09.05.2008, 00:00
Tallinn Baikonuri kosmodroomil
Lugu sellest, kuidas nüüdne raadio- ja muusikamees 20 aastat tagasi N Liidu kosmosekeskuses Baikonuril fotograafina sõdurileiba teenis.
Kui sain 19, polnud mul plaanis muud kui minna kaheks aastaks
sõjaväkke. Esimene öö Lasnamäe kogumispunktis oligi
selle perioodi kõige vastikum osa. Järgmisel päeval juhatati
meid lennuki peale ning mõne tunni pärast avastasime end
Taškendist. “Kohe sõidame 500 kilomeetrit edasi,”
rahustas meid saatev ohvitser. “Lahe!” mõtlesin ma. Ja
mõtlesin pärast väikest pausi uuesti. 500 kilomeetrit
lõunas on Afganistan. Mida minusugune nõrguke seal peale
hakkab?
Suur oli üllatus, kui tee viis hoopis põhja
poole. Saime maha varahommikul, meid rivistati üles ning näidati
kontrollpunkti lähedal asuvat pidulikku silti. Selle peal oli kirjas
Tallinn.
Me olime sattunud Baikonuri kosmodroomi 38. platsile,
strateegilise tähtsusega raketivägede (RVSN) insenerkatsetuslikku
ossa number 34200 (uhkema nimega – Tallinna-nimeline Suvorovi ja Kutuzovi
III järgu ordenitega autasustatud väeosa). Väidetavalt olla
seesama väeosa ajanud Teise maailmasõja lõpus sakslased
minema Poola sadamalinnast Sweenemündest ning teinud möödaminnes
sama ka Gdanskis, Riias, Narvas ning Tallinnas. Ja meie olime osa mingist
vahvast programmist, mille käigus igal kevadel ja igal sügisel toodi
siia teenima viis Eesti elanikku (pooleks eestlasi ja venelasi).
Põhimõtteliselt liitusime kollektiiviga, mille
kunagistele liikmetele püstitati Tõnismäele
Pronkssõdur. Meie kraenurkadel olid ristatud kahurid ning meie
käsutuses olevate tuumarakettide sihtmärgid asusid, nagu ma aru sain,
Hiinas.
Selga anti meile kõrbevorm – kirsade ja
jalarättide asemel poolsaapad ja sokid, pilotkade asemel kaabud. Ainus
mitte-kõrbevarustus väeosas oli Ida-Saksa maskeerimisvõrk.
Kuna Saksamaal on kõrbe asemel mets, oli ka võrk tumerohelist
värvi ja spioonilennukitele hästi näha. Seda mõttetut
materjali kasutati suitsunurkade kattena ning kalade ja kilpkonnade
püüdmiseks.
Pärast kahenädalast karantiini
rivistati meid üles ning küsiti alustuseks: “Kes tahab saada
autojuhiks?” Kõik mõne erandiga astusid ette. Seejärel
küsiti: “Kes teist oskab fotosid teha?” Kuna keegi ette ei
astunud, astusin ise. “No mis seal ikka,” ütles ohvitser,
“hakkad teenima klubis.” Ei tulevased autojuhid ega ka ma ise ei
saanud aru, milline vedamine see oli.
Kohe seletan, miks.
Kosmodroomil oli omavoliline pildistamine keelatud. Väeosas oli
ametlikult kirjas kaks aparaati, millest üks, FED-3, asus minu hoole
all ja teine, Zenit-ET, klubiülema seifis.
Põhimõtteliselt oli lubatud ainult üks žanr –
portreed. Ja ka siis pidi sõdur või ohvitser olema korralikult
kinninööbitud mundris ning valveseisangus, taustaks
soovitavalt puu, põõsas, plank või väeosa lipp.
Loomulikult ei tahtnud keegi nii igavaid fotosid. Üsna pea tehti
mulle selgeks, et raha eest pilte teha ei tohi – igal suvakollil ja
koputajal võib raha olla. Pilte sai teha ainult sama
väärtuslike ja seadusevastaste teenete eest. Niisiis said pilte
laohoidjad, kõiksugu valvurid, toidujagajad, autokunnid,
mõned valitud ohvitserid ning muidugi zjooma’d ehk
kaasmaalased. Teiseks meeldis see, et fotograaf oli ainuke, kes tohtis isegi
hümni ajal ringi loivata, et ohvitserid saaksid oma kollektsiooni
järjekordse nõmeda foto endast valveseisangus.
