150 000 eurot, mis on murdosa uue tanki hinnast.
Soome ja Poola
hankisid aastatel 2003–2004 Saksamaalt kumbki terve tankibrigaadi jagu
tanke.
Varem on Eestil olnud mitu võimalust abi korras tanke s
aada, neist pakkumistest oli kõige märkimisväärsem Norra
Leopard 1A5 tankipataljoni pakkumine käesoleva kümnendi algul.
Kaitseministeerium on kõik pakkumised tagasi
lükanud. Tankide mittevajalikkust on põhjendatud isegi
sellega, et meie liitlastel olevat neid küllalt. Selle loogika järgi
ei peaks Eesti kaitseväge üldse vajama, sest meie liitlastel on ju
relvajõud olemas.
Venemaal on Leningradi
sõjaväeringkonnas alalises valmiduses neli tankipataljoni. Ilma
tankideta on Eesti kaitseväe lahinguvõime piiratud kinnise ja
poolkinnise maastikuga. Ka ei ole Eesti kaitsevägi võimeline
korraldama pataljonist suurema üksuse pealetungioperatsoone, mis on
võtmetähtsusega mis tahes ootamatu, piiratud ulatusega või
kukutamisrünnaku tõrjumisel.
Miks merevägi on jäänud
nišimereväeks?
14) Loobumine Saksamaa pakutud
meremiinidest ja miinipraamidest (2003).
Potentsiaalsele vastasele
on vaja vaba pääsu suurematesse sadamatesse, et merejalaväe-
või muud meredessandiks võimelised üksused võiksid
takistusteta kohale sõita ning vastupanu kohtamata randuda. Vastase
pääsu sadamatesse on vaja tõkestada. Kõige lihtsam ja
odavam meetod selleks on miiniveeskamine ehk meremiinide paigaldamine. Seega on
miiniveeskamine tähtsaim võimekus, mida merevägi esmase
iseseisva kaitsevõime tagamiseks peaks omama.
Saksamaa pakkus
aastal 2003 “poliitilise sõbrahinnaga” rannikukaitseks
sobivaid miine ja veeskamiseks vajalikke miinipraame maksumusega umbes 40
miljonit krooni. Kaitseministeerium ei võtnud pakkumist vastu.
15) Kolme miinijahtija hankimine umbes 800 miljoni krooni
eest (2006).
Miinitõrje tähendab piltlikult öeldes
seda, et pärast sõjalist konflikti korjaksid
miinitõrjelaevad vastase pandud meremiinid veest välja. Kuid
potentsiaalsel vastasel puudub vajadus meie territoriaalvete mineerimiseks.
Seega esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast on miinitõrje
sekundaarse tähtsusega. Samas kolme miinitõrjeks vajaliku
miinijahtija ostmine läheb maksma umbes 800 miljonit krooni. Nii suure
summa eest saanuks lisaks miiniveeskamise võime väljaarendamisele
“poliitilise hinnaga” ka veel ühe tankipataljoni ja kahe
suurtükiväegrupi põhivarustuse.
Vanad
väeosad enne kinni, kui uued üles ehitatud
Järgnevalt vaatlen mõningate kaitseministeeriumi
infrastruktuurialaste võtmeotsuste mõju kaitseväele ning
selgitan, kuidas need on pärssinud ja pärsivad ka edaspidi esmase
iseseisva kaitsevõime arendamist.
16) Kalevi
ja Tartu väeosade sulgemine (2001–2002).
Väeosade
sulgemise põhimotiivina esitas kaitseministeerium
säästmisvajadust. See oleks asjalik põhjendus juhul, kui sel
viisil säästetud raha ei kulutataks kergekäeliselt projektidele,
millel puudub seos esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisega.
Sulgemise tagajärjel saavutas kaitseväe kasarmukohtade arv
alles 2005. aastal sulgemiseelse taseme. See seadis piirid ajateenijate arvule,
mis omakorda tähendas tõsiseid piiranguid nii sõjaaja
üksuste ettevalmistamisele kui ka kaadrikoosseisu värbamisele.
Kunagisel Tartu pataljoni territooriumil on praegu Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutuste simulatsioonikeskus. Kalevi pataljoni
kunagist asukohta nähakse eelistatud uue sõjaväelinnaku
paiknemise kohana, kuhu peaks koondatama Tallinnas paiknevad väeosad. Need
faktid panevad tehtud sulgemisotsuste pädevuse tõsise kahtluse
alla, seda enam, et just suletud väeosad paiknesid soodsas sotsiaalses
piirkonnas.
17) Pärnu väeosa sulgemine
(2006–2007).
Eelmise otsuse järg, ainult seekord esitati
lisapõhjendusena NATO (loe NATO Brüsseli ametnike) tungivat
soovitust.
