81aastane Klaus Scheer teab, mida räägib. Elegantne vanahärra osales noore leitnandina rasketes õhulahingutes Eesti kohal.

Veebruaris 1944 korraldasid venelased suure pommirünnaku Helsingile. Uut kallaletungi kartvad soomlased palusid sakslastelt abi.

Parim kaitse olid öiseks õhusõjaks eriväljaõppe saanud lendurid, kelle baas asus Valgevenes Baranovitšis. Ööhävitajate väeosa NJG 100 saatis Tallinna kolm lennukit, sealhulgas leitnant Scheeri kolmemehelise Junkers Ju-88.

„Esimene lennuk üritas maanduda Ülemiste lennuväljal,“ meenutab Scheer, „kuid see osutus liiga väikseks ja maandumine lõppes avariiga.“

Nii seadsid sakslased end sisse kohas, mida Scheer kutsub Laksbergiks. See oli Lasnamäe, kus enne sõda asus Eesti kaitseväe lennuväli.

Tuleristsed sai Scheer juba järgmisel päeval pärast Tallinna saabumist. Soome rannikul Kotka lähedal nägi ta esimest korda vaenlase lennukit. Leitnant avas pardarelvadest tule.

„Lapsemeelsuses arvasin, et lennuk süttib pärast pihtasaamist kohe põlema,“ pajatab Scheer. Võttis siiski aega, enne kui Iljušin Il-4 tüüpi pommituslennuk leegitsema lõi ja vette kukkus.

„Kolm päeva hiljem oleks mind ennast peaaegu alla tulistatud. Olin unustanud Tallinna õhutõrjet teavitada, et linna on saabunud Saksa ööhävitajad,“ räägib Scheer naerdes. „Ma olin ikka täitsa roheline!“

Viis õhuvõitu ühe ööga

Olukord rindel oli naljast kaugel. 6. märtsil 1944 tegi isiklikult Stalinile alluv Nõukogude kaugpommitajate eliitüksus maatasa Narva.

Tallinnast kohale kihutanud 20aastane leitnant hävitas tol ööl pooleteise tunni jooksul viis Punaarmee lennukit.

„Kui sa näed enda all põlevat linna,“ ütleb Scheer, „siis annab see sulle piisavalt motivatsiooni. Sinu ülesanne on linna surma eest kaitsta.“

9. märtsil kõik kordus. Seekord pommitasid Stalini kotkad mitmesaja lennukiga Tallinna. Kui öise Narva kohal oli Scheeril sihtmärkide otsimisel abi vaid oma silmadest, siis Tallinnas tuli appi tehnika viimane sõna.

Päev varem oli Tallinna reidile jõudnud Saksa imerelv - maailma esimesi radarilaevu Togo. Ööhävitajate juhtimiseks kohandatud aluselt anti teada, kust venelased tulevad ja millise nurga alt neid vastu võtta. Õhulahing puhkes nelja kilomeetri kõrgusel.

Scheer ründas pommitajaid neist 30 meetrit madalamalt. „Täna ütleksin, et ma olin rumal. Kogenud lendurid hoidsid 200meetrist vahemaad.“

Esimese rünnakulaine ajal lasi ta alla kolm lennukit. Kui pommitajad pärast keskööd tagasi tulid, tõusis Scheer uuesti õhku ja kukutas alla järjekordse Il-4.

Scheeri võitlused Eestis kestsid neli kuud. Juunis otsustas Saksa väejuhatus viia umbes paarkümmend Eestisse toodud ööhävitajat olulisematesse rindelõikudesse. Õhulahingutele Ida-Preisimaal järgnes üha väiksemaks kokku pressitud Reichi taeva kaitse.

Sõda lõppes Scheerile 1945. aasta kevadel Lübeckis. Üllatuslikult kohtus ta seal oma vanemate perekonnatuttava, katselendur Hanna Reitschiga. Legendaarne naine oli hakkama saanud uskumatu teoga. Ta lendas sissepiiratud Berliini kohtumisele Hitleriga ja põgenes langevast linnast viimase lennukiga.

Sõja tulemus oli Scheeri jaoks karm, kuid mitte kõige halvem. Ta saavutas 24 õhuvõitu ning pälvis Raudristi ja Saksa Risti Kullas. Noore idapreislase kodu jäi tänase Poola aladele, kuid erinevalt paljudest kamraadidest jäi ta ellu.

"Ma polnud nats, vaid kodumaa kaitsja"

Kui 1950ndatel loodi uuesti Saksa lennukompanii Lufthansa, kandideeris vahepeal juristiks õppinud Scheer õigusnõunikuks. Kogemata sattus ankeet lendurite sooviavalduste sekka ning talle tehti pakkumine.

„Mõtlesin, et lendan viis aastat,“ räägib Scheer. Lõpuks lendas ta 30 aastat ja valiti töötajate esindajana Lufthansa järelvalvenõukogusse. Ta on juba aastaid pensionär, kuid lööb kaasa Saksa purilennumuuseumi juhtimises.

Ainsana teeb Scheerile tuska suhtumine veteranidesse: „Saksamaal on kõik sõdurid sõja puhkemises süüdi.“

Aasta algul võttis vasakpoolne valitsus Saksa õhujõudude väeosalt kuulsa hävituslenduri Werner Möldersi nime. Põhjenduseks toodi, et Mölders sõdis Hispaania kodusõjas vabariiklaste vastu.

„Täiesti autu käitumine,“ turtsatab Scheer. „Mölders oli mulle nooruses absoluutne eeskuju!“

„Kui Hitler võimule tuli, olin ma üheksa-aastane. Sõja puhkedes aga 15aastane. Mina ja mu sõbrad ei ajanud natsiasja, me läksime kodumaale appi!“

Osavõtt sõjast on Luftwaffe veteranil kõvasti hinge peal. „Aafrikas nägin ma tohutut antiloobikarja," toob Scheer võrdluse loomariigist. "Kõige nooremad loomad olid karja keskel. Karja ümber jooksid noored isasloomad, kelle asi oli lõvisid eemal hoida. Meie lendurid olime samasugused.“

Tüdruku nimi tuleb meelde!

Enamik Scheeri sõjaaegsest fotokogust läks kaotsi Königsbergist evakueerudes. Üllatuslikult on tal säilinud kaks mustvalget pilti Aleksander Nevski katedraalist Toompeal. „Imeilus kirik,“ meenutab Scheer.

Kunagine lahingulendur ei ole näinud katedraali kuldseid kupleid rohkem kui 60 aastat. Tuleval suvel tahab ta koos oma abikaasaga kruiisilaeval Tallinna külastada.

„Ma tundsin ennast sõja ajal Eestis nagu kodus," ütleb Scheer Helsingi lennundusmuuseumis toimuva intervjuu kokkuvõtteks. Kas härra leitnandil oli Tallinnas ka oma tüdruk?

Scheer mõtleb tükk aega ega ütle midagi. Siis tuleb üle vana mehe huulte: „Tema nimi oli Ksenia Tiik.“