Tallinna veeäri röövparunid vol II: Räige äri käib linnarahva arvelt
Tallinna Vee erastamine kukkus totaalselt läbi. Taskukohase veehinna asemel peavad pealinna elanikud toitma röövkapitalistlikku kasumimasinat, mis teenib sadu miljoneid kroone aastas ja viib sellest suure osa välismaale.
Kõige värskem näide pärineb selle nädala teisipäevast, kui Tallinna veemonopol avalikustas, et laenab Põhjamaade Investeerimispangalt 313 miljonit krooni võrkude laiendamiseks.
See kena uudis omandab aga hoopis teise värvingu, kui kõrvutada seda teatega, et firma juhatus tegi ettepaneku kulutada tänavu dividendide maksmiseks (koos tulumaksuga) 291 miljonit krooni.
"Tallinna Vesi maksab tegelikult laenu hoopis dividendidena välja ja laenukoormus jääb linnakodanike kanda, kes plekivad selle kinni vee tariifi kaudu. Oleks mul vägi ja võim, siis ma paneksin Tallinna Vee juhatuse vangi," ütles Ekspressile üks riigi nutikamaid audiitoreid.
Paraku pole see esimene kord, kus vee-ettevõte tallinlastel naha üle kõrvade tõmbab.
Investeerimisvajadus kadus nagu nõiaväel
Tants ja trall hakkas pihta kohe pärast erastamist. Algul kõlas kõik imeilusasti nagu muinasjutus. Linnaisad ja neid nõustanud investeerimispank Suprema põhjendasid erastamist mesikeeli vajadusega tagada Tallinna Veele "piisav kapitaliseeritus" tulevaste investeeringute tarbeks. Ja linnapea Jüri Mõis rääkis pressikonverentsil, et aktsiaid soovivad osta rahvusvahelised pensionifondid, kes "meid röövima siia kindlasti ei tule".
Aga tegelikult?
Veebruaris 2001 ehk vaid üks kuu(!) pärast erastamistehingu sõlmimist tegi uus juhatuse esimees Brian Hill ettepaneku maksta dividendideks 182 miljonit krooni.
Juhatuse teine liige Rain Tamm põhjendas seda nii, et firmal on liiga palju kapitali.
Ehk kui Suprema ja linnaisad olid terve aasta jutlustanud lisakapitali tarvidusest, siis nüüd ei läinud seda raha firmal enam vaja!
Siin tekkis veel üks tore nüanss. Tavaliselt makstakse omanikutulu kasumi arvelt. Paraku omas Tallinna Vesi tol ajal vaid 23 miljoni krooni suurust kasumitagavara.
Kuid see polnud mingi probleem uue põhiomaniku jaoks. Briti kompanii United Utilities kuulub maailma veetööstuse hiidude sekka ning teab väga hästi, kuidas nihverdada ja edukalt bisnist teha.
Uus omanik leidis lõviosa vajaminevast summast Tallinna Vee investeeringute reservist (NB! erastamist põhjendati investeerimisvajadusega). Seal seisnud 159 miljonist kroonist jäi järele ümmargune null.
Peadirektor Hill raporteeris aga hiljem rõõmsalt majandusaruandes, et tööaasta oli "väga edukas" ning tõi esimese edu näitena "finantseesmärkide täitmise".
Suur osa ostusummast võeti teistpidi kohe firmast välja
See kõik oli vaid eelmäng veefirmast raha väljatõmbamisele. Oktoobris 2001 teatas Tallinna Vesi, et maksab välja suurema osa sellestsamast aktsiakapitalist, mis oli üheksa kuud varem erastamist saatnud meediakära saatel firmasse sisse makstud.
Jälle oli põhjenduseks "ülekapitaliseeritus".
Kõige raevukamalt võitles kava vastu Keskerakond. "Aktsiakapitali laiendamist põhjendati kui äärmiselt vajalikku sammu, mis on hädavajalik vee- ja kanalisatsioonivõrkude arendamiseks ning ilma milleta jääksid kanaliseerimata Nõmme, Merivälja, Lilleküla ja teised Tallinna piirkonnad," kuulutas linnavolikogus Keskerakonna fraktsiooni esimees Toivo Tootsen. "Kui enamusaktsiate müügil tehti nägu, et investor suunab suuri investeeringuid Tallinna veetarbija heaks, siis tegelikult ei maksa ta sentigi, need investeeringud tehakse laenurahast. Selle aga maksab kinni tarbija - koos protsentidega! Laenata oleks võinud ka ilma enamusaktsiad müümata."