Otsuse tagajärjel vähenes kaitseväe
kasarmukohtade arv veel umbes 300 koha võrra (nii palju majutati
Pärnus keskmiselt aastas ajateenijaid). Kaitseväe käsutuses on
hetkel kasarmukohti ning olmet ja väljaõpet tagavaid rajatisi vaid
2600 ajateenijale. Näitaja ei ületa 1990. aastate keskpaiga taset.
Tõsi, olme ja väljaõppetingimused uutes kasarmutes ja muudes
rajatistes erinevad nõukogudeaegsetest nagu öö ja päev.
Uusi majutuskohti lähiajal juurde tulemas
pole.
Kaitsevägi on sattunud surnud ringi: kuna 2600 ajateenija
piir on ees, ei piisa sellest sõjaaja üksuste
ettevalmistamiseks ega kaadrikoosseisu värbamiseks. See tähendab, et
kaitsevägi ei suuda iseennast taastoota ning kaadrikaitseväelaste arv
väheneb, mis omakorda tähendab, et on vähem
kaadrikaitseväelasi, kes ajateenijaid ette valmistavad ning
sõjalistel operatsioonidel osalevad, ja nii taas uuele ringile.
18) Uue sõjaväelinnaku väljaehitamise
pidurdumine Tallinna piirkonnas (2004 – tänaseni).
Uue
linnaku planeerimine pidi algama 2004. aastal ning esimesed rajatised pidid
valmima 2006. aastal. Tänase päeva seisuga pole isegi linnaku
asukohta kindlaks määratud. Uude linnakusse peaksid koonduma
amortiseerunud nõukogudeaegsetes rajatistes paiknevad Tallinna
väeosad, eelkõige Tagalapataljon ja Vahipataljon, kus olme- ja
väljaõppetingimused on täna kohati halvemad kui vangide
elutingimused Eesti uuemates vanglates.
Loomulikult, kui
projekteerimise ja ehitamisega aastaid viivitada, siis ei ole ka põhjust
imestada, et kõik on vahepeal palju kallimaks läinud. Kui veelgi
viivitada, jõuab veel kallimaks minna.
19)
Miinisadama väljaehitamine vastuvõtja riigi toetuse sadamaks
(täna).
Miinisadamas on renoveeritud küllalt kaisid, et
ära paigutada kõik mereväe laevad. Juhul, kui Miinisadamasse
on kavatsus paigutada ka Piirivalve ja Veeteede Ameti alused, on
mõistlik, et neile vajaminevate kaide ja muude rajatiste renoveerimist
ei rahastataks kaitse-eelarvest. Veelgi ebaratsionaalsem oleks Miinisadama
väljaehitamine vastuvõtja riigi toetuse sadamaks, et vastu
võtta mere teel saabuvaid liitlasvägesid või sõjalist
abi. Muuga ja Paldiski sadamates on kõik selleks vajalikud rajatised
juba olemas.
Küsimus on mitmesajas miljonis kroonis, mida
oleks sõjaliselt otstarbekam suunata uue sõjaväelinnaku
väljaehitamiseks Tallinna piirkonnas või mobilisatsiooniladude
rajamiseks.
20) Ämari lennuväli –
püüdurhävitajate baaslennuväli versus vastuvõtja
riigi toetuse lennuväli (täna).
Nagu nimetus ütleb,
on tegu erineva võimekusega lennuväljadega.
Püüdurhävitajatele sobiv lennuväli on Eestile vajalik, sest
ilma selleta pole mis tahes õhuturbelahend võimalik. Leedus
Šiauliai lennuväljal paiknevate NATO hävitajate tegevusraadius
ei kata Eesti õhuruumi. Tallinna lennuväli ei sobiks
püüdurhävitajate baaslennuväljaks, sest see häiriks
liiga palju tsiviillennuliiklust.
Ka vastuvõtja riigi toetuse
lennuväli on Eestile hädavajalik, tagamaks vajaduse korral
liitlasvägede ja sõjalise abi õhu teel kohale saabumist.
Vastuvõtja riigi toetuse lennuvälja nõuded on
tehniliselt kõrgemad – seal peavad suutma maanduda ka suuremad,
C-5 ja C-17 tüüpi lennukid või nende analoogid. Tallinna
lennuväli vastab vastuvõtja riigi toetuse lennuvälja
nõuetele.
Tulenevalt potentsiaalse vastase tugevast
hävitaja- ja kaugõhutõrjest on õhu teel toimuv
liitlasvägede abi võimalik vaid enne sõjalise konflikti
tegelikku algust. Kui sõjaline konflikt on juba puhkenud, on Eestile
võimalik sõjalist abi anda või vägesid kohale
toimetada vaid maateed, Leedu ja Läti kaudu. Pelk
õhu-mereoperatsioon Eesti sõjaliseks toetamiseks, samal ajal kui
Eesti territooriumil käib lahingutegevus, ületaks oma raskusastmelt
Normandia dessanti 1944. aastal, oleks
v&aum
l;ga riskantne ning seetõttu poleks selle toimumine
tõenäoline.
