On veel veidi hämar, kui Veronika Dari (16), siniste silmade ja heledate juustega habras kümnenda klassi tüdruk, Lasnamäel koduuksest väljub.

Oma Linnamäe teel olevast kodust jõuab ta tavaliselt 7.20 väljuvale bussile, et sõita Tallinna Kesklinna Vene gümnaasiumi. Täna jääb ta mõni minut hiljaks ja buss sõidab ära. Aga pole hullu, viie minuti pärast tuleb uus. Jalas teksad ja botased, seljas roheline jope, astub ta 7.25 bussi peale.

Esimene tund on saksa keel klassitoas number 306. Veerand tunniga jõuab buss Narva maanteele ja peatub Tallinna ülikooli ees.

7.40. Veronika ületab Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava ristmiku. Veronika õpib neljadele-viitele. Kuna tundide alguseni on veel piisavalt aega, läheb ta rahuliku sammuga. Läheb üksi. Tema taga tulevad kuus sama kooli poissi.

Samal ajal tõmbab Riigi Kinnisvara juhatuse esimees Tiit Ottis (47) oma Kreutzwaldi tänava kodus selga õhukese halli tolmumantli ja läheb uksest välja. Ta kavatseb minna jala Liivalaia tänavale ja mööda seda oma kontorisse rahandusministeeriumi peegelklaasmaja 12. korrusel. Paarikilomeetrine jalutuskäik on mehe jaoks igahommikune.

Abikaasa Katrin Ottis (42) sõidutab kooli 11- ja 16aastased pojad. Välisuks avaneb hoovi, kus elanikud hoiavad autosid. Tänavale viiva kangialuseni on sealt mõni samm.

Kell on 7.44. Fooris süttib punane tuli. On just see hetk, kui ristmikul ei ole autosid. Veronikast paar sammu tagapool kõndiv Sergei Višnjakov 9.a klassist kuuleb laske. Mõtleb alguses, et tegemist on paugutitega.

Siis näeb, kuidas tema ees läinud tüdruk hakkab kukkuma vasakule plangu suunas.

Ottis on parasjagu kangialuses. Kuuleb samuti plaksatusi, aga majade vahel kajab ja Ottis oletab, et hääled kostavad Kreutzwaldi tänavalt. Et näiteks autol läks kumm – seda vahel juhtub. Ottis paneb tähele, et plakse on mitu ning väikese vaheajaga.

Siis märkab Ottis, et üle tänava rohelise plangu juures langeb tänavale blond teksades tüdruk. Lasud jätkuvad ja siis saab mees aru, mis toimub – laskmine. Ta arvab, et tulistatakse Kreutzwaldi tänaval – see ei saa ju mujalt olla.

Ottis seisab üksi kõnniteel, inimesi rohkem ei ole, ja tüdruk lamab teel. Autod seisavad kahes reas punase tule taga. Kuul läks järelikult autode vahelt läbi, ei trehvanud neid.

Ottis mõtleb korraks, kas astuda tüdrukule ligi. Mõtleb, et võibolla ei läheks. Nagu selliste asjadega alati on – natuke tülikas. Samas imestab Ottis – tee on autosid täis, miks keegi välja ei tule!

Vahepeal nurga taha jooksnud kuus poissi on hirmul. Keegi ei saa aru, mis suunast lasud tulevad. Nad helistavad politseisse ning kiirabisse. Ja kui kuulevad, et enam pauke ei kosta, tulevad nurga tagant välja.

Ottis läheb üle tee, ning üks auto ajab end sinna kõrvale, üks vene mees tuleb vaatama, mis tüdrukul viga on.

Vereloik Veronika ümber kasvab. Ottis näeb auku tüdruku meelekohas – on selge, et tuleb kutsuda kiirabi. Ottis valib mobiiltelefonilt numbri 112.

Häirekeskus võtab kõne vastu, küsitakse, kas lamaja on mees või naine, kus piirkonnas haav on.

Edasi helistab Ottis politseisse, kuid poisid on juba ette jõudnud ja politsei on asjaga kursis. Veronika liigutab ja üritab ennast teisele küljele keerata. Veidi hiljem sirutab ühe jala välja ja justkui hoiab seda õhus. Ja laseb jala tagasi maha.

Politsei jõuab kohale viie minutiga ja kiirabi veidi hiljem. Liikluses on hommikune tipptund.

Andnud oma visiitkaardi politseinikele, kõnnib Riigi Kinnisvara juht jalgsi tööle, nagu algul plaanis. Politseis, kus pead iga päev midagi sellist muserdavat nägema, ma küll ei suudaks töötada, mõtleb ta mööda Liivalaia tänavat minnes.

