TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Kuidas varastatud auto tagasi osta
2. oktoobril ostis tallinlane Tiit oma pojale kasutatud Volkswagen Passati. Neli päeva hiljem läks värske autoomanik Tallinna ARKi pabereid vormistama ning pärast seda naasis tööle kesklinna. Kella 17 ja 19 vahel jäi masin kadunuks. Samal õhtul vormistas kannatanu vajalikud paberid Kesklinna politseis. Järgnes vaikus, kuni 11. oktoobril helistas Tiidu mobiiltelefonile vene keelt rääkiv noormees ja pakkus autot tagasi. Palus leida kriminaalide hulgast kontaktisiku ja lubas, et siis arenevad asjad edasi. “Informeerisin sellest ka politseid, kes palus jääda rahulikuks ja oodata uusi kõnesid,” räägib Tiit.
Uued kõned tulidki. Tiidule anti mõista, et kui ta kiiremas korras autoriteetset vahendajat ei leia, ei näe ta autot enam kunagi.
Ent Tiit jäi hätta. “Ma ei suhtle sellise kontingendiga, kust võiks nendele autoriteetse inimese leida. Jäi üle ainult politseile loota.” Ja ennäe – õnn naerataski.
Tiit: “Meil vedas. Oktoobri lõpus helistati politseist ja öeldi, et tulge autole järele.”
Sellega oli Tiidu jaoks lugu lõppenud. Aga mulje, mis salapärased telefonikõned talle jätsid, näib olevat ränk. “Lepime nii kokku, et mu nimi ja number jäävad teie teada. Ma ei tahaks selle seltskonnaga enam kokku puutuda…”
Õnneliku lõpuga lugu. Ja sellisena üsna haruldane.
Tiidu jutt sellest, kuidas ta sai auto õnnekombel tasuta tagasi, on väga sarnane sellele, mida rääkisid paar aastat tagasi Tartu politseile need viis meest, kelle autod panid pihta kurikuulsa Stanislav "Stas"Volkovi (31) käsilased. Volkov ja tema varemgi karistatud kambajõmmid Vitali Makarenko (30), Georgi Muradov (25) ja Toivo Berg (47) mõisteti tänavu septembri lõpus Tartu Maakohtus süüdi väljapressimises. Sellega rehabiliteeris Tartu politsei ennast tublisti, sest usinad ajakirjanikud olid juba jõudnud ennustada, et Volkovile ja tema kaaslastele esitatud väljapressimissüüdistus kukub tõenäoliselt kolinal kokku ja kui üldse, siis jääb Stas süüdi ainult kelmuses. Nimelt süüdistati Volkovit ka võõrale nimele registreeritud telefoni kasutamises ja sellega ca 10 000 krooni eest tehtud kõnearvete maksmata jätmises.
Volkovi kamba vägiteod
2001. aasta jaanuari lõpust märtsi alguseni tabas Tartut autovarguste laine. Poolteise kuu jooksul varastati kümmekond keskmisest kallimat Saksa päritolu autot.
Nagu ikka, pöördusid varguse avastanud kannatanud kas samal või järgmisel päeval avaldusega politseisse. Ja nagu üks mees, marssisid nad mõni päev hiljem politseisse tagasi ja teatasid, et leidsid linnas jalutades juhuslikult (!) oma auto üles. Piltlikult öeldes suitsesid nende kõigi suud nii, et jutu ära kuulanud politseinik pidi pärast tükk aega kabinetti tuulutama.
Esimene, kes tõtt rääkis ja sellega politseile veendumuse andis, et tegemist on lihtlabastest vargustest millegi märksa tõsisemaga, oli Kesk-Eestist pärit kehalise kasvatuse õpetaja Tarmo.
3. märtsi õhtupoolikul parkis Tarmo oma Audi Tartus Ujula tänava spordihalli juurde. Poolteist tundi hiljem oli auto kadunud. Tarmo tunnistas politseile, et ostis viis päeva hiljem auto tagasi Tallinnas Mustamäel. Masina eest tuli maksta 25 000 krooni.
Tõsi küll, sellega Tarmo panus tõe tuvastamisse esialgu piirdus. “Seoses oma julgeolekuga ei soovi ma rohkem ütlusi anda selles osas, mis seondub tagasiostmisega.”
