Tallinna diskod: neiud ei leia mehi
Kaine peaga pole ma juba ammust ajast diskosse sattunud, nii et aus oleks eelmisest reedest laiemalt muljetada. Viimased neli aastat on mulle Tallinna disko-skeenel huvi pakkunud see, kuidas eesti ja vene noored üheskoos tvistivad, kuidas ületatakse ühine suur suitsunälg ja kas kodumaistele pässidele kaaslasi jätkub, enne kui turismihooaeg algab.
Hollywoodi ei tõmmanud mind tolle tohutu higihaisu tõttu, mis sealt ühel möödunud suveõhtul sõõrmetesse jäi. Kuigi reedel oleks võinud sealt teoreetiliselt isegi mõne Playboy-jänku kaasa rabada. Et see ajakiri Eestis ikka veel hingitseb, seda ei suuda ma uskuda, aga eks kuulsa brändi peale keegi ikka hollikasse tõttas. Aga mitte mina, kuna lõhnad jäävad mällu. Ja tookord pärast kella ühte öösel ei lastud ka deodorandina mõeldud disko-tossu enam rahva sekka ja miasmid lehvitasid leitsakus vabalt ringi.
Käisin venelaste uues lounge Lafermes Pirita teel, nimeks Black mis-ta-nüüd-ongi. Seal on vanasse ööpunkrisse ehitatud täiesti uus sisustus ja tõmmud uusrikaste chick’id ringi hängimas. Küll on ikka slaavlastel entusiasmi! Neli tüdrukut korraga leti taga, müümas seda, mida ma osta ei tohtinud, sest olin veel autoroolis.
Parkisin vanalinnas ja seadsin nina VaBanki suunas, Harju tänava algusesse, endistesse pangaruumidesse. See uus koht on ehitatud täiesti Madonna luksuspaiga stiilis, nagu näiteks Miami Delano: kardinad, lebokohad koos kelneri kutsumise nupuga ja mida kõike veel. Esialgu oli koht tühi, aga etteruttavalt ütlen, et keskööks tuubil täis, nii et…
…samal ajal passisid BonBonis vene tüdrukute paarid täiesti asjatult, sest nende võitud juustega italiaano-jupatsid tiirlesid juba uues kohas ümber tantsupõranda. Aga seal polnudki vabu tüdrukuid, sest need mängisid veel vanast harjumusest BonBonis müürilillekesi. Kuidas noored üldse nõnda paarituda suudavad? Kes jõuab teist korda 150kroonise pileti osta ja uues kohas veel ühe rummi kokakoolaga (90 kr) tellida? Teise klaasi peaks siis juba meespartner investeerima, kas pole nii?
Majaperemeest Andres Peetsi polnud BonBonis enam näha, ju vist hoiab äge naine nädalalõpul rihma lühikese. See-eest peeti seal Anna-Greta ja Margus Tsahkna sünnipäeva. Anna-Greta on nii kaunis, et võtab sõnatuks. Mida rohkem sünnitab, seda kaunimaks läheb.
Taga-baaris tõstis “Karismaatiline Karel” ehk hr Rüütli Rahvaliidu viimset nädalat tähistades klaasikese, Luik Hans tantsis kaasaga nagu vana mees, aga vanu isamaaliitlasi polnud näha peale Andrus Villemi. EÜSi 140. sünnipäev mõjus samal ajal Tartus magneedina.
Ja siiski, kõik need nukrad vene ja eesti tütarlastepaarid tantsupõrandal ennast demonstreerimas ja leti ümber puusa punnitamas... Kas diskod polegi enam paardumiskoht? Või on rändlinnud orientatsiooni kaotanud? Iibele on see väga ohtlik olukord. Siiski, Viru keskuses avatakse uus kassidisko CatHouse. Spämmimeilis reklaamitakse seda nii: “...teine korrus on inspireeritud maailma kuulsaimast ööklubist Studio 54, kus meelelahutust pakuvad professionaalsed show-baarmenid ja kuldseks värvitud kelnerid”. Vau! Tõepoolest, legendaarne NY klubi Studio 54 – korralik narko- ja juhuseksiurgas – pakub seniajani kodumaistele klubivedajatele inspiratsiooni.
Ühelt hoogu sattunud IRLi staabimehelt kuulsin, et Ahtri tänaval käib huvitav integratsiooniprojekt Venemaaga. Nimelt tõi Tere piima ida-turundusega tegelev ärimees Aivo Pärn Moskvast kohale hiphopistaar Dzhami. Selgus, et vana hea Dekoltee on nüüd kaheks jagatud. Üks on vist puht-pano-koht nimega Panoraam, teine aga moodne Urban House. VIPid saavad trepist oma rõdule ronida, kui selleks kutse on.
Dzham oli Urban House’is juba lavale tulnud, kuigi publikut oli hõredalt. Rahva hulgas arendasid idasuhteid Jaanus Raidal, Marcel Vichmann, hulk üksikuid pikajalgseid kaunitare ja millegipärast ka möödunud sajandi allilma-tegija Oleg Lvovi parem käsi Nikolai. Oli ka šikimat vene publikut, aga jälle ei jätkunud naistele üldse mehi. Mis pani mu 38aastase südame valutama. Nizzas näiteks on kõik vastupidi, tumedaid õllekõhuta keskklassi memmepoegasid on letiäärsed täis ja Tallinna tüüpi iludusi ei liigu üldse. Neid ei lasegi keegi linnas jala käima, kõik rabatakse lennujaamast ära. Aga ka New Yorgis on ju sama lugu, et kaunitarid jala ei käi.
Moskva hiphop oleks olnud talumatu ilma kallite kokteilideta. Ja laval kargas peaaegu sõnatult ringi Moskva kena neegritar, õlitatud säärte ja vahvate reiemusklitega. Heli polnud, pilti aga küll. Puändina selgus, et staar Dzhami isale kuulub Moskva suurim piimakombinaat, mis võiks Eesti piima kõige täiega läbi masindada. Igati kasulik äri-diskoõhtu niisiis.
Taksot otsides seiklesin veidi ka Mere puiestee tagahoovidesse, Toonart Rääski poegade poolt ülalpeetavate Protesti- ja Korteri-nimeliste paikade ette. Selge silmaga eesti noored saavad Korteris igatahes intelligentselt suhelda, nagu parimate aegade Hellas Hundis.
Kevad tõi seal mehepojad tänavalegi. Küll on see plekkmajade kant karm kontrast samas kõrval oleva Rotermanni pingutustele tsiviliseeritud moodsat linnaruumi luua. Aga siin vähemalt tundus nõudmine ja pakkumine olevat enam-vähem tasakaalus. Kuigi erootikat oli õhus palju vähem kui vene lounge’is või eestivene Urban House’is.