8.01 nagu igal hommikul, väljub Õismäe poolt kesklinna poole buss, millega sõidab tööle sel päeval valves olev ringkonnaprokurör Hinge Brand. Vana kooli mõrvaprokurör on poolel teel, kui kotis heliseb telefon, helistajaks mõrvagrupi ülemkomissar Priit Pärkna.

“Sündmuskoht. Vaja kohale tulla. Tulistati tüdrukut.” Prokuröri esimene reaktsioon on jahmatus – hommik, kesklinn, elava liiklusega tänav, ja tulistatakse koolitüdrukut!

Saksa keele tund Tallinna Kesklinna Vene gümnaasiumis läheb sel hommikul 10.a klassil üle kivide ja kändude. Õppimisest ei tule suurt midagi välja. Kuidas see juhtus! Just temaga! Ta oli nii õrn, seltsiv, hea südamega tüdruk, ta oli ingel! Klassiõed ei varja oma pisaraid.

Poole üheksa paiku saab tütre tulistamisest teada Veronika isa, kellele helistatakse koolist. Isa sõidab kooli, võtab auto peale paar Veronika sõbrannat ja sõidab edasi Mustamäe haiglasse. Samal ajal helistatakse ja teatatakse õnnetusest Veronika emale. Veronika ema ja isa lahutasid kaheksa aastat tagasi. Veronika elas Lasnamäel koos isa Vadimi ja endast noorema poolvenna Svjatoslaviga. Õde Regina, kes õpib Veronikaga ühes koolis, kuid seitsmendas klassis, elab emaga Muugal.

Ringkonnaprokurör Brand jõuab Kreutzwaldi tänavale natuke enne kella üheksat. Tänavale on tõmmatud sinise-valgekirjud lindid. Veronika on haiglasse viidud, sündmuskohal teostatakse “esmaseid menetlustoiminguid”. Kohal on kriminalistika-eksperdid, jälitajad, komissar, uurija. Et politseinike kujul on tegemist professionaalsete ametnikega, ei ole prokuröril sündmuskohal otseselt midagi teha.

Kohalolek on oluline rohkem seetõttu, et sama prokurör peab tulevikus selle kriminaalasjaga kohtusse minema. Seepärast on hea, kui tal on sündmuskohast kohe olemas vahetu pilt.

Pärast arutab Hinge Brand laskmise asja juhtivprokurör Lavly Lepaga. Too on loost vapustatud: “Kui ilus tüdruk!!!”

Prokurörid on elus palju näinud ja tavaliselt nad endale emotsioone ei luba. Aga see on midagi uskumatut, kui 2005. aastal tulistatakse Tallinna linnas 16aastast tüdrukut, kes ei läinud sõtta, Iraagi missioonile ega tundmatusse suurlinna – ta saab surma kooliteel. Ja juhtivprokurör Lepp lubab Veronika juhtumil ise silma peal hoida.

Lõuna paiku kutsutakse Tiit Ottis töölaua tagant Põhja politseiprefektuuri endises Kalevi majas. Ta veedab ülekuulamisel kogu reede pärastlõuna.

Politseiametnikud ei julge ülekuulamisel Ottisele otse öelda, et tema võiski olla laskude märklaud. Delikaatsel moel avaldavad nad lõpuks selle versiooni. Ühe mitmest, sest midagi pole veel tõestatud, miski pole selge.

Samas – hommikul hoovis inimesi ei olnud, järelikult taheti tappa Ottist. Või aeti Ottis, keskealine tavalist kasvu mees, silmapaistmatus rõivastuses, kellegagi segamini? Järsku oli sihtmärk keegi muu?

Väga hea, et omal ajal, kui Toomas Luman selle maja ehitas – vist 1994 –, turvakaamerad maja külge pandi ja et nad siiamaani töötavad, mõtleb Ottis.

Tagasiteel töö juurde saadavad Ottist juba turvajad. Nii on rahulikum, eriti perekonnale – üks asi on suurte inimeste psühholoogia, teine on laste oma, mõtleb Ottis. Kuid ega ta ise ka niisama pärast tööd praegu linna peale kõndima ei lähe.

Nädalavahetus ei leevenda Veronika lähedaste muret mingil moel. Klassikaaslased on Veronika juures Mustamäe haiglas terve nädalavahetuse ööpäev läbi. Palatisse lubatakse ainult kõige lähedasemad, ülejäänud istuvad haiglatrepil.