Hiljem tema keelepaelad avanesid. Tarmo jutustas, kuidas päev pärast vargust helistati talle ühelt Tallinna taksofonilt. Helistas noorepoolne venelane, kes teatas, et Tarmo võib auto 25 000 krooni eest tagasi osta. Tarmot hoiatati politseisse mineku eest ja tehti vihjamisi selgeks, et kui ta oma autot tagasi ei osta, ei näe ta seda enam kunagi. Helistaja käskis Tarmol otsida Tartus tuntud inimene, kelle kaudu auto tagasiostmine käiks.
“Algul taheti ärimeest, aga kuna ma ei osanud ühtki välja pakkuda, siis sportlast. Pakkusin mitut nime, keda tundsin. Ükski ei sobinud,” jutustas Tarmo. Siis pakkus mees välja ühe maadleja. “Tema sobis. Mulle tundus, et see venelane oli juba üsna meeleheitel, et selle nimega nõusse jäi,” rääkis Tarmo politseinikele juulis 2002, poolteist aastat pärast vargust.
Maadleja, Eestit isegi olümpial esindanud raskekaallane, oli selleks ajaks, kui Tarmo temast politseile rääkis, jõudnud juba korravalvuritega kokku puutuda. Nimelt võeti ta kaks kuud varem samas (!) kuriteos kahtlustatavana kinni. Mees rääkis pärast kinnipidamist, et ei tea sellest autovargusest midagi ega tunnegi Tarmot. Hiljem sai siiski aru, millesse ta ennast valetamisega mässib, ning rääkis, kuidas asi tegelikult oli.
“Samal päeval, kui Tarmoga kokku leppisime, et teda aitan, helistas mulle Janis Roosmann. Teadsin teda kui kunagi maadlusega tegelnud inimest. Ta küsis, kas mul paluti auto tagasiostmises osaleda. Järgmisel päeval helistas Janis juba korduvalt ja küsis, et kas Tarmo ikka saab raha kokku.” Aardla tänava Shelli tanklas andis Tarmo vahemehele raha ja sõitis vastavalt Janise poolt varem antud juhtnööridele Tallinna. Samal ajal oli Janis juba teel Tallinnast Tartusse. Janis ja maadleja kohtusid Maarjamõisa haigla parklas ning rahaümbrik Tarmo tuttavatelt võlgu võetud 25 000 krooniga vahetas omanikku. Raha lugedes ütles Janis, kus auto asub. Kohe teatas maadleja sellest Tarmole ja see sai auto Hermese hotelli juurest kätte. Mõistagi oli peaaegu kõik, mida autost varastada andis, kadunud.
Muide, hilisema uurimise käigus selgus, et vargad jäid varastatud autoga Tallinna poole sõites hätta, peitsid selle ööseks kuhugi Imavere kanti ja sõitsid Tartusse tagasi. Miks nii tehti, pole teada, kuid võib oletada, et teel oli politseireid ja see sundis vargad ettevaatlikkusele.
Tasub eraldi märkida, et kui Tarmo Audi vargus ja tagasiostmine toimusid 2001. aasta märtsis, siis suurem osa loost sai politseile teatavaks alles 2002. aasta juulis. Muide, loo üks võtmeisik Janis Roosmann oli selleks ajaks juba ligi pool aastat teadmata kadunud.
2002. aasta 7. veebruaril leidis politsei Roosmanni S-klassi Mercedese Lasnamäelt Läänemere tee 24 maja juurest katkise küljeaknaga ja hüljatult. Mees kadus päev varem ja on tänaseni kadunud.
***
Volkovi jõugu kriminaalasjas suutis politsei ära tõendada viie auto varguse ja tagasimüügi fakti. Erinevalt Tarmo loost saabus teistes selgus 2001. aasta kesksuveks, aga siiski keskeltläbi pool aastat pärast vargust. Kõik kannatanud seletasid alguses, et leidsid auto juhuslikult üles. Alles hiljem, kui neile oli diskreetselt vihjatud, et kuriteo varjamine ja valeütluste andmine on karistatavad, rääkisid nad kõigest üksikasjalikult. Kannatanud jutustasid, kuidas nendega telefoni teel ühendust võeti, kästi leida autoriteetne vahendaja ning nõuti raha. Ikka ja jälle käis raha nõudmise juurde jutt, et kui ei maksta või politseisse minnakse, jääb auto kadunuks. “Öeldi, et kui ei maksa, läheb auto üle piiri või kuskile Võrumaa autolammutusse,” rääkis üks kannatanu.