Aga kes siis Tootsenit kuulas! Linna kamandasid tol ajal teised parteid, firmas endas aga peremehetsesid britid.
Sügisel 2002 kahaneski Tallinna Vee aktsiakapital 950 miljoni krooni võrra.
Selle üheainsa käiguga said britid kohe tagasi 70 protsenti rahast, mis nad olid "kapitalinäljas" Tallinna veemonopoli sisse pannud.
Ja see polnud veel kõik: uue omaniku tulekuga algas Tallinna veeäris rasvaste dividendide maksmise ajajärk.
Tallinna Vee tootlus ületab mõistlikku neli korda
Magusaid dividende maksavad tavaliselt "valmis" ettevõtted, kes edasiarenemiseks raha ei vaja. Tallinna Vesi liigitub selgelt selliste kasumiautomaatide sekka.
Viimasel kaheksal aastal kulutas firma maksude-eelsest kasumist keskmiselt koguni 80 protsenti dividendide ja neilt võetava tulumaksu tarbeks.
Kõige räigem näide pärineb aastast 2005, kui ettevõte teenis 210 miljonit krooni kasumit. Sellest läks dividendide ja tulumaksu peale 97,2 protsenti!
Nii suurte dividendide allikas on lihtsamast lihtsam: liiga kõrge vee hind.
Novembris 2000 ehk veidi enne erastamist teatas uudisteagentuur BNS, et linnavalitsus peab Tallinna Vee võimalike ostjatega täiendavaid läbirääkimisi. Abilinnapea Heiki Kivimaa sõnul tahtsid "investorid täpsustada ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusest tulenevat mõistet mõistlik tootlus, millest linn lähtub veeteenuse tariifi kehtestamisel".
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon rääkis Ekspressile, et mõistliku tootluse mõiste on seniajani lahti seletamata, kuid ministeerium on senistes aruteludes pakkunud välja, et kasum võiks moodustada kuni kümne protsenti käibest.
Tallinna Vee mullune puhaskasumi marginaal oli aga 41,1 protsenti!
Ja maksude-eelse kasumi ning käibe suhe ületab viimastel aastatel järjepidevalt 50 protsendi piiri.
Briti palgad avalikud, Eesti omad mitte
Sellest kõigest on põhiomanik United Utilitiesile ikka veel vähe. Britid pigistavad Tallinna veefirmast raha välja ka teenuste kaudu. Esimestel erastamisjärgsetel aastatel liigitusid need üldhalduskulude sekka, kõige värskemas aastaaruandes kannavad aga nime "juhtimis- ja konsultatsiooniteenuse ost".
Aastaaruannetest selgub, et need kulud moodustasid vahemikus 2002-2008 kokku 101 miljonit krooni.
Kuid seda on liiga vähe. Börsile minnes avalikustas Tallinna Vesi, et sõlmis märtsis 2001 ehk kaks kuud pärast erastamist United Utilitiesiga 15 aastaks nn tehniliste teenuste lepingu. United Utilities lubas otsida Eesti veefirma tarbeks juhtivtöötajaid, anda nõu finantseerimise ja vee kvaliteedi parandamise alal, määrata strateegiaid läbirääkimiste puhuks, nõustada investeerimise ja planeerimise puhul, soovitada oskusteavet jne.
Selline nõu on aga väga kallis. Baastasu 550 000 eurot (8,6 miljonit krooni) aastas, mida tõstetakse vastavalt inflatsioonile. Lisaks maksab Tallinna Vesi kinni kõik lepinguga seotud kulud, sh personalikulud.
Aastatel 2002-2004 teenis United Utilities "tehnilise teenuste lepingu abil" kokku 92 miljonit krooni!
Kusjuures töötundide arvu, hüvitiste määrad, ülesannete täitmise viisi jms määrab ainuisikuliselt United Utilities.
Aga see pole ainus koht, kus eestlastel pole sõnaõigust. Tallinna linnale kuulub veefirma nõukogus küll kolm kohta üheksast, kuid juhatuse liikmete määramisel peavad nad vaikselt sitsima. Varasematel aastatel panid britid paika kõik kolm juhatuse liiget, nüüd kaks.
Ja on vähetõenäoline, et finantsdirektor Siiri Lahele makstakse sama palju kui teistele juhatuse liikmetele (britid Ian Plenderleith ja David Hetherington).