Seetõttu pole ratsionaalne ehitada
Eestisse teist vastuvõtja riigi toetuse lennuvälja. Hinnavahe on
poole miljardi krooni klassis, seda raha on ratsionaalsem kasutada Tallinna
piirkonna uue sõjaväelinnaku ja mobilisatsiooniladude jaoks.
21) Kaitseväe mobilisatsiooniladude
väljaehitamine.
Kaitseväe mobilisatsioonilaod on
hädavajalikud kaitseväe sõjaaja varustuse ja varude
hajutamiseks. Nende ehitamiseks on jõutud vähe ära teha.
Järgneval neljal-viiel aastal on kaks selget infrastruktuuri
ülesehitamise alternatiivi – kas uus sõjaväelinnak
Tallinna piirkonnas ja mobilisatsioonilaod või kaitseministeeriumi
tippametnike eelistusena Miinisadama laiendamine ja Ämari lennuvälja
ehitamine vastuvõtja riigi toetuse lennuväljana. Teine eelistus
tähendaks, et esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast
hädavajaliku jaoks raha lihtsalt ei jätkuks. Küsimus ei ole
selles, et raha pole, vaid selles, milleks seda kasutatakse.
Positiivselt lahenenud juhtumid
Kõik
negatiivsed kavatsused pole õnneks konkreetse tulemini jõudnud.
Edasi käsitlengi juhtumeid, mille puhul, tihti terava konflikti kaudu, on
õnnestunud negatiivseid otsuseid vältida.
22) Toonase kaitseministeeriumi vastuseis Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutuste loomisele (1997–1998).
Kuni
1997. aastani toimus kaitseväe kaadriohvitseride ettevalmistamine
lühikursustel ja väljaspool kaitseväge – toonases
Riigikaitse Akadeemias. 1997. aastal jõudis kaitseväe areng
sinnamaale, et käivitada kaadriohvitseride haridussüsteem ja
taasasutada Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.
Kui
Riigikaitse Akadeemia juhtkonna vastuseis kaadriohvitseride ettevalmistamise
lõpetamisele nende juhitud õppeasutuses on inimlikult
mõistetav, siis toonase kaitseministeeriumi ametnike Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutuste loomise vastasele tegevusele ei leidu
ratsionaalset põhjendust.
Terav konflikt lõppes
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taasasutamisega Vabariigi
Valitsuse poolt 1998. aasta märtsis.
Praegu on kaitseväe
ja Kaitseliidu arengut ilma Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste
ja seal tugevalt tsiviilhariduse ja Tartu Ülikooliga seotud
kaadriohvitseride ettevalmistuseta raske ette kujutada. Kuid oli aeg, mil see
polnud hoopiski iseenesestmõistetav ning Kaitseväe Ühendatud
Õppeasutuste taasasutamise otsus kõikus tugeva vastuseisu
tõttu noateral.
23) Kaitseliidu
redutseerimise katse (2002. aasta teine pool – 2003. aasta).
Pärast NATO-kutse saamist tõusis päevakorda Kaitseliidu
eksistents uues kontekstis. NATO Brüsseli lauaametnikud mõjutasid
ja suunasid oma Ida-Euroopa kolleege, et need kõikjal relvajõude
vähendaksid. Balti riikide vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid,
mille analoogid paljudes Euroopa riikides puuduvad, paistsid Brüsseli
ametnikele kohe silma kui “kummalised, arusaamatud
organisatsioonid”.
Paraku leidis üleskutse teatud
kõlapinda ka meie riigiametnike ja poliitikute hulgas ning kerkis
päevakorda Kaitseliidu kui “iganenud
territoriaalkaitseorganisatsiooni, kes ei suuda panustada
ümberpaigutatavaid üksusi ekspeditsiooniarmee tarbeks”
laialisaatmise või drastilise vähendamise küsimus.
Kuna Kaitseliit oli selleks ajaks kujunenud ühiskonnaga tugevalt
lõimunud organisatsiooniks, mis on Kaitseliidu vanematekogu kaudu
tugevasti seotud ka r
iigi p
oliitilise eliidiga, oli see katse määratud läbikukkumisele juba
eos. Kuid see olukord jättis kahtlemata Kaitseliidule oma jälje:
organisatsioon ei saanud mitme aasta jooksul piisavalt tähelepanu ja
ressursse.
24) 40 000 M-14-tüüpi
automaatvintpüssi juhtum (1995–1997).
Möödunud aastakümne keskpaigas oli kaitseväel ja
Kaitseliidul lisaks Iisraeli relvatehinguga saadud Galil-tüüpi
automaatidele vaid mõni tuhat Hiina ja Rumeenia päritolu
Kalašnikovi, mis oma kvaliteedilt jätsid soovida.
Mõistetavalt oli kaitseväe juhtkond mures sõjaaja
kaitseväe varustamise pärast elementaarsete käsirelvadega
ning otsis sõjalist abi välisriikidest.