Kogu meie klubi
majandus püsiski suuresti fotokaubanduse peal. Tõsi küll,
kunstnik maalis käekellade sihverplaatidele rakette ning kinomehaanik
lõikas fi
lmilindilt välja neid kaadreid, kus oli vähegi paljam naine. Kuna
filmid käisid ringi sadades väeosades, kahanesid mõned algselt
pooleteisttunnised linateosed tunni peale ning olid lõpuks ka valesti
kokku monteeritud.
Minu tehtud fotode kvaliteet
varieerus üsna nitševoost täieliku õuduseni. Kui
olin sedasi toimetanud veidi üle aasta, kutsus klubi juhataja
vanemleitnant Ejubov mu välja ning küsis hästi tõsiselt:
“Morna, ütle mulle ausalt, kas sa tegelikult ka oskad fotosid
teha?” “Jah,” valetasin silmagi pilgutamata. Ja teenisin
edasi.
Mida noorem sõdur sa oled, seda korralikum peab olema
sinu nägu. Näkku sõjaväes üldiselt ei
lööda, sest kellel ikka on hiljem vaja neid igasugu
ülekuulamisi. Kui ma olin alles pool aastat teeninud, kästi mul
pärast üht pidulikku kontserti klubi lavalt alla tuua
ebaõiglaselt suur Lenini büst. Kahjuks komistasin trepil ning
lendasin selili, Lenin aga mulle otse näkku. Silma alla tekkis rõve
sinikas. Järgmisel päeval kutsus polkovnik B mind vaibale. “Kes
sind lõi?” küsis ülemus.
“Lenin,” vastasin täiesti ausalt. Vaevalt ta mind uskuma
jäi, kuid see tundus talle piisavalt hea nali, et mind rahule jätta.
Hiljem tegin Leniniga mälestuseks ühe foto.
Muide, legendi
kohaselt põlati kasahhi kujurite valmistatud Lenini büstid
ära, kuna need olnud “liiga pilusilmsed”. Nende asemel osteti
poest kipsist Lunatšarski ning lasti väeosa töökojas see
kiilaks nühkida.
No kellel tuleks pähe mõte nii
kihvtist kohast põgeneda? Loomulikult päris mitmel. Kuid nad ei
teinud seda kunagi. Arvestage ise – lähima linnani (umbes
Tartu-suurune, tollase nimega Leninsk, tänapäeval Baikonur) on 40
kilomeetrit kõrbe, suvepäeval tapvalt palav, öösiti ja
talvel tapvalt külm, kogu aeg metsikult tuuline ning muidu kuivemast
kuiv. Ainuke mees, kes minu teada hüppes käis, oli väeosa ainus
kohalik.
Kasahhid on aus rändrahvas – neil lubati oma
hobuse- ja lehmakarjaga karistamatult mööda kosmodroomi ringi
tšillida ja hängida. Kord pidin fotograafina osalema kriminaalse
teo uurimises – pildistama platsil 142 seda, mis jäi alles lehmast,
kelle meie sõdurid kohalikult karjakasvatajalt pihta olid pannud.
Pärast fotosessiooni kutsuti meid peremehe jurtasse sööma
kivikõvasid valgeid juustupalle (hobusepiimast, ma loodan). Mulle hakkas
tema eluviis kohe meeldima. Kasahhi rännumehe kodu koosnes kolmest kolme
meetri kõrgusest telgist – üks oli nagu sahver, teises magati
ning kolmandas kees päevane seltsielu – selle jurta keskel oli
televiisor ning läbi katuseaugu venis korralik antenn. Perepoeg
sõitis igal hommikul Volgaga pealinna Alma-Atasse ülikooli ja
õhtuti siis tagasi sinna, kuhu iganes loomakari oli selle kodu tassida
käskinud. Miks peaks elu teistmoodi käima?
