Tallinna televisioon ja mõnda, mis seal sees leida on

Tallinna TV kanal on taas päevakorda tõusnud, seetõttu avaldame uuesti kümmekond päeva tagasi Eesti Ekspressi Areenis ilmunud artikli.
Kadri Karro elas kaks pikka päeva ainult Tallinna televisiooni programmi vaadates. Naeris, õppis, imestas.

„Aastat seitse-kaheksa tagasi hakkasime koos Kaia Jäppineni, tolleaegse abilinnapeaga harrastama kepikõndi. Öeldi, et oleme lolliks on läinud. Nemad nüüd käivad mingite keppidega seal tänava peal ringi! Algul irvitati, siis oldi vait ja lõpuks tuli kolmas etapp, kus kõik Tallinnas, ja mitte ainult Tallinnas käivad nende keppidega ringi ja harrastavad kepikõndi. Samamoodi on golfiga ka. Meil peetakse seda rohkem rikaste lõbuks. Samal ajal on Rootsis 600 000 inimest, kes regulaarselt golfi mängivad, Soomes 120 000. See on massiharrastus, eriti vananevas ühiskonnas, sest golf on ikkagi niisugune spordiala, mida eriti harrastavad inimesed, kes ei jaksa enam ekstreemspordiga tegeleda.” Kui te Tallinna televisiooni ei vaata, siis jäid need Edgar Savisaare kuldsed sõnad golfi massidesse viimisest teil kuulmata.

Ühel hetkel avastasin, et rääkisin pea igal toimetuse koosolekul Tallinna televisioonist. Kolleegid reageerisid maksimaalselt naeruga, minimaalselt vaikusega. Ei jäänud muud üle kui ise pult haarata ja nädalavahetus Tallinna televisooni seltsis veeta.

8.oktoober. Päevane programm: Karamazovid ja tarbijanipid

Kui peaksin valima ühe saate, mille vaatamist ma ka tulevikus jätkan, siis on see Tallinna televisiooni iganädalane kultuurisaade „Kultuurimeeter”, millele pole midagi ette heita. Konkreetse „Kultuurimeetri”, Maris Johannese veetud pooltunni sisse mahtus palju kajastust saanud noorte Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatega tehtud Von Krahli etendus „12 Karamazovit” ja Kumu näitus Poola teatrikunstnikust ja -lavastajast Tadeusz Kantorist.

Järgnes jutusaade, saatejuhiks Kirill Vlassov, saatekülaliseks Linnar Priimägi. Sain teada, et: „Kuvandiga on nagu juustega. Võite käia juuksuris või mitte. Ühel juhul on teil peas soeng, teisel juhul ka midagi.” Priimäe sõnu kasutades jõuan saatepäeva lõpuks tõdemuseni -Tallinna televisiooni vaadates saan selle „ka midagi”.

Pisut enne keskpäeva rõõmustab vaatajaid tarbijasaade „Luubi all”. Viisakas saatejuht Madis Salum kannab siseruumis peakatet (mulle on rubriigist „Elementaarne viisakus” meelde jäänud, et meesterahvas ei kanna toas mütsi) ja tema esinemine ning kõnemaneer on kahjuks sama kaasakiskuvad kui toanurgas konutav pisut luitunud kummut. Õpin tarbijana, et ilusa kaanepildiga vihik on kallim kui ilma pildita (boonuseks saatejuhi kaunis eesti keel: “Ta on poole kallim võrreldes sellest lihtsast vihikust”), et enne talvekorterisse panekut tuleb riided pesta ja triikida, et mees, šokolaadis ja jäätises sisalduvad erinevad suhkrud. Aastaid tagasi eetris olnud Marika Tuusi „Knopka” on selle kõrval teleajakirjanduslik šedööver.

Õnneks ilmestab peagi saatepäeva Kadri Voorandi džässkontsert, mille kuulamise ajal sain kogutud tarkust seedida ja talletada.

8.oktoober. Õhtune programm: Põhjakonn ja kutseharidus.

Mõtlesin Tallinna televisiooni kodulehel saatekava vaadates, et mis küll võiks ennast peita nimetuse „TeTeVeke” taha. Kell 18 saabus vastus: nukufilmid. Sünge muusika saatel täidab ekraani „Põhjakonn”. Lastele, kes harjunud kalapoeg Nemo ja Lottega, mõjub „Põhjakonn” tõenäoliselt nagu Stephen Kingi „Misery”, aga nukufilmide varasalves tuhnimine on minu arvates sellegipoolest tänuväärne tegevus.

