Koosolekul, mida naisrevolutsionäär Marta Lepp nimetas “segaseks ja plaanita käratsemiseks”, arutati võitlusvõimalusi sõjaseisukorra tingimustes nii maal kui linnas. Arvamused mõisate suhtes jagunesid kaheks. Käremeelsemad nõudsid valjuhäälselt “Õeluse pesad puruks! Tuli otsa! Maalt välja! Külmaks!”. Revolutsionäär Hans Pöögelmann agiteeris “läti keelt kõnelema”, vihjates Lätis juba alanud mõisate põletamisele. Kainemalt mõtlejad seevastu soovitasid maale minna mitte purustama-põletama, vaid rahvale olukorda selgitama.

Vaidlus kahe leeri vahel oli äge ja mingile ühisele seisukohale polnud veel jõutud, kui ootamatult teatati: sõjavägi on vabriku poole teel. Nüüd ei jäänud enam muud kui üle plankude põgeneda, mis enamikul ka õnnestus. Siiski vahistati 22 inimest, nende seas ka Friedebert Tuglas.

Enne laialijooksmist hüüdis keegi koosolijaist kõval häälel: “Sõjavägi näitab praegu, missugust võitlusviisi peab tarvitama!” Hüüdja tõstis revolvri pea kohale ja kutsus neid, kes kättemaksmise poolt on, enesega. Mõisate saatus oli otsustatud. Juba samal ööl ja järgmisel päeval asusid tööliste salgad Tallinnast teele. Ja kohe jõudsid linna ka kuuldused, et maal rüüstatakse mõisaid.

Põletamised kestsid nädala

12. kuni 20. detsembrini põletati ja purustati Põhja-Eestis üle saja mõisahoone. Nende kõrval langes rünnaku ohvriks ka palju mõisate viinavabrikuid ja kõrtse – võitlus joomise vastu oli üks toonase revolutsiooni juhtlauseid.

Mässu üheks keskuseks kujunes Kohila, kus 12. detsembri õhtul korraldati Tallinna tööliste ja kohalike talupoegade osavõtul nõupidamine. Ruumis lehvis punane lipp ja maskides linnamehed kihutasid rahvast üles “jaanituld tegema” ehk mõisaid põletama. Pärast koosolekut jaguneti kolme salka ja mindi mõisaid lõhkuma. Maha põletati Kohila, Pahkla ja Tohisoo härrastemajad ning purustati viinavabrikuid.

Üksteise järel lõid mõisahooned lõõmama Rapla, Kose, Juuru, Raasiku ja Jõelähtme ümbruses. “Hirmutavad ja kohutavad olivad need kujud, kes määrdinud nägudega, vihast punetavate silmadega ja kähiseva häälega salk salga järel ilmusivad, et oma vihatuld kustutada. Kullatud toolid ja kallist puust nikerdatud lauad ning kapid tehti pilbasteks ja visati hunnikusse, raamatukogud kisuti puruks, kunsttööd ja iseäraldused visati nagu väärtuseta kolid hunniku otsa, kallati kõigile petrooleumi peale ja – pandi põlema!” kirjeldab Mihkel Jürisson raamatus “Punased aastad Eestis” (1907).

Mõisatesse jõudes lõhuti kõigepealt telegraafiliinid, et keegi ei saaks abi kutsuda. Tavaliselt nõuti välja relvad ja konfiskeeriti raha. Viinaköökide seadmed lõhuti ja piiritus kallati maha. Härrastemajade sisustus peksti korralikult segi, seejärel pisteti tuli otsa. Näiteks Kostivere mõisahoonest lubati teenijatel oma kraam välja viia ning siis algas rüüstamine. Klaveri saatel marseljeesi lauldes purustati härrastemaja aknad – et tuul paremini tõmbaks – ja seejärel valati kaasa toodud nafta põrandale ning mõis süüdati põlema. Riisutud kraami olevat olnud nii palju, et selle äraviimiseks võeti juurde veel 13 rege.