Kui USA Euroopa
väejuhatus pakkus 40 000 M-14-tüüpi automaatvintpüssi,
polnud toonasel kaitseväe juhtkonnal põhjust keelduda. Ameeriklased
lasid asja käiku ning mõne aja pärast jõudis see
otsustamiseks USA poliitilistele otsustajatele.
Ühtäkki
avastasid USA sõjaväelased, et puudub Eesti-poolne ametlik
taotlus.
Kaitseministeerium keeldus seda vormistamast ja ära
saatmast. Tähelepanuväärne oli seejuures ühe
kaitseministeeriumi tippametniku kommentaar: “Kui te saate liiga palju
relvi, hakkate sõjalise konflikti puhul veel sõdima ka. Sel juhul
meie kultuuriväärtused hävivad.”
USA poliitilised
otsustajad tegid sellegipoolest positiivse otsuse. Pärast seda, kui
kaitseministeerium oli relvade äratoomisega veel umbes aasta viivitanud,
jõudsid need lõpuks Eestisse.
Automaatvintpüssi
M-14 modifikatsioonid on ka praegu USA armees kasutusel
täpsuspüssidena. Tegu on kaalult mõnevõrra raske, kuid
täpse ja töökindla relvaga. Relvad on kergesti moderniseeritavad
täpsuspüssideks, mida on ka Eestis tehtud.
25) Nelja-aastane viivitus maaväe
lähiõhutõrje relvasüsteemi hankega
(2003–2007).
Maaväe lähiõhutõrje
relvasüsteemi hankega oli esialgu planeeritud alustada 2003. aastal.
Positiivne on, et 2007. aastal hankeleping lõpuks sõlmiti ning
lähiaastail relvasüsteem tarnitakse. Negatiivse poole peale
jääb nelja-viieaastane viivitus õhutõrjeüksuste
ettevalmistamisel ning vahepeal tõusnud hind.
Muud
käesoleva kümnendi alguse negatiivsed otsused
26) Kaitseväe operatiivstruktuuri suurusele 16 000
inimese ülempiiri seadmine (2003–2004).
Venemaal on
Leningradi sõjaväeringkonnas alalise valmiduse üksustes
üle 40 000 sõjaväelase, sealhulgas maaväe
lahinguüksusi kümme motolaskurpataljoni, kuus
õhudessant- ja õhuründepataljoni ja neli
tankipataljoni. Oleks naiivne käsitada nii suurt alalise valmiduse
üksuste hulka Eesti piiride läheduses pelga sõjalise
kohaloleku või suurriikliku prestiiži näitamisena.
NATO-l puudub operatiivplaan Baltikumi kaitseks, seda ei kavatseta
lähiajal ka koostada. Eesti territooriumil ei paikne USA või teiste
liitlasvägede baase. Meie lõunanaaber Läti on sisuliselt
loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest, mis
sõjalise konflikti korral seab ohtu Eesti maismaaühenduse
liitlastega. Puhtsõjalises plaanis, poliitilist retoorikat
kõrvale jättes, on Eesti sõjalis-strateegiline olukord
murettekitav.
Eesti sõjaaja kaitsejõudude
(kaitseväe ja Kaitseliidu) suurus peab olema korrelatsioonis Venemaa
Leningradi sõjavä
;
;
;eringkonna alalise valmiduse üksustega, see tähendab 40&
nbsp;000 kuni 50 000 inimest. Meie lahinguüksuste suhe peab olema
vähemalt 1 : 1, sest meie kergejalaväe üksused ei ole
tulejõult, manööverdamisvõimelt ega kaitstuselt
võrreldavad tanki- või mehhaniseeritud
jalaväeüksustega. Oluliste lahingutoetusüksuste osas
(suurtükiväe-, õhutõrje- ja pioneeriüksused) ei
tohi jõudude vahekord olla rohkem kui 1 : 3 meie kahjuks.
Kui need elemementaarsed kriteeriumid pole täidetud, pole
võimalik Eesti strateegilisi võtmepiirkondi (Suur-Tallinna ruumi)
kuni liitlasvägede kohalejõudmiseni enda käes hoida.
Sõjaaja kaitsejõud oleksid sunnitud piirduma lühiajaliste
viivituslahingutega ning sissitegevusele üle minema juba sõjalise
konflikti algfaasis, mis tooks kaasa riigi täieliku okupeerimise koos
kõige sellega kaasnevaga.
16 000 inimese raames pole
võimalik mitte ühtki ülal toodud kriteeriumi täita ega
esmast iseseisvat kaitsevõimet välja arendada.
27) Sõjaväestatud Piirivalve ja
Päästeameti likvideerimine osana õhukesest riigist
(2003–2007).
Peamise põhjendusena Piirivalve ja
Päästeameti tsiviilametiteks muutmiseks esitati, et NATO
liikmena pole võimalik neid osaliselt rahastada kaitse-eelarvest, nagu
tehti rehepaplikult 1990. aastatel ja käesoleva kümnendi algul. See
on täiesti adekvaatne põhjendus – kaitse-eelarve on
sõjalise riigikaitse ülesehitamiseks.