Operatiivjälituslike vahendite abil jõudis asja uurinud Tartu politsei autojälitusrühm peagi järgmise kahtlusaluste ringini. Sinna kuulusid kaks tartlast – Toivo Berg ja Kain Laidvee, ning kolm tallinnast – Volkov, Makarenko ja Muradov. Neist Laidvee jõuti üle kuulata ja oktoobis 2001 kahtlustavana 24 tunniks kinni pidada, ent kaks nädalat pärast vabanemist pühkis ta Eestimaa tolmu jalgadelt ja kolis Hispaaniasse.
Teiste seotus tõendati uurijate ennastsalgava töö tulemusena, nagu märgib uurijaid nõu ja jõuga aidanud ja hiljem kohtus süüdistust esindanud Tartu prokurör Aro Siinmaa. Ta ei soovi avaldada, mis meetoditega kurjategijad paljastati, kuid on niigi selge, et uurijatel tuli erakordset vaeva näha.
Anonüümsed allikad
Toimikus on muude tõendite hulgas ka mitme anonüümse tunnistaja ülekuulamise protokollid. Jutt, mida räägivad kuritegeliku maailmaga seotud või muul põhjusel Volkovi jõugu tegemistega kursis olevad ning julgeoleku huvides anonüümsust palunud isikud, on äärmiselt huvitav. Järgnevalt mõned tsitaadid.
Tunnistaja “Jänes”: “Peale auto vargust võetakse kannatanuga ühendust ja tal palutakse leida usaldusväärne isik, keda tunneb/teab nii kannatanu kui isik, kellele läheb lõpuks raha. Usaldusmehe kaudu käib tagasimüümine. Kui isik pole nõus autot tagasi ostma, läheb auto kas üle piiri või lammutatakse tükkideks. Kuna Tartus pole professionaalseid vargaid, tulevad need Tallinnast. Tartu pool on olemas inimene, kellega usaldusisik võtab kontakti ja kelle kätte läheb kannatanu raha. --- Tartu pool tegeleb usaldusmeestega Berg, Toivo, kelle kätte jõuab lõpuks ka kannatanute raha. Osa rahast jääb Bergile, ülejäänu läheb teistele osalistele (vargad, juhid kõrgemalt tasemelt).
Tunnistaja “Kapp”: “Sõiduautode vargused toimusid kõik tellimuse peale ning markideks peamiselt Mercedes Benz, Audi ja BMW. Varastatud auto toimetati Tartus Hiinalinnas olevatesse garaažidesse, peale seda võeti ühendust Toivo Bergiga, kes on varastatud autode tellija. --- Autode varguste tellimiste ja hiljem tagasimüümiste organisaator on hüüdnimega Stas Tallinnast, kelle mobiiltelefoni number on 056 ******. Stas on Eesti autovaraste ja tagasimüüjate “katus”, s.t kõige kõrgem lüli, kelle teadmisel autosid varastatakse ning tagasi müüakse kogu Eestis.”
Tunnistaja “Tarmo”: “Tean, et see süsteem toimib nii, et kõigepealt valitakse välja auto. Selleks on olemas inimesed, kes võtavad ühendust politseis inimesega, kes kontrollib auto omanikku, s.t selgitab välja, et kas auto omanik on “maksevõimeline”.
See väljendub selles, et ega inimesel ei ole võlgasid, kas auto ei kuulu mõnele isikule, kes on ise autovarastega seotud jne. Siis võetakse ühendust Stanislav Volkoviga hüüdnimega Stas ning kantakse ette antud olukorrast ja välja selgitatud isiku taustast. Varaste grupeeringul on süsteem üles ehitatud selliselt, et autovargad ise suhtlevad ainult sideisikuga, kes annab neile korraldusi. See korralduste andja juba ise võtab ühendust isikuga, kes omakorda informeerib kõigest Stanislav Volkovit ning siit tulevad juba konkreetsed otsused ja korraldused edasiseks tegutsemiseks.