Läänemaal purustasid ja põletasid mõisaid peamiselt Tallinnast ja Harjumaalt tulnud salgad. Kuigi just Läänemaalt, Vigala kihelkonnast, kerkis esile 1905. aasta sündmuste kangelane Bernhard Laipmann. Möll Läänemaal algas 15. detsembril, kui Rapla poolt saabus põletajate salk. Samal hommikul kuulutasid mässajad Valgu mõisa “rahvuslikuks varaks” ning seejärel härrastemaja rüüstati ja pisteti põlema. Samal päeval süüdati Haimre loss ning Märjamaa alevis rüüstati ja lõhuti politseimaja. Huvitav fakt on see, et kui rüüstajad tahtsid asuda ka haigla, apteegi ja arsti maja kallale, astusid kohalikud talupojad vahele ning hoidsid halvima ära. Küll aga põletati Märjamaa lähistel maha Vana-Märjamaa, Orgita ja Sõtküla mõisate härrastemajad. Purustati ja põletati muidugi ka mõisate viinakojad.

Kahel järgmisel päeval langesid tuleroaks Paeküla, Tolli, Teenuse, Sipa ja Sooniste mõisate härrastemajad ning Vigala ja Koluvere lossid. Enne viimase põletamist ootasid mässajad kroonu viinapoes lätlasi, kes kuulu järgi pidid appi tulema! Mõisate talupojad hoidsid põletamistest enamasti eemale, küll aga tassiti kraami koju ning asuti raiuma mõisa metsi.

Põletamised lõppesid Läänemaal 19. detsembri hommikul, kui Haapsalu poolt tulnud karistussalk lasi Velisel talumeestega toimunud kokkupõrkes maha viis ja haavas raskelt kümmet inimest.

Mõisnike tapmisest üldiselt hoiduti, mõisate põletamise ajal kaotas elu vaid üks mõisnik – Arthur von Baranoff Peningil. Baranoffil ei õnnestunud naise ja lastega põgeneda, sest teda tabasid mõisaründajate kuulid. Parun Ernst von Rammi mälestuste järgi anusid Baranoffi lapsed mässajaid jalgadest haarates isale halastust, kuid lapsi püssipäraga eemale tõrjudes rebisid nood mõisniku naise käte vahelt ja surmasid haavatu viie lasuga.

Küll said mõisnikud tihti peksa ja neid alandati. Näiteks Pargi mõisnik Viktor von Kotzebue peksti läbi ning teda sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud.

Verine mahasurumine

Karistussalkade vägivald Eestis algas 19. detsembril 1905, kui kindralkuberner V. Sologub käskis neil taastada maal rahu ja korra. Juba järgmisel päeval saabus Tallinna kindralmajor Bezobrazov koos karistussalklastega. Poolteise kuu jooksul lasksid karistussalklased Eestis ilma juurdluse ja kohtuta maha ligi 300 inimest ja ihunuhtlust jagati 600-le.

Kurikuulsaks sai noil päevil karistussalga juht Karl von Sievers, eriti tema veretöö Viljandis. Ühiskonnategelane Mari Raamot kirjeldab oma mälestustes, et Sievers “oli noor mees, sirge seisakuga ja põlevate, kurjade punnis silmadega”. 8. jaanuaril 1906 nõudis Sievers Viljandi politseilt kõigi mässajate väljaandmist. Kui ta kuulis, et niisuguseid isikuid pole, käskis Sievers anda tema kätte kahtlased inimesed. “Rahustajad” saidki lõpuks kokku 42 patust. Nende seas oli igat sorti pisisulisid, aga ka neid, kelle tegusid alles uuriti.