See aga ei
tähenda, et otsus iseenesest oleks mõistlik – totaalkaitse
mittesõjalised komponendid tuleks rahastada iga ministeeriumi oma
eelarvest, antud juhul siseministeeriumi eelarvest. Kui Päästeametil
enam sõjaväestatud päästekompaniisid pole, peab sama
ülesannet keegi ikkagi täitma. Kaitsevägi ja Kaitseliit
teevad igal aastal ametiabi taotluste alusel mitukümmend tuhat
töötundi metsatulekahjude kustutamiseks. See toimub sõjaliseks
väljaõppeks mõeldud aja arvel. Kes hakkab kriisi- ja
sõjaajal tavaolukorrast palju mahukama päästealase tegevusega
tegelema? Kaitsevägi või Kaitseliit ei saa seda teha, sest neil on
sõjalise riigikaitse ülesanded. Vastust pole. Kes hakkab
täitma neid sõjalisi ülesandeid, mida idapiiril seni
täitis sõjaväestatud Piirivalve? Osalt Kaitseliit, kuid
Kaitseliidu suutlikkusel on piirid, suurem osa jääb paratamatult
täitmata.
Riik on nende otsuste kaudu muutunud
nõrgemaks, õhenenud. Riigi õhenemine on saanud
võimalikuks osalt tänu sellele, et riigikaitse, eriti totaalkaitse
korraldamist ei juhi Eesti Vabariigis tegelikult keegi. Juhtimisvaakumi on
täitnud ametnikud, kes valmistavad ette otsuseid, mis tunduvad neile
otstarbekad oma mätaste ja mättakeste otsast vaadatuna. Ega siis riik
sellepärast kokku varise. Ei varisegi, kuni esimese tõsise
kriisini.
28) Kaitseressursside Ameti (KRA)
loomine ilma regionaalsete büroodeta (2005).
Kaitseressursside
Ameti probleemistik on tihedalt seotud valikulise ajateenistuse probleemiga ja
võimendab seda.
Esialgu pidi KRA loodama kolme regionaalse
büroo ja esindajatega maakondades. Hiljem leidsid kaitseministeeriumi
tippametnikud, et piisab ühest regionaalsest büroost Tartus ning
maakondades pole uue ameti kohalolekut üldse vaja. Eesmärgiks seati
kutsealustega kontakti viimine miinimumini ning nendega suhtlemine pidi saama
arvutipõhiseks. Uus amet pidi juhtivate ametnike arvates viima
kutsealuste kvaliteedi uuele tasemele ning andma samal ajal
märkimisväärset rahalist kokkuhoidu.
Tegelikku
ses hakkavad probleemid pihta juba sellest, et KRA ei korralda umbes
kolmandikule kutsealustele arstlikku komisjoni ning sellega langevad nad
automaatselt edasisest käsitlusest välja. Kui enne KRA loomist,
2003.–2004. aastal ootasid sajad mehed ajateenistusse pääsemise
võimalust, siis nüüd on sajad kutsealused kadunud ja hoiavad
kõrvale. Arvuti võib olla hea abivahend kutsealuste arvestamisel,
aga ei suuda asendada inimest nendega suhtlemisel. Tagajärg on, et paljud
probleemid, mis muidu õigeaegselt välja tuleksid, jäävad
kaitseväe väeosade lahendada.
Sellise ülesehitusega
ametil puuduvad elementaarsed eeldused kutsealuste kaitseväge
rahuldavaks teenistusse kutsumiseks. Teise kaitseväele olulise
ülesandega – sundkoormiste määramisega – pole KRA
veel tegelema hakanud.
Mis on täna veel
otsustamisel?
Lisaks infrastruktuuri ja raskerelvastust
puudutavatele otsustele, mida eespool juba analüüsisin, on praegu
päevakorras mitmeid esmast iseseisvat kaitsevõimet otseselt
või kaudselt mõjutavaid otsuseid.
29)
Kaitseväe juhataja institutsiooni välja arvamine
põhiseadusest
Kaitseväe juhataja institutsiooni välja
arvamine põhiseadusest võimaldaks tema de iure allutamise
kaitseministrile ja kaitseväe juhataja ametikoha muutmise
otsustusõiguseta sinekuuriks ning looks eeldused ametikoha kui sellise
kaotamiseks tulevikus. Sellega kaasneks kaitseväe kui terviku staatuse
redutseerimine mis tahes tavalise riigiameti tasemele.
De facto
läheks täielik otsustusõigus kaitseministeeriumi
tippametnikele. Seda ei saaks enam defineerida tsiviilkonrtollina, isegi mitte
tsiviiljuhtimisena, vaid lihtsalt juhtimisena.