Kuna
tüüpiline 80. aastate lõpu Vene sõjaväeosa end
reeglina sõdimisega ei vaevanud, tuli seal enda elushoidmiseks leiutada
mingeid teisi tegevusi.
Paljud valmistusid oma tulevaseks
hämaraks elukutseks jõusaalis. Nende jaoks oli kohalikus
sõduripoes müügil toode nimega Malõš ehk siis
piimapulber naistele, kes ei saa mingil põhjusel imikut rinnaga toita.
Spordimees segas selle pulbri umbes klaasi sooja veega, sõi ära
ning pärast trenni tema musklipark mühises nagu maailma enim
mühisev asi.
Teine seltskond tuunis oma genitaale. Neil aitasid
kohalikud velskrid asetada peenise sisse väikesi pleks
iklaasist kuulikesi. Eriti veriseks läks see lugu siis, kui vahetult enne
kojusõitu paluti sõduritel tulla komisjoni ette oma riista
näitama. Need, kellel olid läbi eesnaha mügarikud näha,
saadeti tagasi operatsioonilauale. See võis olla topeltvalus, hea
lugeja.
Aga enesevigastamine polnud kaugeltki igaühe kirg.
Näiteks üks hiigelsuur ja liiga sõbralik armeenlane saabus
ükspäev klubi ette, käes vilepill, mille ta oli valmistanud
poolemeetrisest raudtorust, aukudest ning veinikorgist. Hiljem hakkas ta
kuulama meie omavahelist möla, et õppida
rääkima eestlaste moodi. See õnnestus tal hiilgavalt.
Nimelt suutis ta mahutada terve eesti keele ühte lausesse, mis ütles
meile sama palju kui talle endale: “Tulemule vitkera.”
Tegin temast ühe laiutava foto, ta lendas sellega vahele
– ütles ülekuulamisel, et leidis kõrbest fotoka
(koos sellega siis ka laboratooriumi ja kemikaalid, ma pakun), tegi ühe
pildi ning kaotas fotoka ära. Nii korralikult argumenteeritud jama
usutakse alati.
Ise jäin tõsiselt kinni ainult
ühe korra ning sedagi mitte päris oma süül.
Ükspäev tuli mu juurde väeosa komsomolikomitee pealik leitnant
Mis Iganes ja küsis, kas ma saaksin pornopilte paljundada. Šokk ja
horror tolle aja kohta! Ma olin ju alles 20aastane ja selleks hetkeks elu sees
näinud ainult üht pornopilti! Ütlesin, et ei saa, küll
aga saan fotolabori ukse lahti “unustada” ning ise
“õue jalutama minna”. Nii tegimegi. Kahjuks suskas
õnnetu kapten mõned kehvasti välja tulnud pildid kusagile
kapi taha.
Mõni kuu hiljem marssis mu laborisse sisse polgu
parteiboss. Tegi toa valgeks, vaatas ringi, tiris kapi tagant välja porri
ning küsis, mis see on. Süüd kellegi teise kaela ajada on aga
armees kõige hullem kuritegu. Vastasin, et see oli praegu esimene kord
minu ajal, mil pimiku laevalgustus põlema pannakse. Ning mina olen
loomult lohakas ja räpakas ega ole viitsinud siin koristada – ehk on
fotod jäänud eelmisest fotograafist, sellest, kes aasta tagasi
koju sõitis.
Kuulikindel loogika, kas pole?
Pääsesin sellega, et pidin oma kulul tegema fotolabori remondi.
Seejärel organiseeris komsomolikutt mulle kahenädalase preemiareisi
Eestisse. Kui sealt tagasi tulin, võeti tema pagunitelt üks lint
vähemaks, sest keegi laskis lahti jutu, et Morna olevat puhkuse ajal
astunud Rahvarindesse.
Kuna klubiüksust ametlikult olemas
polnud, siis olime kõik kirjas eri väeüksustes. Mul
näiteks on sõjaväepiletis kirjas, et olen II grupi spetsialist
mingi keerulise raketimasina alal, mida ma elu sees ei näinudki. Kuid
mingi kirjutamata reegli kohaselt me kasarmus ei maganud. Igalühel oli
mingit sorti koiku kusagil klubi peal. Mina magasin fotopimikus betoonist
kuubiku otsas ja – eelmise fotograafi soovitusel – alati selili,
käed kõrval, et välja tulles poleks näkku muljutud neid
reetlikke magamise jälgi. Duširuumi klubis polnud, pesemine
käis sedasi, et keerati kinosaali radiaatori külge voolik ning siis
kraan lahti. Pesuvesi kadus mädaneva põranda alla mõne
minutiga. Midagi sellist polnud ma näinud isegi EÕMis.