Tean, et see süsteem toimib selliselt, et saadakse teada ka kriminaalasja toimikus olevate ütluste kohta andmed. Näiteks oli juhus, et, kus üks süüdistatav vabanedes vahi alt väitis, et tema ei rääkinud midagi, kuid päev hiljem esitati temale kõik konkreetselt ja vägagi üksikasjalikult süüdistatava enda poolt esitatud ütlused.
Antud süsteemis on väga kõva kontroll selle üle, et oleks tagatud see, et isikud, kes omavahel kokku saama ei pea, seda ka ei saa. Sest varastele selgitatakse, et teil ei ole vaja teada, kes on teie brigadirid ja kes teie eest otsustavad.”
Tunnistaja “Kaupo”: “Stanislav Volkov organiseeris ning värbas sinna 1998. aastal Eestis kuritegude toimepanemiseks kuritegeliku grupi, millesse kuuluvad peale tema veel kindlasti Georgi Muradov ja Vitali Makarenko, kes on professionaalsed autovargad ning hulk teisi isikuid. --- Samuti värvatakse sellesse kuritegelikku gruppi, mis on loodud sõidukite varastamiseks ja omanikele nende tagasimüümiseks palju juhuslikke ja ajutiste ülesannetega inimesi. Ja seda just seepärast, et tagada juhtfiguuri, s.t Stanislav Volkovi konspiratiivsus.
Algul tegeles antud kuritegelik grupp sõiduite vargustega müügiplatsilt, kus käidi justkui autosid ostmas (samas ka ajalehekuulutuste peale lepiti kokku inimestega) ja sobival momendil tehti sõiduauto süütevõtmest koopia ja siis sobival ajahetkel varastati eelnevalt selleks ettevalmistatud ja väljavalitud auto ära.
Alates 1998.aastast tegutsesid nad Tallinnas ja 2001.aasta alguses hakati tegelema sellega ka Tartus. --- Grupeeringu eesmärgiks sai varastada sõiduauto, peita see ära mõnda kõrvalisse kohta või siis mõnda garaažiboksi. Nüüd ollakse kindlad, et kannatanu hakkab läbi tuttavate otsima temalt varastatud autot ja selle tagasisaamise võimalusi. Kuritegeliku grupi juhtidel oli see läbi mõeldud selliselt, et kuna usaldusisik on niiöelda ühekordseks kasutamiseks, s.t. kannatanu tuttav, siis ei lähe viimane politseisse sellest rääkima ja ühtlasi on tagatud ka selle kuritegeliku grupi juhi konspiratiivsus, kuna vaheisik teda ei näe ja ei tunne.---
Samuti vahetati pidevalt telefone kui ka nendes olevaid kaarte. Reeglina oli nii, et Stanislav Volkovil olev mitte tema nimel olev telefon koos kaardiga oli alati tema läheduses olevate isikute käes ja kui keegi helistas sellele numbrile, siis kõigepealt võttis vastu see isik, kes oli Stanislav Volkovi kõrval ja kui oli tuvastatud, kes helistab, siis kas anti telefon kohe Volkovile üle või öeldi, et ta helistab helistajale tagasi. ---
Kui oli olukord kannatanuga selge ja viimane oli nõus tagasi ostma endalt varastatud auto nind vaheisik nõusoleku andnud raha vahendamiseks, siis auto tagasimüümise üle otsustas Stanislav Volkov, kes andis selleks korralduse ja määras ka tagasiostmise lõpliku summa.