Olen varem
väitnud, et Kaitsejõudude Peastaabi ja kaitseministeeriumi
vaheliste vastuolude tegelik põhjus on kaitseministeeriumi tippametnike
puudulik arusaam esmase iseseisva kaitsevõime vajalikkusest, mis tuleneb
omakorda erialase ja sotsiaalse kompetentsi vaegusest. Kaitseministeeriumi
endised ja praegused tippametnikud on võtnud seda kindlasti
ülekohtuse etteheitena. Kuid paraku pole mina see, kes neile etteheiteid
teeb, vaid faktid.
Kujutagem ette olukorda, et
kaitseministeeriumi endised ja praegused tippametnikud suruvad oma tahte
läbi ja kaitseväe juhataja arvataksegi põhiseadusest
välja. Kümne, viieteistkümne või kahekümne aasta
pärast (juhul, kui vahepeal pole puhkenud sõjalist konflikti)
võiks mõni erukindral või reservkolonel taas kirjutada
artikli kolmekümne viiest või viiekümnest otsusest, mis on
pärssinud esmase iseseisva kaitsevõime arengut. Ainult selle
vahega, et puuduksid positiivselt lahenenud juhtumid.
Juhul, kui
sõjaline konflikt peaks aga puhkema, tuleb tuhandetel
sõjaväelastel ja tsiviilisikutel need otsused oma verega kinni
maksta.
30) Alternatiivse
õhupäästeteenistuse loomine kaitseministeeriumi
valitsemisalas
Projektil puuduvad ratsionaalsed põhjendused.
Miks? Õhupääste on valdavalt tsiviilfunktsioon, NATO lendurite
päästmine moodustaks sellest vahest protsendikümnendiku. Ka on
piirivalve saanud ja saab edaspidigi õhupäästeteenistuse
moderniseerimiseks suure hulga Euroopa Liidu toetusraha, mille eest on juba
soetatud 221 miljonit krooni maksev päästekopter
Augusta-Westland 139 ja teine kopter hangitakse 2008. aastal. Pealegi on
piirivalve õhupäästega siiamaani toime tulnud. Milleks siis
kulutada rohkem kui miljard krooni alternatiivse dubleeriva
õhupäästeteenistuse loomiseks? See miljard tul
eks esmase iseseis
va kaitsevõimeks oluliste sõjaliste võimekuste loomata
jäämise arvelt.
31) C-17-tüüpi
transpordilennuki osaku hankimine
Otsus käsitab osalemist NATO
strateegiliste transpordilennukite C-17 ühishankes. Projekti pikaajaline
osamaks oleks umbes 650 miljonit krooni (võrdub umbes kahe
väiksema C-27 tüüpi transpordilennuki hinnaga), mille eest
saaksime ainult 45 lennutundi aastas.
Osalemine oleks ratsionaalne,
kui meil oleks korraga riigivälistel sõjalistel operatsioonidel
pataljon või suurem üksus. Rühma- ja kompaniisuuruste
väikeüksuste ja nende varustuse veoks on mõistlikum ja
säästvam sõlmida kahepoolsed kokkulepped riikidega, kelle
suuremate kontingentide koosseisus meie üksused sõdivad. Praegu on
meil olemas hästi toimivad õhuveokokkulepped USA ja
Suurbritanniaga.
Kui meie pataljonisuurused või
suuremad üksused peaksid osalema NATO aluslepingu artikkel 5 kohustuste
täitmisel, leiaks säärane situatsioon tõenäoliselt
aset Euroopas. Sel juhul on vägesid ja varustust mõistlik vedada
mööda raudteed või laevadega.
C-17-tüüpi
transpordilennuki osaku hankimiseks puudub sõjaline vajadus ning see
poleks ka Eesti-suurusele väikeriigile majanduslikult rentaabel.
Mõistlik oleks seda raha kasutada hoopiski juhtimis- ja
sidesüsteemide hankimiseks või käsirelvade
moderniseerimiseks.
32) Osalemine 2010. aastal NATO
kiirreageerimisjõududes 250mehelise kontingendiga
Arvestades
kaitseväe mehitatust kaadrikaitseväelastega pole võimalik
rasketel sõjalistel operatsioonidel ehk maakeeles sõdades
osalemist praeguses mahus jätkata ning samal ajal siduda veel umbes 250
kaadrikaitseväelast poolteiseks aastaks NATO kiirreageerimisjõudude
14. rotatsioonis (NRF-14) osalemisega.
Sõdades osalemine on
loomulikult igas plaanis olulisem sõjalises, seda enam poliitilises
mõttes, nii et valik ei tohiks olla raske. Kui aga üritada
mõlemat, jääb vaid üks allikas, mille arvelt NRF-14s
osaleda – kodused ülesanded: ajateenijate väljaõpe,
sõjaaja üksuste ettevalmistamine, reservväelaste
õppekogunemised. Niisiis jällegi esmase iseseisva
kaitsevõime arvelt. Hind, mis selle jõupingutuse eest tuleks
maksta, tühistaks juba ette mis tahes positiivse tulemuse.