Vene DELFI on üle ujutatud kommentaaridest, kaastundeavaldustest, aga tsiteeritakse ka piiblit: “Kuningas Daariaves elagu igavesti!” (Taanieli raamat 6.7). Veronika isa on rahvuselt venelane, ema pool-eestlane. Ja perekonnanimi Dari on osseedi päritolu.

Esmaspäeva õhtul saab Veronika isa karmi sõnumi. Süda küll töötab, kuid arst soovitab valmistuda kõige halvemaks – tütar on ajusurmas. Moskva Sklifassovski Instituudist saabub ekspertarvamus, et tüdrukul pole mingit lootust.

Veronika koolivend, 12. klassi poiss Aleksandr Rumjantsev joonistab hariliku ­pliiatsiga tavalisele valgele A4 formaadis paberilehele palves käed, nutvad silmad, tiivad, kuulid, risti ja tänava, mida mööda lähevad väikesed jäljed.

Teisipäeva hommikul on peaaegu kogu 10.a klass Mustamäe haiglas. Koolitundidest enam ei hoolita. Keskpäeval sisenevad palatisse Veronika isa, õde Regina, vend Svjatoslav. Isa teab, milline Veronika seisund on. Lastele pole ta sellest veel rääkinud. Mees palub kaasa lastepsühholoog Jelena Parfenova. Regina ja Svjatoslav näevad Veronikat palatis viimast korda.

Veronika isa tuleb palatist, läheb tütre klassikaaslaste juurde, püüab olla mehine ja ütleb, et Veronika hakkab elama edasi teistes inimestes – Veronika terved organid siiratakse haigetele, kes neid kiiresti vajavad. Isa läheb haigla trepile ja embab poega.

Riigi Kinnisvara juhil Tiit Ottisel lõpeb tööpäev. Ta tahab haiglasse Veronikat vaatama minna, aga kuuleb, et on jäänud hiljaks – kella kuue paiku Veronika suri.

Kolmapäeva hommikul tehakse Tartus Ülikooli Kliinikumis kaks operatsiooni. Kaks inimest, 35- ja 22aastased, saavad endale Veronika neeru ja loodetavasti elavad seeläbi hulga õnnelikke aastaid.

Veronika isa tahab, et tütar maetaks looduse keskele, mitte linna-kalmistule. Talle meeldiks, kui Veronika haud oleks Rannamõisas. Veronika armastas metsa nii väga...

Tiit Ottise naabrid

Kreutzwaldi 4 omab korterit teisigi tuntud või tähtsaid inimesi. Nende seas on Viru hotelli omanikfirma juht Yrjö Vanhanen, endine kinotegelane ja Hansapanga aktsiamiljonär Ivar Kosenkranius, endise Saksa saadiku poeg Christian von Wistingshausen, Vene saatkonna sõjaväeatašee Aleksandr Trojan ja Pimedate Ööde filmifestivali juht Riina Sildos.

Miks tulistati?

1. Huligaansus. Kaks või enam tundmatut otsustasid hommikul alkoholi- või narkouimas revolvrit paugutada. Võibolla tulistasid nad umbropsu, kedagi sihtimata, võibolla aga tundus tööle tõttav Ottis või läbi kangialuse paistvad inimesed neile liikuva märklauana. Versiooni ei saa välistada.

2. Arveteklaarimine. Hoovis tekkis tüli, mis tipnes tulistamisega. Versiooni vastu räägib fakt, et tulistamise kohas viibis kaks inimest, kes põgenesid sama teed pidi. Tülitsejad oleksid arvatavasti jooksnud eri suundades.

3. Tiit Ottise tapmiskatse. Motiive võib otsida mehe eraelust või tööst Merkos või Riigi Kinnisvaras. Imestama paneb, miks talle suhteliselt lähedalt pihta ei saadud. Tegemist on võimudele kõige sobivama versiooniga. Muidu võiks valimiste eel küsida, mida on Tallinnas tehtud, et tänaval ei tapetaks süütuid inimesi.

4. Kellegi teise tapmiskatse. Tappa võidi tahta hoopis kedagi teist, kes võis välja näha Ottise sarnane. See isik võis elada läheduses või muul põhjusel sel päeval ja kellaajal hoovis viibida. Kui oli tegemist tellimusmõrvaga, võisid killerid arvatavasti ainult kaugelt või fotolt nähtud “objekti” Ottisega segi ajada.

5. Veronika Dari tahtlik tapmine. Politsei poolt hüljatud versioon. Pole usutav, et killer valiks kooliteel oleva tüdruku ründamiseks kangialuse ja nii pika vahemaa.

Janar Filippov

Jarõna Ilo

Lugu ilmus 13.oktoobril 2005