Ükskord, kui hämarus võttis maad…

Kõik algas nagu õudusfilmi stsenaariumi järgi: Reede (õnneks mitte reedel 13ndal). Kell on viis õhtul. Haapsalu lähedal metsas asuv kahekorruseline puust maja, mis arvatavasti ei mäleta, mida tähendab sõna "remont". Seda ümbritsevad kämpingud ja kummaline nööraed, aia sees nöörteed…

Maja lähedal rippuv viit selgitab: Ettevaatust, pimedad! Just siin toimub häälejooga ja meditatsiooni laager.

Peakorraldaja Eve Lukk näeb laagripaigas head sümbolit: “See on hea koht. Meil on küll silmad, kuid tihti käitume elus nagu pimedad”. See nöör on omakorda hea suunda näitav õpetaja.

Siia, kuhu juhuslikult vist ei satu, koguneb inimesi (enamuses naised) Raplast, Tartust, Viljandist, Tallinnast, Räpinast, Põlvast, Võrust, Haapsalust. Paistab, et heliteraapia on Eestis küllatki levinud ravi.

Tundmatu on alati hirmus. See oli kuu loomise aeg, kui taevas on ilma kuuta must... Peas jooksevad õudusfilmi pildid. Kes aga teab, mida tähendavad see heliteraapia ja häälejooga? Ulgumine on ka heli. Äkki seda teemeegi?

Inimesed istuvad ringi ja treener Eve – peenike pikkade heledate juustega naine - annab teada, et algab kooskõlastumine.    

“Helijooga puhul on soovitav alustada helide teadlikust kuulamisest ja lasta end helidel kanda, kuhu iganes nad viivad,” juba pärast räägib Eve teoreetilist tausta. Ta on koorijuhi haridusega häälekoolitaja. Täiendanud ennast muusikateraapia alal Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning Hamburgi Muusika- ja Teatriülikooli

Muusikateraapia Instituudi juures. “Alusta loodushäältest ja seejärel kuula, näiteks, linnamüra või sinu jaoks ebameeldivaid väliseid helisid. Siis suundu sisemaailma helide kuulamisele. Kuulata ja sulle võib avaneda sisemiste õhkõrnade ja peenergeetiliste helide maailm, mis on kui viibimine Alice’i imedemaal.

Otsi oma häält – detektiivilugu

Osalejad on nii vanuse kui ka eriala poolest täiesti erinevad. Ühendab ainult üks – otsiv pilk. Mida aga hakatakse otsima? Oma kadunud häält. Otsides häält kehas, otsivad tegelikult need inimesed oma häält elus.

Alguses ilma erilise innuta hakkavad naised rääkima, kust nad on, kes nad on ja mida siit otsivad. Räägivad vaikselt - suus vist häält ei ole. Kus see on siis? Otsime edasi.

Samuti ilma erilise entusiasmita teevad osalejad oma esimese ....mmmmmmmm. See “mmm” on lihtsalt väljahingamise heli vibratsioon. Ilma meloodiata, ilma sõnadeta, ilma konkreetse välise rütmita, pingutamata, pikendamata.

- Seisame vastamisi ja vaatame oma partnerile silma, tõstame aeglaselt käed üles pea kohale ja hingame sügavalt sisse ja käsi alla lastes hingame üminaga välja, samaaegselt keskendume tunnetuses südame piirkonnale, räägib Eve. Nüüd vaatame veelkord seda inimest, kes seisab vastas ja kui soovime, embame teda.

Paistab aga, et lihtsalt õhku välja ümiseda polegi nii lihtne asi. See “mmm” kuidagi ei tule välja. Peas liigub mõte: “Ei, noh olen juba täiskasvanud inimene. Kuidas ma siis “mmm” teen? Oota, kuule, kas teised juba “mmmivad”. Lõpuks tuleb välja lühike aga konkreetne “m”. See on juba võit. 

A-ha. Vist kurgus häält ka ei kuule. Otsime edasi.

“Helijooga üheks sanskriti keelseks terminiks on nadayoga ja pärineb India veedade traditsioonist,” räägib teooriast Eve. “Sanskriti keeles on heli tähenduse edasiandmiseks 3 vastet: nada - vaimne heli ehk füüsiliselt mittekuuldav tunnetuslik heli, svara - hingamine, vibratsioon elusorganismis, metafüüsiline abstraktne liikumine ja seda saatev heli, ja šabda -  kuuldav väljendunud sõna”.

Esimene kohtumine või siis üminahingamine võtab aega ligikaudu kaks tundi. Selle harjutuse jooksul vabamalt teistest tunnevad ennast ainult kolm tüdrukut, kes on tulnud laagrisse emadega koos. Lastele ei ole ju raske “mmm” välja hingata – tema jaoks see on isegi põnev tegevus.