33) Luurevõimekuse küsimus
Võitlusvõimelist kaitseväge ilma silmade ja
kõrvadeta, see tähendab, ilma luurevõimekuseta on raske ette
kujutada. Teatud luurefunktsioonid – näiteks naaberriikide ja
operatsioonipiirkondade sõjaliste arengute jälgimine, vastuluure
kaitseväe sees ning kaitseväelaste julgeolekukontroll – on
suhteliselt spetsiifilised ning olemasolevatel kahel julgeolekuasutusel,
Kaitsepolitseil ja Teabeametil, pole võimekust neid täita. Nende
funktsioonide teostamiseks on mõistlik seadusega täpselt
sätestada kaitseväe Luurekeskuse funktsioonid ja pädevused.
Kaitseministeeriumi tippametnikud on Kaitseväe luurekeskuse kui
julgeolekuasutuse loomise vastu.
34) Kaitseväe
side- ja juhtimissüsteemide arendamine ja sidevarustuse hankimine
Kaitsevägi on viimastel aastatel välja arendanud ja hankimas
nüüdisaegset sidesüsteemi 1. jalaväebrigaadi ja selle
üksuste juhtimiseks. Järgnevalt on vaja arendada sõjaaja
kaitseväe kui terviku ning kaitseringkondade side- ja
juhtimissüsteeme ning need hankida.
Kaitseministeeriumi
tippametnikud on alati olnu
d, vahel var
jatumalt, vahel avalikult, kaitseringkondade loomise vastu kuni mõtteni
territoriaalkaitse või uue nimega maakaitse üldse kaotada.
Selles kontekstis pole mõtet hämmastuda, et
kaitseringkonnad ja maakaitseüksused on ressursside jagamisel alati
vaeslapse osas. Kuid ilma nüüdisaegsete side- ja
juhtimissüsteemideta kaitseväe kõikidel juhtimistasanditel ei
ole sõjaaja kaitsevägi efektiivselt juhitav.
Kuid
ministeeriumi tippametnike arvates on muud tähtsamat ja otstarbekamat
– alates alternatiivsest õhupäästeteenistusest kuni
Miinisadama ebaproportsionaalse laiendamiseni.
35)
Käsirelvade moderniseerimine Iraagi ja Afganistani sõdade kogemuste
põhjal
Käimasolevate sõdade üks olulisemaid
õppetunde on, et automaatide ja kuulipildujate sihtimisseadmete
moderniseerimine – relvadele punatäpp- ja hologrammsihikute
paigaldamine – suurendab olulisel määral tule täpsust,
eriti hämaral ja poolpimedal ajal. Käsirelvade sihtimisseadmete
moderniseerimine ja öövaatlusvahendite kasutuselevõtt on
hetkel sama oluline kui näiteks püstolkuulipildujate rakendamine enne
Teist maailmasõda.
Seega on aktuaalne kogu sõjaaja
kaitseväe käsirelvastuse järkjärguline moderniseerimine,
mitte piirdumine umbes kahe tuhande relvaga riigivälistel
sõjalistel operatsioonidel osalevate üksuste tarbeks. Ministeeriumi
tippametnike seisukoht on, et sõjategevus väljaspool Eestit on
teistsugune kui kodupinnal ning kogu sõjaaja kaitseväe
käsirelvastuse moderniseerimine ei ole otstarbekas.
Kokkuvõtteks
Võtan veel kord
kokku kaitseministeeriumi tippametnike peamised põhjendused, miks peaks
asju just nii otsustama ja tegema.
Ei ole raha. Seda on kasutatud
mitmete otsuste põhjendamiseks, alates väeosade sulgemisest kuni
“poliitilise sõbrahinnaga” raskerelvahangete
äraütlemiseni. Samas pole rahast kahju sadu miljoneid kroone maksvate
projektide jaoks, mille seos esmase iseseisva kaitsevõimega on
vähene või puudub üldse.
Praegu hakkab
sääraste otsustamisjärgus projektide (alternatiivne
õhupäästeteenistus kaitseministeeriumi valitsemisalas,
Miinisadama väljaehitamine vastuvõtja riigi toetuse sadamaks ja
Ämari vastuvõtja riigi toetuse lennuväljaks, C-17 osaku
hankimine) kogumaksumus jõudma üle kahe miljardi krooni.
Kaitseminister ja kaitseväe juhataja on mõlemad rõhutanud
esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamise tähtsust.
Kaitseministeeriumi tippametnike eelistused on teised – nende
väljapakutud otsused ja ressursijaotus jätavad, nagu pahatihti
varemgi, esmase iseseisva kaitsevõime ja tegelike sõjaliste
võimekuste arendamise pelgaks deklaratsiooniks.
Mis puutub
eraldi vastuvõtja riigi toetuse sadama ja lennuvälja ehitamisse
kaitseministeeriumi valitsemisalas, siis selleks puudub vajadus. Eesti on
arenenud infrastruktuuriga riik ning kriisi- ja sõjaajal on
võimalus kasutada olemasolevat tsiviilinfrastruktuuri.