Juba aprilli lõpust võis end pesta õues. Kuna mingit
erilist merd ega oja meie läheduses polnud, tekitas Tom oma lao
juurde suure vanni, mis koosnes tuumaraketi šahti kaanest ja
kraaniveest. Miskipärast tõi keegi meie teisele suplusele kaasa
vägeva küünrapikkuse ussi.
Pärast seda,
kui uss tükk aega kedagi ei hammustanud, otsustas
üks tegelane öelda: “See ju polegi mürgine uss – ta
tapab oma ohvreid kägistades!” Mulistasime siis päev otsa
loomaga koos. Hiljem kinkisime ussi ühele söökla
töötajale, kes sai kohe hammustada ning vedeles kaks kuud
laatsaretis, paistes nagu maailma suurim paistetanud asi.
Ausõna, üritan võimalikult vähe tühja heietada,
sest samu ja kindlasti palju huvitavamaid asju sündis eestlastega hoopis
teistes väeosades. Ja tõega, mida ma raporteerin siit Sauelt, aga
mitte sealt kohapealt?
Maikuu lõpus saab 20 aastat
sellest, kui ma Baikonurile sattusin, ja ükspäev tekkiski mõte
vanu paiku külastada. Pöördusin hädaga mehe poole, kes
vähemalt internetis on mu jaoks Baikonuri suurim autoriteet –
Anatoli Zak.
Selgus, et tee tagasi Kõrbe-Tallinna pole kuigi
lihtne – pärast N Liidu lagunemist rentis Kasahstan kosmodroomi kuni
aastani 2050 Venemaale, seetõttu pääseb sinna ainult
Vene kaitseministeeriumi loal või seoses mingi tobeda turismireisiga.
Sellistel reisidel jõllitatakse vaatepilti, kuidas rakett kosmosesse
stardib. Ja see oleks minu jaoks igavaim asi maailmas.
Kosmoselaevade starte pidime kohustuslikus korras pealt vaatama oksendamiseni.
Meie platsi vahetus läheduses asus venelaste esimese ja ainukese
kosmosesüstiku Buran stardiplats, kust see ühe korra (novembris 88)
ka õhku tõusis (ja aastaid hiljem kehvasti ehitatud angaari lae
poolt lömastati).
Teoorias oleks võimalik sellisest
turistide seltskonnast vaikselt eemalduda ning lasta mõnel kohalikul end
salaja 70 km edasi sõidutada. Õnneks leidsin enne selle rumala
plaani elluviimist kaks olulist asja. Esiteks mälestusteraamatu, mille
kirjutas minu jaoks maailma kõige kurjema kuulsusega inimene,
väeosa komandant Vitali Tšetšilo. Teiseks leidsin
Wikimapiast satelliidifoto ja nägin, et mu endine kodu on rusudes, kogumik
helehalle plekke kohtades, kus varem olid majad. Nagu rõugearmid maakera
pinnal. Mida ma neist vahin!
Tšetšilo raamatut
soovitan lugeda kõigil, kes vene keelest aru saavad, eeskätt aga
neil, kes kunagi on pidanud Baikonuril teenima. See on halastamatu kraam
– ainus, kelle kohta endisel sõjaväemendil (praegusel Ukraina
armee nõunikul) midagi head on öelda, on tema alluv Žora, kes oli
veel kurjem tegelane kui ta ise. Ma olin raamatut lugedes päris
löödud – tuttavad nimed, inimesed, kes jätsid mulle suht
korraliku mulje; aga mida nad siis tegelikult tegid nii-öelda lava taga?!
Lakkusid, varastasid ja keppisid! Mina ei joonud selle kahe aasta jooksul
tilkagi alkoholi, ei varastanud (ainult leidsin või sain kingitusi) ega
seksinud kordagi ei meeste ega naistega. Ebaõiglane!