Nüüd võeti juba selle vaheisikuga ühendust ja kui kannatanu poolt oli viimase kätte ilmunud sularaha ja siis kui oldi kindlad, et politseid ei ole asjasse segatud helistati ja teatati usaldusisikule, kus auto asub. Nüüd oli juba selle usaldusisiku probleem, kuidas tema kannatanule teatas. Ja nüüd kui politsei teeb kõneeristused, siis saab seda teha ainult kannatanu ja tema vaheisiku vahel, sest teisi ei tunta ja viimased pole neid näinud ka. ---
Saadud raha läks Volkovi kätte, kes jagas siis selle juba igale osanikule, kes pidi saama. Kannatanute usaldusmehed sinna ringi ei kuulunud, sest reeglina nad ainult aitasid kannatanut. Samas Volkov vastutas rahaliselt, kui oleks keegi tema grupeeringu inimestest petnud, näiteks tagasimüümisel ei oleks autot tagasi andnud.”
Kohtuprotsess Volkovi jõugu üle toimus Tartu kohtumajas tänavu septembris. Eeluurimisel olid kõik neli kohtualust kas keeldunud ütluste andmisest või teatanud, et nad ei saa süüdistust kommenteerida, sest ei tea kõnealustest faktidest midagi. Volkov teatas ka, et ei saa kuidagi süüdi olla, sest viibis osa kuritegude ajal välismaal.
Teiseks – nagu ilmneb ka anonüümsete tunnistajate jutust, oli Volkovi ja tema kaasosaliste tegevus sedavõrd osavalt konspireeritud ehk nõnda raskesti tõendatav, et kumbki pool – ei süüdistaja ega kohtualused saanud olla edus sajaprotsendiliselt kindlad.
Kolmas probleem seisnes selles, kuidas varastatud autode tagasimüümist kvalifitseerida ehk – mis kuriteoga on õieti tegu? Varasem kohtulahend sellise kuriteoskeemi kohta puudus ja juristid omavahel võisid tulutult vaielda, kas on tegemist väljapressimisega, kuritegelikul teel saadud vara turustamisega või lihtsalt leiutasu küsimisega. Tartu õiguskaitseorganid läksid seda teed, et valiti kõige raskem – väljapressimise paragrahv. Miks nii, seda selgitab prokurör Siinmaa lühiusutluses allpool.
Kõiki neid asjaolusid arvestades võis oodata tõeliselt närvesöövat ja aeganõudvat kohtupidamist väga pingelises õhkkonnas.
Ometi oli osapooltel varuks üllatus – asi lahenes lihtmenetlusega.
Lihtmenetluse loogika on lihtne – kui kohtualune ennast süüdi tunnistab ja nõustub vabatahtlikult kannatanutele kahju hüvitama, aidates seega ka kohtumõistmise aega kokku hoida, on ta ära teeninud mõnevõrra kergema karistuse. Ja kui palju kergema, selles osas pole üheseid reegleid – oleneb just nimelt sellest, kui palju prokurör on valmis “latti allapoole” laskma, et saavutada prioriteet – süüdimõistmine.
Antud juhul oli lisaks nelja kohtualuse süüdi tunnistamisele eriliselt tähtis ka see, et sünniks samasuguste tulevaste juhtumite lahendamiseks vajalik pretsedent – tagasimüümise kvalifitseerimine väljapressimisena.
Nii leppisidki pooled kokku, et neli kohtualust tunnistavad end süüdi ja pääsevad tingimisi karistustega. Volkov oli eeluurimise ajal kümme kuud vahi all olnud ning tema lõplikuks karistuseks jäi aasta ja üks kuu tingimisi kaheaastase katseajaga. Muradov peab kaks ja pool kuud reaalselt istuma, lisaks jääb temalegi kaheaastane tingimisi karistus samuti kaheaastase katseajaga. Ka Berg ja Makarenko peavad järgmised poolteist-kaks aastat nööri mööda käima.
Ent ometi – nagu arvavad kuritegeliku maailma telgitagustega kursis olevad inimesed – vaevalt kriminaalkaristus nende meeste käitumist muudab või kui, siis ainult veel ettevaatlikumaks...
Prokurör Aro Siinmaa, milline on Stas Volkovi ja tema käsilaste väljapressimises süüdimõistmise tähtsus ja kuidas see õnnestus?