Kaitseministeeriumi tippametnike pakutud lahend oleks sobilik mõnele
vähearenenud Aafrika riigile.
Ei ole otstarbekas. Seadusega on
kaitseministrile antud pädevus hinnata kaitseväe juhataja otsuste
otstarbekust. See pädevus eeldab kaitseministeeriumi tippametnikelt igas
mõttes – nii sõjalises, sotsiaalses kui ka juhtimisalases
– suuremat kompetentsi kui kindralitelt ja kolonelidelt.
Kaadrisõjaväelasena nägin kümneid kordi, kuidas minu
ülemate, kolleegide, alluvate väljapaku
tud ot
suseprojektid hinnati samade juhtivate ametnike poolt ebaotstarbekateks. Kuid
kes hindab hindajaid ja kontrollib kontrollijaid? Teen nüüd seda
tsiviilisikuna ja hindan nende otsuseid sama otstarbekuse –
sõjalise otstarbekuse seisukohast.
NATO nõuab. See
maagiline vormel sobib universaalseks põhjenduseks mis tahes otsustele.
NATO nõuab territoriaalkaitse likvideerimist. NATO nõuab
Kaitseliidu vähendamist ja rolli ümberhindamist. NATO nõuab
väevõimekuseesmärkide aktsepteerimist. Ja nii edasi ja
edasi.
Kuid NATO Brüsseli ametnikud pole NATO. NATO on NATO riigid.
Eesti on üks 26 NATO suveräänsest liikmesriigist. Seepärast
ei saa ükski kui tahes kõrge Brüsseli ametnik meilt midagi
nõuda või meile midagi ette kirjutada. Tegelikkuses nad ei
nõuagi, nad vaid soovitavad ja mõjutavad. On iseküsimus, kas
need soovitused on alati Eesti rahvuslikes huvides.
Teistes NATO riikides
on nii, seepärast peaks meil ka olema. Kuna paljudes NATO riikides on
palgaarmee, peaks meil ka olema. Kuna mitmed liitlased vähendavad
sõjaaja kaitsejõude, peaksime meiegi sama tegema. Kuna Hollandis
ja Belgias ei ole kaitseringkondi, ei peaks ka Eestis olema. Ja veel ja veel.
Kui on vaja leida õigustusi oma ideedele, võib alati viidata
ühele, mitmele või ka paljudele NATO riikidele. Samas kui Soomes,
Šveitsis, Iisraelis, Singapuris või mõnes teises
sõjaliselt ülitugevas või tugevas väikeriigis on
tõhusaid ja eeskuju väärivaid riigikaitsealaseid lahendusi,
need ei kõlba, sest tegu pole NATO riikidega.
Tegelikkuses on
ka NATO riikide riigikaitse väga erinev, äärmusest
äärmusse.
Kuid Eesti on alliansi ääreriik oma
ajaloolise idanaabri ning üle saja tuhande Venemaa kodanikuga. See on
põhjus, miks me kaitseväge ja Kaitseliitu ülepea peame,
muidu võiksime need ju laiali saata ning inimesi, aega ja raha millelegi
kasulikumale kulutada.
See on tegelik põhjus, miks me NATO
liikmeks üldse pürgisime ja astusime.
See on
põhjus, miks Eesti vajab esmast iseseisvat kaitsevõimet.
See on põhjus, miks Eesti ei saa endale lubada kuulumist
sõjaliselt nõrkade väikeriikide hulka, kuhu eelkirjeldatud
otsused meie riiki tõukavad.
Eestil on olemas
kõik eeldused saada sõjaliselt suhteliselt tugevaks
väikeriigiks, kes suudab sõjalisi ohte ennetada ja vajaduse korral
ka koos liitlastega tõrjuda. Aeg on riigikaitseliste otsuste üle
põhjalikult järele mõelda ja selliseks riigiks saada. Aeg on
sõjalise riigikaitse ülesehitamise takerdunud rünnak uuesti
käima lükata. Kuni pole enam hilja nagu 1939. aastal.
Eesti kaitseministrid 1992–2008
- Ülo Uluots (aprill 1992 – oktoober 1992)
- Hain Rebas (oktoober 1992 – august 1993)
- Jüri Luik (august 1993 – jaanuar 1994)
- Indrek Kannik (jaanuar – aprill 1994)
- Enn Tupp (aprill 1994 – aprill 1995)
- Andrus Öövel (aprill 1995 – aprill 1999)
- Jüri Luik (aprill 1999 – jaanuar 2002)
- Sven Mikser (jaanuar 2002 – aprill 2003)
- Margus Hanson (aprill 2003 – november 2004 )
- Jaak Jõerüüt (november 2004 – oktoober 2005)
- Jürgen Ligi (oktoober 2005 – aprill 2007)
- Jaak Aaviksoo (aprill 2007 – ... )