Taksokunn
"Ma olen endast igasugu imelugusid kuulnud," naerab Mati Saar, keda pealinna elukutselised sohvrid tunnevad Takso-Mati hüüdnime all. Kui hoida taksopeatustes kõrvad lahti, jääb mulje, et omal ajal taksopargis lihtsa roolikeerajana alustanud ja tänaseks Eesti suurima taksokontserni AS Tulika Grupp loonud mees on pealinna taksonduse absoluutne kuningas.
Konkurendid nimetavad 47aastase Saare impeeriumi vähem või rohkem otsesõnu monopoliks, kes kasutab turul jõuvõtteid. "Tema tahtmise järgi võetakse inimestelt taksolube ära," pigistab üks sohver rooli, nii et sõrmenukid valged. "Seadused tehakse ainult tema kasuks," kiristab teine telefonis hambaid. "Linna transpordibossid on tema taskus," sahistab kolmas.
"Taksojuhtide fantaasia on piiritu," pole Saare sõnul ühelgi väidetest alust. Tulika valgete Opelite armee on teistega võrreldes lihtsalt silmatorkavam. "On mulje, et Tulika on monopol," leiab Saar, kelle sõnul jääb tema firmade turuosa 30 protsendi kanti. "Ega ma selle üle ei põegi, et tahaks hirmsasti turuosa juurde saada. Vastupidi - konkurents hoiab vormis."
Kust jookseb piir turuliidri ja -valitseja vahel? Mati Saare firmades on kokku 235 taksot ja 400 taksojuhti. Iga päev tehakse Tallinnas ligi 8000 taksosõitu, millest keskmiselt iga kolmanda teevad tema masinad.
Kolonniülemast suuromanikuks
Aseris koolidirektorist isa ja ajalooõpetajast ema peres kasvanud Mati omandas Pedagoogilises Instituudis tööõpetuse ja füüsika õpetaja kutse, aga Taga-Karpaatiast armeeteenistusest naastes ei kaalunud kordagi õpetajaks minekut. Selle asemel läks ta 1983. aastal tööle Tallinna Taksoparki ega eita üldse, et selle otsuse langetamisel sai määravaks raha.
Mõistagi ei käi jutt ametipalgast, vaid jootrahast, mida kunded lahkelt andsid. Nagu teised sohvrid teenis Volga peal töötanud Saar lisa "taksoviinaga". "Kast viina ehk 20 pudelit vahetuse jooksul maha müüa polnud probleem. See tegi sada rubla vaheltkasu ehk ligemale kuupalga," arvutab Saar, kes nimetab end tolles äris algajaks. Tal on meeles isegi spetsiaalne käesignaal, millega tee ääres teatati, kui öösel viinaisu peale tuli. "Ostja ja müüja leidsid nii üksteist kiirelt ja said hakata kohe asjast rääkima," muigab Saar. "Õppinud mehed" ehitasid kauba peitmiseks kontrollide eest taksosse isegi peidikud, sest karistus spekulatsiooni eest oli karm, halvemal juhul ähvardas kriminaalasi.
Pärast kahte aastat autoroolis edutati noor mees kolonniülemaks, kelle alluvuses oli 200 meest ehk neljandik sohvritest. Kui Tallinna Taksopark 90ndate alguses esimese viie riigifirma hulgas Eestis erastamisele pandi, oli Mati Saar üks paljudest aktsionäridest töötajate moodustatud firmas, mis selle ära ostis.
Taksoturul valitses sel ajal jube anarhia. Kui maffia püüdis Tulika Taksot maksustada, oli neil mõnda aega leping kaitseliitlastega, kes istusid, automaadid süles ja lapilised seljas, nende kontoris. Aeg-ajalt puhkesid taksopeatustes kähmlused juhtide vahel, kus lõigati katki kumme ning saadi mutrivõtmega otsaette.
Tulika oli uus tase. Paljudele oli istumine lumivalgesse Opeli taksosse 90ndate keskel üldse elu esimene sõit lääne autos. Ajal, mil enamik konkurente kärutas Ladadega, uskus Saar, et edu võti on uutes autodes. Et Vo lgad täielikult välja vahetada, laiendati 90ndate keskel Tulika aktsiakapitali.
Just siis sai Saarest suuromanik. Ta laenas poole vajalikust summast emalt-isalt ja teise poole pangast ning ostis kontrollpaki ära. Summa oli tänapäeva mõistes tühine - 300 000 krooni. Saare käes on keerulise firmadeahela kaudu 67 protsenti Tulika Grupi aktsiatest. Kokku on aktsionäre 95, kellest kolmandik on tänini Tulikas taksojuhid.
"Kiisud" kaovad eetrist
Elu parimaks tehinguks peab Saar hoopis seda, kui müüs tema firmale kuuluva osa taksopargi kompleksist Ernesto Preatonile, kes rajas sinna Kristiine Keskuse. Saar kolis oma peakorteri paar kvartalit eemale endisesse EKP spetsautobaasi, kus pesitses seni Urmas Sõõrumaa turvafirma ESS kontor.
