Mängleva kergusega sättis mees ennast tutvustades ritta rohkem ja vähem originaalseid ideid maksude, noorte perede ja pensionäride teemal. Aga ilusate sõnade ja stiilse valimisplakati taustal seisis väga tume vari…

Kõigest kaks nädalat varem oli samale mehele esitatud kriminaalsüüdistus. Teda ootas kohus, kusjuures mitte mingi labase kelmuse või maksukuriteo pärast. Ilsenit ähvardas süüdimõistmine tahtliku tapmise katses.

Igati laitmatu minevikuga Ilseni jubedad sekeldused said alguse mõni kuu varem, 2002. aasta novembris. Kõik algas pentsiku vahejuhtumiga, mida võiks nimetada noorte meeste väikeseks kemplemiseks paarikümne tuhande krooni pärast. Nimelt oli sama aasta suvel Ilseni juhitud firma kaupluses toimunud tulekahju, pood pandi kinni ja hankijad-võlausaldajad lendasid kohale nagu tigedad herilased. Ilsen aga ootas kindlustushüvitist ega kiirustanud võlgu tasuma. Üks võlausaldajatest, 24 000kroonise nõudega, oli puuviljade hulgimüügi firma Mykene…

Niisiis, laskem kõnelda kriminaaltoimikul. 22. novembril oli Erno Ilsen oma Ford Scorpioga teel Viiratsis asuvasse autoremonditöökotta. Ta jättis auto töökoja väravasse seisma ja helistas, et keegi tuleks väravat avama. Samal hetkel peatus Ilseni auto taga kaubik, mille küljel firmanimi Mykene. Kaubikust väljus endine politseinik ja kiirreageerija Liivo ning astus Ilseni juhiukse kõrvale.

“Tule kaasa. On vaja rääkida,” nõudis kogukas Liivo.

“Kuulge noormees, ma ei pea teiega kuhugi tulema,” vastas Ilsen ja valmistus ära sõitma.

Ent kaubik oli mehe sõidutee ja kinnise värava vahele tupikusse sulgenud.

“Davai, lähme, seletad ülemustele ära,” nõudis Liivo edasi.

“Mine sa õige kuu peale,” kostis Ilsen vastuseks.

Sellega vestluse inimkeelne osa lõppes. Ilsen sai paar hoopi vastu vahtimist ja Liivo üritas teda autost välja tõmmata.

Samal hetkel avanes töökoja värav - Ilsen vajutas gaasipedaali, auto sööstis edasi, ründaja tema turvavöö küljes uksest välja rippumas. Ilsen pidurdas, vabanes haardest, pööras auto ringi ja proovis teel ees olnud kaubikust uuesti mööda sõita, kui Liivo talle teele ette hüppas ja oma kehaga tee sulges.

Äsjased rusikahoobid ei jätnud Ilsenile valikut - ta andis uuesti gaasi ja sõitis Liivole otse peale. Too maandus kapotil, virutas rusikaga vastu esiklaasi ja astus autolt maha.

Ilsen kihutas sündmuskohalt eemale, peatus paarikümne meetri kaugusel ja helistas politseisse. Patrulli saabudes sõitsid kõik jaoskonda.

Tasub märkida, et nii Ilsen kui ka Liivo rääkisid kohtus, et viimane hüppas ise auto kapotile. Ainult et kui Ilsen väitis, et ta ei saanud aru, miks see hüpe vajalik oli, siis Liivo seletas, et ainult nii päästis ta enese elu. Just nimelt. “Instiktiivselt hüppasin kapotile. Veeretasin ennast kapotilt maha. Ilsen tagurdas, vaatas mulle läbi esiklaasi otsa, oli näost punane ja irvitas,” jutustas Liivo kohtule muuhulgas. Liivo eitas kohtus, et oleks Ilsenit löönud, küll aga tunnistas, et Mykene juhataja oli tal palunud Ilseni kokkusaamisele viia.

Liivo jutt sellest, kuidas ta kapotile hüppamisega oma elu päästis ning et ta ei taha isegi oletada, mis oleks saanud, kui õnn ja instinktid teda poleks päästnud, veenis kohut. Ilseni versioon, et ta pidi Liivole otsa sõitma enesekaitseks, jäi tähelepanuta.

Mullu septembris mõistis Viljandi maakohus Ilseni tapmiskatses süüdi ja määras karistuseks neli aastat vangistust tingimisi. Ilsen kaebas edasi ning ringkonnakohus leidis, et tegu ei olnud tapmiskatse, vaid üksnes tapmisega ähvardamisega. Karistuseks määras ringkonnakohus 7500kroonise rahatrahvi. Kohtute põhjendusi, miks antud juhtumi puhul ei olnud tegemist süüd välistava hädakaitsega, me lugejate säästmiseks ei avalda.

See oli asja kriminaalõiguslik ehk mustvalge pool. Küllap sai Ilsenile saatuslikuks see, et ta “võttis kapotile” mitte päris tavalise jalakäija, vaid endise politseiniku. Pole ime, et teda paragrahviga ei hellitatud.

Ent asjaolu, et räige süüdistusega mees siiski rõõmsalt riigikokku kandideeris, muudab loo pisut imelikuks. Ka ei seganud süüdimõistmine tal kuni läinud nädalani erakonna juhatuses tegutsemast.

Pärisime mehelt selgitust. “Ma olin ju kindel, et kohus naerab selle süüdistuse välja,” põhjendab ta kriminaalsüüdistuse kiuste valimistel kandideerimist. Ilsen on jätkuvalt veendunud, et ei teinud midagi valesti. “Kui minuga juhtuks homme samasugune asi, siis ma ei oskaks teistmoodi käituda. Usun, et ka keegi teine mitte. Mind peksti, mul oli vaja sealt pääseda ja mees seisis mul tee peal ees. Mis ma siis tegema pidin? Mul oli õnne, et sealt üldse tulema sain.”

Mees usub, et temast tehti süüdlane sellepärast, et ta kirjutas seoses peksmisega Liivo peale avalduse. Ja et ilmselt oli Liivol politseis liiga tugev seljatagune. “Jah, mulle anti mõista, et kui ma avaldust tagasi ei võta, läheb mul palju halvemini. Ma ei suutnud seda ähvardust tõsiselt võtta. Ja vaat mis juhtus.”

Muide, kuigi arst fikseeris Ilseni näol peksmisvigastused, ei mõistetud Liivot vägivallateos süüdi, vaid lõpetati menetlus “avaliku menetlushuvi puudumisel”, nagu moodne kriminaalseadus talitada lubab.

Tänavu märtsis jättis riigikohtu loakogu Ilseni advokaadi kaebusele menetlusloa andmata. 16. aprillil Isamaaliidu suurkogul Ilsenit enam erakonna juhatusse ei valitud.

Lugu ilmus esmakordselt 21.aprillil 2005