Ekspress seda kontrollida ei saa, sest Tallinna Vesi järgib küll börsi hea ühingujuhtimise tava, kuid ei täida "mõnda üksikut nõuet", nagu pealike palkade avalikustamise oma. Seda põhjendusega, et "palgatingimuste avaldamine on väga tundlik ja isiklik informatsioon, mille avaldamine ei annaks aktsionäridele lisandväärtust. Samuti tekiks vastuolu töölepingu konfidentsiaalsusnõuetega."
Samal ajal pole aga United Utilitiesil probleemi oma Inglismaal tegutseva emafirma juhtide palkade avaldamisega.
Vastav aruanne võtab enda alla vaid 17 lehekülge...
Börsile mineku maksis kinni Tallinna Vesi!
Mais 2005 läks Tallinna Vesi börsile. Kumbki suuromanik müüs osa oma aktsiapakist maha ja teenis sellega 434 miljonit krooni.
Tolle aasta majandusaruandest leiame selle eduka sündmusega seoses aga ühe hämmastava märkuse. Nimelt sisaldavad Tallinna Vee ärikulud "esmase aktsiate avaliku noteerimisega seotud teenuste kulusid summas 8,49 miljonit krooni". Mõni rida allpool on mainitud veelgi suuremat summat.
See tekitab ohhoo-efekti, sest miks peaks veefirma kinni maksma oma omanike müügitehingud, mida börsileminek sisuliselt kujutas?
Niisiis need read peaksid andma omajagu mõtteainet nii aktsiaid ostnutele kui ka maksuametile.
Aga see pole esimene kord, kus aktsiate müügil tekkisid imelikud asjaolud.
Ka jaanuaris 2001 tunnistas Tallinna linnavalitsus, et unustas erastamisega seotud kulud 17 miljonit krooni... Sellest enamiku moodustas tehingut nõustanud Supremale ette nähtud tasu.
Tallinn korjab maamaksu veefirma huvides
Kaks nädalat tagasi näitas kolleeg Toivo Tänavsuu Ekspressis, et üle poole vee hinnast läheb Tallinna Vee ärikasumiks.
Tallinna Vesi selgitas seepeale börsile, et on täitnud kõik linna ees võetud kohustused. Mõni asi läheb kohe märksa paremini: näiteks linn lubab lekete suuruseks 26 protsenti, aga tegelikult läheb raisku vaid 18 protsenti...
Hoopis valulisemalt reageeris abilinnapea Jaanus Mutli, kelle avaldus kandis pealkirja: "Kõiketeadja ajakirjanik möllab Ekspressis eksitades lugejaid".
Näiteks: "Tulevasele investorile ei tehtud ülesandeks finantseerida linna kanaliseerimist. Finantseerimise kohustuse jättis linnavolikogu aktsiaseltsile Tallinna Vesi, kes omakorda pidi saama raha liitumistasudena uute rajatavate joogi- ja kanalisatsioonivõrkudega liituvatelt tallinlastelt," tõdeb abilinnapea Mutli. "Tallinlased oma rahakotti siiski kergendama ei pidanud, sest nende eest tasus ehk hüvitas uute vee- ja kanalisatsioonivõrkude rajamise kulu linn oma eelarvest."
Püha taevas! Kust siis linn oma eelarveks raha võtab kui mitte linnakodanike taskust?
Seesama linnavalitsus räägib, et ehitab maamaksust hangitava raha arvel muu hulgas vee- ja kanalisatsioonitrasse.
Mis tähendab, et Ekspress võiks väita, et Tallinn maksis maamaksust tulnud raha veefirma röövparunitele ja kui veefirma ajaks teistsugust poliitikat, siis võiks pealinnas maamaksu suurus olla null krooni.
Aga see oleks puhas demagoogia.
Mõisa hinnatõus 32 protsenti, Savisaare oma suurem
Muidugi süüdistas Mutli omaaegset Mõisa linnavalitsust, kes lubas aastatel 2001-2005 tõsta vee hinda 30 protsendi võrra, mille lisandunuks tarbijahinnaindeksi kasv. Õnneks muutis keskerakondlik linnapea Edgar Savisaar seda valusat lepingut ning vähendas hinnatõusu 16,2 protsendini, kusjuures "osa kavandatud hinnatõusust lükkus aastatele 2006-2010". See lubas vee hinda kontrolli all hoida.
Teeme kerge arvutuse, millest jätame lihtsuse mõttes kõrvale tarbijahinnaindeksi. Mõis lubas kergitada hinda kaks korda, kummalgi puhul 15 protsendi võrra. Korrutame läbi: hinnatõus olnuks kokku 32,25 protsenti.