Tulika oli esimene, kes suutis takso ooteaja raadiotellimuse puhul viia 10 minutini. Ta haaras enda kätte magusamad taksopeatused, suurema osa hotellidest, sadama, lennujaama, bussijaama, suured ostukeskused ja paljude suurfirmade teenindamise. Tänaseks kuuluvad kontserni peale Tulika Takso (150 Opelit) kaubamärgid Tallinna Taksopark (60 Mercedest) ning Maksitakso (25 mikrobussi). Viimased paar aastat on kontsern mõõdukas kasumis ja tänavune kasumiprognoos on kaks miljonit krooni.
Suuruselt teine firma turul on Linnatakso, millel on umbes 150 masinat. Veel kaks aastat tagasi kontrollis Saar ka Linnataksot, mille ta müüs firma juhatuses tegutsenud Jaan Härmsile. Paljud kahtlustavad, et 2004. aasta sügisel müüdud Linnatakso on tänaseni Tulika kontrolli all, mida Saar ja Härms ise eitavad. Kui kaks suurimat firmat käivad ühte jalga, oleks nende käes pool taksoturust.
Kahtlustele annab tuult tiibadesse tõik, et Tulika ja Linnatakso dispetšerikeskused liideti ning üha sagedamini esineb masinate ristkasutust - Tulikat tellides antakse autode puudusel Linnatakso auto ja vastupidi. Kõik dispetšerid on Tulika Takso palgal.
Ajal, kui paljud teised nurisevad ning pressis räägitakse klientide tüssamisest (taksomeetrit manipuleerivad kordistajad ja linnapea eksperiment valevuntsidega), on Takso-Mati rahul, sest majandustõus annab tunda ja tipptundidel on uuesti tekkinud ootejärjekorrad. Suurim takistus arenguks on tema hinnangul taksojuhtide puudus. Just juhtide sissetuleku suurendamisega, mitte kasvavate kütusehindadega põhjendas Tulika kaks nädalat tagasi sisseistumistasu tõstmist 45 kroonile.
Saarele tundub, et virisevad need, kes ei suuda uuendustega kaasas käia. Jutte, et Tallinna transpordipoliitika niite tõmmatakse tegelikult tema kabinetist, nimetab ta müüdiks. "Me oleme alati toetanud taksoturu korrastamist," täpsustab firmajuht. Tõsi on siiski see, et paljud muudatused, mida Tulika oma taksodel sisse viis, said peagi normiks.
Näiteks tunneb Saar uhkust tšekiprintimise ja kaardimaksesüsteemi üle, mis tema firmas esimesena käiku läksid. Tuleval kevadel läheb Tulika taksoside üle GPS-süsteemile, mis tähendab, et raadioeetrist kaovad "kiisud" ehk dispetšerid. "Siis on uhke tunne ja ei tule punastades silmi maha lüüa, et Tallinna taksonduse tase on jama," kiidab Mati.
Sohver registrinumbriga TUL 001
Mati Saare peakorter asub Tihase tänaval majas, millele arhitekt andis väljast taksoplafooni kaarjad jooned ja kollase tooni. Pirita kodu ja Mustamäe kontori vahet sõidab ta tuttuue musta Mercedesega, mis kannab kõnekat numbrit 001 TUL.
Vaid ühe korra on Mati Saar flirtinud poliitikutega, kui ta annetas Res Publicale pärast selle asutamist 30 000 krooni. "Ma võin sellega pigem kaotada kui võita," kommenteerib ta erakondade rahastamist.
Mati Saar oli noorelt kibe kergejõustiklane ning unistas spordikarjäärist. Tema tippmark kõrgushüppes 1.93 andnuks läinud nädalal Eesti meistrivõistlustel viienda koha.
Sporti suhtub ta tänini kirega, osaledes pea igal Elion Cupi jalgrattavõistlusel. Ta käib ise kohal kõigil spordi suurvõistlustel, mis siin maailmajaos toimuvad (läheb ka Göteborgi EMile), ja tema firma toetab Kalevi korvpallimeeskonda poole miljoni krooniga aastas.
Taksojuhi kaks lepet
Erinevalt teistest kuuluvad Tulika Takso sõidukid firmale. Taksojuhid töötavad FIEdena, kellega sõlmitakse leping, mis annab õiguse kasutada Tulika Takso kaubamärki, teenindada firma taksopeatusi näiteks suuremate hotellide ees ning kohustab kasutama nõuetele vastavat taksovarustust. Teise lepinguga saab juht rendile Tulika värvides Opeli, mille hooldus on samuti ettevõtte kanda. Kahe lepingu peale kokku maksab taksojuht firmale keskmiselt 8000 krooni, lisaks ostab ta ise kütuse. Kõik ülejäänu, mis ta klientidelt saab, on taksojuhi tulu. Tavaliselt on ühe auto peal kaks juhti, seega saab firma kuus ühe auto kohta 16 000 krooni.