Alguseks on piisav, nüüd on kätte jõudnud õhtusöögi aeg. Äkki hääl on kuskil kõhus?

Naturaalsed produktid nagu seda on ka rohutee, keedetud kartulid, värske salat tuletab veelkord meelde naturaaalsuse ideed. Naturaalsed toidud, askeetlikud elamistingimused viivad loomulikuma käitumise sündimisele ilma kunstliku naeratuseta. Looduse hääled ja helid aitavad inimestel oma sisemist häält kuulatada ja leida. No vot, hääl on ikka ajudes.

Naiste “mmm” hakkab tugevamaks muutma.

Melodraama: Kuidas laulavad naiste pisarad

Kes on mõelnud välja saada kokku laupäeval kell kaheksa hommikul? – küsib iseendalt üks naistest, kes on tulnud laagrisse. Loomulikult tahaks veel magada, aga ei saa. Miks ei saa? Sest päike on tõusnud. Päikest kui valguse, uue päeva ja uute võimaluste sümbolit võib tervitada.  Ja kogu grupp läheb merekaldale algavaks päevaks häälestuma.

Siin mere ääres, päikese all sünnivad  uued hääled – Aaaa, Oooo, Uuuu  ja juba tuttav Mmm. Seda tehes naised teevad esmapilgul kummalisi zeste, kuid sooritades neid ise, mõistan, et tegemist on päris normaalsete loomupäraste harjutuste ja zestidega. Isegi on kuidagi mugav hingata välja üminal kätega lehvitades.

Tekib küsimus, kas see “AOUM” ongi kogu karjumine?

Ei, me saadame järske karjeid mere silmapiirile. Seda kuuldes kajab mets, rannaäär ja isegi koka sõbralik koer ehmatab tublisti ja satub suurde segadusse.

Õhtul mõistan, et naised hakkavad karjuma mitte otseses, vaid ka ülekantud tähenduses; istudes õhtul ringis lõkke ümber hakkavad nad rääkima oma isiklikest probleemidest. Hing hakkab karjuma ja südame hääl väljub pisaratega.

Sina multifilmi peategelaseks 

Hommikul esimese asjana osalejad tervitavad päikest. Sünnib tundmus, et tervitades päikest saab päikesest osa sinust. Ja alles nüüd saab lootose poos loomulikumaks.

Pärast räägivad naised teineteisele oma unenägudest. Magav teadvus – tõusev „sisemine mina”.

Laps soovis mängida mereliivaga, soovis, et liiv valguks tema sõrmede vahelt ja pärast sedasta käed üles ja tervitada päikest. Soovis mitte murda lille, vaid nuusutada teda. Lapsele kõik see keelati. Laps nuttis seepeale ning ei soovinud rohkem mängida…

 Täpselt  niimoodi päev-päevalt teeb inimene tihti haiget uudishimulikule siirale lapsele oma sisemaailmas, keelates meeldivat, jälgides ühiskondlikku arvamust ja norme. Peamiseks heliteraapia ülesandeks on selle mahasurutud sisemise lapse äratundmine, tema tunnete omaksvõtmine, temaga sõbraks saamine.

“Kuulakem, kuidas need loomulikud helid vibreerivad kehas ja mõjutavad teda!” heliseb kellana Eve Lukk. “Need pole sõnad. Neid on raske, mõnikord isegi võimatu, tähthaaval väljendada. Jälgigem ka väikseid lapsi! Lapsed on suurepärased toonijad. Nad ei varja ja ei suru oma häälehelisid alla. Neis töötab loomulik intuitsioon ja mängulisus helide osas. Kuulakem mängu süvenenud lapsi ja me saame osa imelisest helide sümfooniast”.

HARJUTUS : NAERUD

Naer on meie olemise vibratsioonisageduse tõstja. Pole kiiremat emotsionaalset tervendajat kui südamest väljapurskuv naer. Eriti tõhus on see siis, kui oleme valmis iseenese üle valjult naerma ja oma eksimusi, ebaõnnestumisi tunnistama. Loomulikult on ka hea huumor ja nali alati aukohal. 

Keskendun oma diafragmale ja asetan ühe peopesa kõhule diafragma piirkonda ja teise peopesa  samale kõrgusele selja peale. Siis hakkan aeglaselt tasakesi häälitsema: HI! HI! HI! HE! HE!HE! HO! HO! HO! HA! HA! tõstes ka suunurki iga korraga ülespoole. Kiirendan ja aeglustan protsessi, kuulan ja tunnetan keha.

Lugu ilmus 18.augustil 2005