Savisaare lauge hinnakasv toimub aastatel 2004-2010 tempos 10% + 10% +6,5% + 6,5% + 6,5% + 2% + 2%. Selle tagajärjel kasvab hind kokku 52 protsendi võrra!
Otsustage nüüd ise, kumb neist andis veefirmale vahvama teenimisvõimaluse: kas Mõis 32 protsendiga või Savisaar 52 protsendiga...
Riik valmistab ette hinnatõusu seaduseelnõu
Pärast Ekspressi lugu teatas Päevaleht, et keskkonnaministeerium on ette valmistanud seaduseelnõu, mis on otse suunatud suuri kasumeid teeniva Tallinna Vee hinnataseme piiramisele.
Ministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon ütleb, et tegelikult on asi hoopis teistsugune: eelnõu ei sündinud vajadusest Tallinnas tariife alandada, vaid mujal hindu tõsta. Paljudes Eesti asulates on veetariifid poliitikute surve tõttu liiga madalad ja riik pelgab, et sealsed veefirmad ei suuda tehtavaid investeeringuid tagasi teenida.
Seetõttu peaks vee hind minema tulevikus konkurentsiameti kontrolli alla. Praegu käivad läbirääkimised, kas riik peaks hinnad eelnevalt heaks kiitma või tegelema tagantjärele kontrolliga. Ja ilmselt saaks seda seadust kasutada ka Tallinna Vee ohjeldamiseks, kui linn ise sellega hakkama ei saa.
Britid 1,3 miljardi krooniga plussis
Jaanuaris teatas BBC, et United Utilities tahtis Inglismaal hindu tõsta, kuid pärast rahva massilist meelepaha loobus sellest.
Eestis pole sellist asja veel juhtunud.
Tõsi, Tallinna Vee juhatuse esimees Ian Plenderleith möönis kaks nädalat tagasi Ekspressile moka otsast, et "deflatsiooni korral võib meie tariif tulevikus isegi langeda", kuid see on ka kõik.
Tegelikult on britid Tallinnas säravalt palju raha teeninud. Erastamise ajal investeerisid nad firma omakapitali 687 miljonit krooni ja ostsid Tallinna linnalt aktsiaid juurde 641 miljoni krooni eest.
Pärast seda on nad firmast saanud:
- 479 miljonit aktsiakapitali vähendamise kaudu;
- 552 miljonit dividendidena (sh tänavused);
- 434 miljonit aktsiaid müües, kui Tallinna Vesi börsile läks;
- 162 miljonit juhtimistasudena.
Kokku 1,6 miljardit krooni. Lisaks on nende käes oleva osaluse turuväärtus üks miljard krooni. Kokku on nad 1,3 miljardi krooniga plussis. Kas seda on liiga vähe?
Tegelikult on linnal Tallinna Vee taltsutamiseks üks päris kõva vahend. Firmale antud monopoliõigused kehtivad novembrini 2015. Siis peab linn korraldama uue avaliku konkursi. Tallinna Vesi vajab selle võiduks nii poliitikute kui linlaste rahulolu.
Kuid samas võib see üha lähenev tärmin kanda ka vastupidist sõnumit: pigista maksimaalselt kasumit välja veel nii kaua, kuni saad.
| Väsimatu dividendimasin Tallinna Vesi |
||||
| aasta |
kasum enne makse (mln kr) | dividendid + tulumaks (mln kr) |
dividendid + tulumaks / kasum |
korrigeeritud dividendid + tulumaks / kasum* |
| 2001 |
167,9 |
194,8 |
116,0% |
|
| 2002 |
169,6 |
155,2 |
91,5% |
92,4% |
| 2003 |
119,8 |
60,3 |
50,3% |
35,6% |
| 2004 |
199,2 |
101,3 |
50,8% |
84,5% |
| 2005 |
209,7 |
147,4 |
70,3% |
74,0% |
| 2006 |
294,9 |
203,9 |
69,1% |
97,2% |
| 2007 |
333,1 |
251,3 |
75,4% |
85,2% |
| 2008 | 362,2 |
315,2 |
87,0% |
94,6% |
| 2009 |
291,1 |
|
80,4% |
|
| kokku |
1856,4 | 1720,4 |
|
|
| *dividendid + tulumaks / eelmise aasta kasum. Dividende jagatakse nimelt eelmise aasta kasumi arvelt. |
||||
Tallinna Vee tähtsündmused
- 2001 - erastamine, uus omanik suurendab aktsiakapitali 300 miljoni krooni võrra
- 2002 - aktsiakapitali vähendamine 950 miljoni krooni võrra
- 2005 - firma viiakse börsile