Mõne sõna pühendab kapten Tšetšilo ka
eestlastele. Tema väitel toodud esimesed meie kutid väeossa
seoses Teise maailmasõja lõpu 40 aasta juubeliga 1985. Selle
idee taga olnud temale omases sõnastuses “keegi loll”. 15
eestlast olevat juba karantiinis hakanud igal varahommikul seisma ringis,
käest kinni, ning laulnud. Siis selgunud, et nad kõik olevat
Jehoova tunnistajad ning nad saadetud otsemaid koju tagasi.
Teine
koht, kus autor eestlasi mainib, on peatükk, mis räägib
meestevahelisest armastusest.
Seal ütleb
Tšetšilo, et eestlased olnud esimesed nii läänelikud
tegelased, kes näinud kaugelt ära, kas keegi (tavaliselt siis
ootamatult sõbralik ohvitser) on homo või ei.
Vahest suurim probleem oli väeosast väärikalt ära saada.
Meil oli 1990. aasta mais valikuid kaks: r
ong või lennuk. Lennukiga lahkumine polnud otseselt keelatud, kuid ega
sinna pileteid ka eriti hea meelega ei jagatud. Soovitatav oli ikkagi
valida rong, mis loksus kolm päeva Moskvasse ning peatus iga teiba juures.
Rongi suurim probleem oli aga kaasreisijad. Hea ports neist oleks
tõenäoliselt olnud Afganistani sõja veteranid, teise osa
moodustanuks lakku täis tulevased Permi ja Kemerovo mõrtsukad. Ja
kui väeosas kaitses sind sinu amet, siis rongi peal, eraisikuna, oleksid
heal juhul lihtsalt aknast välja lennanud. Hiljem sain aru, et polnud see
lugu nii hull midagi, kuid kuna neid hirmujutte rääkisid meile
Akvariumi fännid, võtsime seda tol hetkel hästi
tõsiselt.
Niisiis riskisime lennukiga. Kasutasime vana head
komsomolikutti, kes korraldas meile autosõidu linna ning taksoreisi
Krainõi lennujaama. Ametlikult seda jaama olemas ei olnud – Moskva
Vnukovo tablool ei mainitud Leninskit kunagi – pidid lihtsalt
teadma, mis kell ja millisesse lauda oma paberid esitada.
Jaamas
selgus, et lennuk on täis broneeritud. Tüüpiliste eestlastena
istusime õnnetult pingile ja hakkasime põdema, kuid ära ka
ei läinud. Ausalt öeldes polnud ka kuhugi minna. Saabus lennuk,
inimesed hakkasid peale minema. Ja siis hüüdis kassiir –
kuulge, kutid, tuleb välja, et siia saadeti mingi vale tüüpi
lennuk, ja sellel on kolm lisaistet! Et ronige aga peale!
Lisaistmed
olid sellised klapptoolid, umbes nagu viletsamas kinos. Ei mingeid rihmu, istud
seljaga vastu seina ja ei kurda kuni Moskvani!
Sellisel hetkel
puudub üsna vähe, et hakkadki jumalasse uskuma. Hommikuti kätest
kinni ringis laulma ja nii edasi. Ühesõnaga – mul on
ikka veel hea meel, et sain Vene sõjaväes käia. Aga luban, et
rohkem sellest iialgi ei räägi.
PS
Tallinna-nimelise väeosa lõpp saabus – kui uskuda
Tšetšilo raamatut – kohe pärast augustiputši
aastal 1991. Nimelt olla meie polgu pealikud toetanud nõu ja
jõuga Gorbatšovi-vastaseid mässajaid. Pärast Jeltsini
võimuletulekut rebitud neil terve väeosa ees pagunid maha, mis
kindrali jaoks on kõige hullem alandus üldse.
Kõik, mis platsil oli metallist, pandi pihta ja müüdi
edasi, ohvitserid tõmbasid nahui oma kodumaadele, kasarmute asemele
olevat üritatud luua midagi spaa ja lõbumaja vahepealset, kuid enne
kui see valmis sai, põles kogu kompleks maha. Läks elu edasi me
maal.