Sievers ei vaevunud selgitamagi, kas keegi neist 42st oli mässaja või mitte. Ta ihkas ainult verd. Juba järgmisel hommikul kaevati Viljandi lähedale suur haud, mille servale need õnnetud ritta seati. “Sievers laskis nad, 5 meest korraga, kinniseotud kätega põlvili lasta ja tuld anda. Teiste silmade all langesivad kuulidest tabatud vereohvrid hauda. Timukas Sievers astus haua juure ja laskis oma enese käega ja oma revolvriga nende peale, kes haua põhjas veel liigutasivad, keda soldatite kuulid surmavalt ei olnud tabanud,” kirjeldab hukkamist “Punased aastad Eestis”. Kui Sievers paugutamisest ära väsis, käskis ta töö lõpule viia oma ohvitseridel. Need aga keeldusid – isegi karistajatele oli see juba liig.

Tapmised võisid ka tapjaid endid hulluks ajada. Raamot meenutab oma mälestustes, kuidas ta käis Põltsamaa lossis kindral Bezobrazovi juures oma abikaasa eest palumas. Lossis nägi ta üht täiesti endast väljas ohvitseri. “Finck istus laua ääres, kaks kätt näo ees, ja hakkas valjusti nuuksuma. Seejuures kordas ta aina: “Ich kann dies’ Unrecht nicht mehr ausstehen, ich kann nicht mehr...” Ta oli juba Riiast saadik karistussalgas olnud ja oli närvihaigeks jäänud. Pärast kuulsin, et saadetud Riiga hullumajja.”

Tuntuim mees, kelle karistussalklased hukkasid, oli Vigala talupidaja Bernhard Laipmann, kunstnik Ants Laikmaa vend. 1905. aasta revolutsiooni puhkedes viis Laipmann kohalikule mõisnikule paljude allkirjadega palvekirja, milles nõuti rendi alandamist. See oli ka ainuke “süü”, mille pärast mees jaanuaris 1906 arreteeriti. Vigala mõisas langetati tema kohta kohtuotsus: 500 hoopi vitsu. “Vaba meest ei pekseta,” ütles Laipmann ja valis surma. 16. jaanuaril lasti vapper mees maha.

Isiklike arvete klaarimine oli igapäevane asi. Nii võeti detsembri lõpul 1905 kinni Kose-Uuemõisa vallavanem Wahtmeister, ta seoti puu külge kinni ja lasti maha. Jõuka mehe vara – suur talu, kauplus, saeveski, villavabrik – põletati maha. Wahtmeister ei olnud ei mõisapõletaja ega mässaja. Tema tapmise põhjus oli Kose rahval hästi teada. Nimelt olnud kohalik pastor von Hoerschelmann juba kakskümmend aastat “poisikesi oma vastuloomuliku suguelu kire kustutamiseks tarvitanud”. Wahtmeistril jätkus ainsana julgust kiriku nõukogus avalikult kinnitada, et ta võib selle kohta 15 tunnistajat nimetada.

Keda maha ei lastud, seda peksti julmalt. Ihunuhtlusel pidi olema ka hirmutav toime, mistõttu karistamine oli avalik ja seda aeti käsu korras vaatama kõik ümbruskonna talupojad, kaasa arvatud naised ja lapsed. Raamot meenutab, et agaramate peksjate seas oli ka eestlasi, näiteks Bezobrazovi karistussalga ohvitser Ivask. “Leitnant Ivask on hüüdnud nimekirja järgi peksukandidaate ükshaaval välja. Pekstav pidi ähvarduse all ise paljastama oma ihu. Mõned mehed on küll kanged olnud peksu välja kannatama. On võtnud kuuekäise hammaste vahele ja ainult nohisenud. See teguviis on Ivaskit eriti vihastanud. Neile meestele antud loendamatu arv hoope.” Hämmastav on, et seesama Ivask oli Eesti Vabariigi päevil politseikomissar Nõmmel. Küll mitte kaua – ta anti ametikuriteo eest kohtu alla.

1905.–1906. aasta vabadusvõitluse ohvrid ei olnud asjatud. Vaid 13 aastat hiljem kuulutati välja Eesti Vabariik.

Loo autor tänab Aivar Põldveed ja Eesti Ajaloomuuseumi abi ja materjalide eest.