Tunni pärast algab saate „Kutseharidus” 3. osa, kus saatejuht Kristi Sillart küsitleb teiste seas kaht tüdrukut, kellest üks on töötanud elektrikuna ja õpib automaatikat ning teine õpib trükkaliks. Tüdrukute jutt on huvitavaim osa saatest, mille pärisosaks on tuimalt üles võetud kaadrid, taustamuusika puudumine, „särtsakas” montaaž. Sama asja oleks saanud lahendada ajalehes, osaliste jutt ja pildid juurde. Milleks teha sellist igavat televisiooni?

Aja, mille sisustab tavaliselt Rahvusringhäälingu igaõhtune uudistesaade, täidan sel laupäeva õhtul saatega „Südamelt ära”. See räägib põhikooli-ja gümnaasiumireformist. Täiesti mõistlike koolijuhtide muredele ja rõõmudele paneb krapsaka punkti lauljast ning kasiinosaare eestkõnelejast Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults, kes talle omase otsekohesusega põrutab: „Õpetaja teenib päevas sama palju kui prügikoll!” Ilus.

Loobun Saksa mängufilmist „Kus on Fred?” ja lähen magama. Ma ei mäleta, millal viimati nii pikalt järjest telekat vaatasin. Pea huugab, kael on kange, aju pungitab saadud muljetest. Kummitab Tallinna televisioonis vist enim eetris olev tüütu automüügi reklaam, mille taustal peksab drum’n’bass versioon Tracy Chapmani loost „Fast Car”: hind see ja see, soodushind see ja see. Oh jah, tahaks homme vanaema aiamaal peete võtta või midagi.

Kustutan tule. Peagi tuleb läbida telemaratoni teine etapp.

9.oktoober. Päevane programm: Lõbus aiapäkapikk Sven Azojan ja korvpallistuudio

Magan sisse. Kavavaatluse põhjal olin plaaninud tõusta „Kultuuritehase” ajaks, aga kui ärkan, satun pooluimasena „Tervisesaatesse”. Räägitakse sellest, et vitamiine on parim omastada otse toidust. Tunnen, et ka minu päev ilma vitamiinideta hoogu sisse ei saa ja kaon kööki kohvi tegema. Kõrvu kostab laul, esitajaks Fix. Silvi Vrait laulab: „Vaid üks pilk, olen armunud ma, ei tea, mis teha. Mõistsin ma, et võid olla hea…”

Mõistan, et Tallinna televisioon võiks olla rohkemate muusikaliste vahepalade abil parem (ka AloTV võlgneb oma hitt-telekanali staatuse muusikale).

Kui ma vaid sel hetkel teaksin, millised „muusikalised” etteasted mind veel sel sügisesel pühapäeval ees ootavad, poleks ma seda arvatavasti soovinud…

Istun teleka ette ja hakkan vaatama järgmist saadet, mis Vivaldi helide saatel mu tuppa tuleb — „Linna aed”. Taimede istutamine koos saatejuht Sven Azojaniga (kes kunagi oli hoopiski telekokk) on üle ootuste lõbus. „Nii nagu põhjamaalasele omane,” naerab tumedat verd Azojan kanarbikku ja rohututte poolemeetrise läbimõõduga hiigelpotti sättides. Info mõttes see aiandushuviliste teadmistepagasit tõenäoliselt ei rikasta, aga huumorit on ka vaja (suuremõõdulist lillepotti nähes pugistab saatejuht naerda ja kinnitab, et vajab sellise mullakoguse läbikündmiseks hobuse abi).

Olin juba tänu reklaamile kursis, et pärastlõuna täidab Tallinna televisioonis korvpall. Tean, et paljud ainult VTB Ühisliiga korvpalliülekannete pärast seda kanalit jälgivadki. Mina mitte. Rõõmustan nagu väike laps kommipoes — saan järgnevad tunnid sisustada ükskõik millega (korvpalliülekandele järgneb infotelevisioon, mis kestab kella kuueni). Pooliku telliskivi paksusest David E. Hoffmani oligarhide-raamatust loen, kuidas Juri Lužkov nõukogude aja lõpus Moskva juurviljaladudes korda lõi. Ristin oma pühapäeva absurditeatriks ja loodan, et terve mõistus pole mind igaveseks maha jätnud.