Tegu on äärmiselt olulise pretsedendiga, sest seni pole Eestis teadaolevalt sõidukite omanikele tagasimüüki väljapressimisena kvalifitseeritud. Seda tõenäoliselt sellepärast, et ei ole õnnestunud tõendada seost autode hõivamise ja tagasiostmiseks pakkumise vahel. Tartus õnnestus selline seos viies episoodis tõendada. Kui kogu sündmuste ahel ja kontaktid on tõendatud, oleks ebaõige kvalifitseerida kurjategijate käitumist varguse ja kuritegelikul teel saadud vara turustamisena või näiteks leiu enda kasuks pööramisena, sest sellisel juhul tehtaks süüdlastele kujundlikult väljendudes "hinnaalandust".
Väljapressimine on nendest tegudest märksa raskem kuritegu ning inimese sundimine omaenese tööga teenitud vara kurjategijatelt tagasi ostma on äärmiselt küüniline väljapressimise vorm. Autode tagasimüügi korral on väljapressimine seotud ähvardusega hävitada või rikkuda vara, kusjuures omaniku seisukohast ei ole oluline, kas rikkumine väljendub sõiduki süütamises, osadeks lammutamises ja müümises, selle detailide kasutamises teiste sõidukite varuosadena vms.
Väljapressimise skeemi kohta tõendite kogumine oli ka antud juhul komplitseeritud, kuid Tartu autojälituse ennastsalgava töö tulemusena õnnestus siiski tõde tuvastada ja koguda piisav tõendusmaterjal, mis tõi kaasa selle, et toimiku materjalidega tutvunud kohtualused tunnistasid end kohtus süüdi ning nõustusid lihtmenetlusega.
Mida ütlete neile, kes peavad mõistetud karistust lahjaks?
Karistuse mõistmisel tuli käesolevas asjas arvestada mitmete faktoritega. Uuritavad teod olid toime pandud 2001. aasta alguses, mil kehtis vana Kriminaalkoodeks. Raskendavatel asjaoludel väljapressimise eest, mis praegu on karistatav 4-12aastase vangistusega, oli siis karistuseks ette nähtud alammäärata vabadusekaotus. Karistusõiguses kehtib põhimõte, et kui seadusemuudatus raskendab kohtualuse olukorda, tuleb karistus mõista vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud seadusele. Samuti võttis pretsedenti loov eeluurimine kahjuks loodetust rohkem aega, mistõttu kohtuasi tuli arutusele alles 2004. aasta septembris s.o enam kui kolm aastat pärast kuritegude toimepanemist. Selleks ajaks oli kuritegudele kihutamises süüdistatav Stanislav jõudnud 08.11.2001 - 25.09.2002 vahi all viibida ja allkirja vastu vabaneda, teised isikud olid saanud karistada muude kuritegude eest ning oma karistused ära kandnud. Sellises olukorras oleks prokuröri poolt oluliselt karmimate karistuste nõudmine mõjunud põhjendamatu jõudemonstratsioonina.
Sooviksin siinkohal veelkord rõhutada, et käesoleval ajal toimepandud grupilises väljapressimises süüdistatavatel tuleb arvestada minimaalselt nelja-aastase vangistusega, aga maksimaalselt võib trellide taha sattuda 12 aastaks.
Mida soovitate neile kannatanutele, kellele pakutakse varastatud auto tagasiostmist?
Kannatanutele paneks südamele, et koostöö politsei ja prokuratuuriga võib anda märksa tõhusama tulemuse kui alandav tehing kurjategijatega. Pole välistatud, et rahahätta sattunud kurjategijad hõivavad uuesti juba tagasi ostetud auto, sest näevad selle omanikus järeleproovitult kerget saaki. Samuti ei tagastata sõidukit sageli komplekteeritult ning koos autos olnud esemetega, mis tähendab kannatanule varalist lisakahju. Auto tagasiostmine on kahjulik kõigile autoomanikele. Nii vargus kui ka väljapressimine on varavastased süüteod, mis tähendab, et kurjategijate eesmärk on saada kaaskodanike arvelt kiiret ebaseaduslikku tulu. Autosid varastatakse tavaliselt siis, kui vargad on veendunud nende turustamise võimaluses. Autode tagasiostmine avab kurjategijatele uue, vähese riskiga seotud turu ning toob kaasa selle, et üksikute lihtsate varguste asemel kujuneb välja organiseeritud kuritegelik süsteem.