9. oktoober. Õhtune programm: Vaido Neigaus ja Hispaania ajalugu

Eile õhtul „Põhjakonn”, täna „Vanapagan sulast kauplemas”. Ja siis algabki kauaoodatud Tallinna televisiooni noortesaade „TnTV”. Kauaoodatud sellepärast, et olin näinud juba saadet tutvustavat reklaamklippi — endine Õhtulehe fotograaf Meelis Tomson jalutab metsas ja leiab põõsa alt (näkku kleepunud mustusastme poolest) Nukitsameest meenutava tütarlapse. Tütarlaps osutub uueks noortesaate saatejuhiks Kätriniks (miskipärast arvab saatemeeskond, et popp ja noortepärane saatejuht esineb ainult eesnimega). Kõigepealt saan Meeliselt ja Kätrinilt teada, et vaatajate vahel loositakse välja fotokaamera ja pärast seda lubatakse selgitada, miks ja kuidas tekivad vahetusüliõpilased. Enne kui vahetusüliõpilaste „tekkimise” kurioosumit lahendama hakatakse, esineb Elu24-st tuntud metroseksuaal Vaido Neigaus, kes laulab: „Selle fucking peo tõmban täiega nüüd käima!” Nojah, millest noortesaates ikka laulda kui „joogist”, „mällerist”, „näkku sülitamisest” ja „naistest, kes vajadusi rahuldavad”. Sulen silmad ja tunnen, et kannatan vähemalt poole inimkonna pattude eest.

Saate teises pooles räägitakse „koolinoorte kõige vihatumast teemast — raamatutest” (Kätrini sõnastus). Noortesaade par excellence!

Teleturu reklaamidest tuttavat sõnavara kasutades  — ja see pole veel kõik! Algab saade „Tallinn, olen kuulus!”, „Eesti otsib superstaari” kämbilik munitsipaalvariant. Noored laulavad nagu noored ikka, kes paremini, kes kehvemini, žüriis istub koos kahe mulle tundmatu meesterahvaga (Adolf Käis, Meelis Eskola) Ivo Linna, saateid salvestatakse „kluubis” (kirjapilt saate lõputiitritest, mis toob meelde ühes kesklinna kohvikus pakutava lillakapsupüreesupi) Arena.

Just siis kui tunnen, et mind ei üllata enam miski, astub lavale Vaido Neigaus, et esitada laul „Our Love”. Tunnen, et kannatan kogu inimkonna pattude eest.

Õhtuseks filmiks on Hispaania ajaloost rääkiv „Alatriste”, peaosas Viggo Mortensen. Silmad on punased ja käsi haarab puldi järele — panen teleka enne kinni kui hakkan ekraanilt otsima kääbikuid ja Gandalfi halli habet.

Otsin enne uinumist paberivirna alt Tallinna televisiooni kontseptsiooni ja loen sealt: „Iga saade eraldi peaks taotlema võimalikult suurt mõjuvälja ja programmid kogumis peaks saavutama kontakti olulise osaga Tallinna elanikkonnast.” Tunnen, et olen Tallinna elanikkonna kõige ebaolulisem osa.

----------------------

* „Kalle Klandorf on mulle lubanud, et enne 1. jaanuari lumi maha ei tule.”

Edgar Savisaar, rääkides saabuvast talvest eelmisel lumehooajal linna rahakotile kulukaks läinud lumekoristuse valguses.

Tallinna televisiooni saade „Teletallinn”, 4.oktoober.

----------------------------------

• Tallinna televisioon omab alates juunist 2011 üleriigilistvabalevi luba.
• Tegevusluba kehtib 2014. aasta juunini.
• Telekanali eelarve käesoleval aastal on 1,9 miljonit eurot.

Veel Tallinna televisiooni saateid:

• Vaba Mõtte Klubi: sundimatus õhkkonnas lahkavad ühiskonna valupunkte AntiPoolamets, Martin Helme, Peeter Ernits, Urmas Roosimägi, Leo Kunnas, Mart Helme
• Teletallinn: saatejuht Revo Raudjärve veetud otsesaade, mille hooajaesimeses saates esinesid Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja linna finantsjuhtKatrin Kendra