Korraga jäävad poisid kühvlite leti äärde seisma, ei tule ega tule ära, elavnevad hoopis ja arutavad suure huviga omavahel. "Kust järsku poistel selline huvi  a i a k ü h v l i t e  vastu!?" imestab juba ema... kui selgub, et eks tööõpetuse tunni jaoks läheks täpselt kaht sellist tarvis.

See lugu ei ole anekdoot. Ka järgnevad lood mitte, kuigi õpilaste nimesid ei ole nende tulevikku silmas pidades võimalik ega mõistlikki öelda. 

Koolis on kaks ainet, millest lapsed parema meelega ära viiliksid: kehaline kasvatus (kes teeb sporti, teeb seda suuremal hulgal ja trennis) ning tööõpetus. Viimast nimetatakse vahel ka haridussüsteemi tülikaks vaeslapseks. Mida ta alalise rahapuuduse tõttu ilmselt ongi.

Paljud õpetajad ei tea (või ei taha teada), et nii mõnigi tööõpetuse tunni hindamisobjekt valmib juba enne uue õppeaasta algust.

Selge on see, et kui varem päästsid tööõpetuse tunnist pigem isa või vanaisa kuldsed käed ja tööpink, siis moodsal ajal päästavad näpud, mille vahel on rahatäht.

Kohe ühe Tallinna kooli kõrval asubki "selline väike mõnus õmblusateljee". 

Möödunud aastal pidi kooli kasvandik, üks tütarlaps, esitama käsitöö tunnis õmblustöö – kleidi või seeliku või midagi sellist. Eks läinud laps siis õmbleja jutule. Lahke proua võttis riide kenasti vastu ja ütles, et jajah, ta teab küll, millist õmblustööd täpselt vaja on, sest kõik tüdrukud lasevad tema juures oma töpaasju õmmelda, mistõttu on järjekord ka üsna pikk.

"Õnneks sai töö õigeks ajaks valmis ja laps väga hea hinde!" jutustab selle kooli kasvandiku isa.

Rapla koolil sellist vinget "eratöökoda" nagu Tallinna mainitud koolil küll ei ole, aga endine osavkäpp jutustab, kuidas ta teistele tikkimises pisted ära tegi. Nagu masina eest.

"Ükskord sündis sellest suur skandaal, sest õpetaja sai aru, et ega kaks muidu mitte just eriti osavat tüdrukut üleöö sellist kena aed- ja sängpistet tegema ei õppinud. Üks tunnistas kohe üles, et "ema tegi", teine aga jäi endale kindlaks. Sai lõpuks ka alandatud käitumishinde."

Mis kasu on tööõpetusest, kui käib üleüldine nihverdamine ja äraviilimine?

Võibolla oleks lugu teine, kui igas koolis oleks üks oma Arnold Verte. Verte õpetab poistele Õismäe Humanitaargümnaasiumis tööõpetust juba aastakümneid. Pikad lehvivad juuksed ja mööda maad lohisevad püksisääred - püksid on vähemalt kaks numbrit suuremad - annavad aimu pigem parajast boheemlasest. Ja kohustuslike ja vähem kohustuslike küünlajalgade ja kuumaaluste asemel (nagu RAM koolis või Gustav Adolfis) ehitavadki poisid hoopis ühiselt Tallinna maketti või Keila maketti või ka purjekat või keskaegse linnakodaniku maja. "Mul on, kuidas öelda, rafineeritud maitse, ma ei taha, et nad teeksid asju, millega nad hakkama ei saa." Verte peab silmas kühvleid ja selliseid "tavalisi asju". "Disainile ka pööran rohkem tähelepanu."   

Tundub uskumatu, et seesama boheemlasest ahelsuitsetaja suudab koolilt iga kuu poiste tööõpetuse tunniks saada üle 6000 krooni. Aga just nii see on.

Kui poisid ka just elulisi igapäevatöid ei õpi ("Asi on selles, et mina ka ei oska elekripistikut panna! Tuleb võtta töömees."), siis vähemalt tööarmastuse saavad nad siit koolist kaasa. "Me teeme ära pika eeltöö. Iga poiss teeb väikse referaadi, uurib, MIDA me tegema hakkame, ta uurib ajalugu ja kõike sellist. Kuidas oli keskajal, taust kõigepealt! Ja põhimõte on mul selline, et enne andku panus ühistöösse, väike panus asja sisse - siis saab selles üheskoos SUUR ASI." Jah, pisut tolmune Kiiu torn, mis siin kõrval uut õppeaastat ootab, on tõesti suur asi. See on pikka kasvu Vertele ka peaaegu õlgadeni.

Praegune tööõpetuse õppekava on pikk ja põnev nimekiri väga erinevatest toimingutest alates kodu korrastamisest kuni raketimudelismini välja. Enam ei ole tihti eraldi poiste ja tüdrukute tööõpetust – ka poiss võib soovi korral õppida tikkimist ja kokandust ning tüdruk treipingi käsitsemist. Kuid see Põhjamaades juba tavaline vaatepilt on Eesti koolides siiski veel haruldane meie laste väga stereotüüpse suhtumise tõttu neisse kaaslastesse, kes söandaksid sääraseid huve tunnistada.

Vahest teistmoodi on see Rocca Al Mare koolis, kus kokkamine on näiteks 15aastase Martini lemmikaine tööõpetuse alla käivatest - valida saab käsitöö, kokanduse, kunsti ja puutöö vahel. Nii grandioosseid asju, mida lausa linnamuuseumisse viiakse, nagu Õismäe koolis, siin ette ei võeta - tehakse raamatukaasi, katapulte, vineerist loomi, puulaevukesi, linnumaju. Ja tuleb ette, et puutöös on vahel tüdrukud edukamadki - "aga kuna nad on tüdrukud, siis õpetaja soosib neid".

Kuni 80ndate keskpaigani tegid poisid koolis veel puupüsse. Need kogus riik kokku ja andis siis mingitele põuavälkudele (tänapäeva noorkotkad) õppusteks.

N Liidu ajal oli tööõpetus, nagu kõik muugi, tihti propaganda teenistuses. Nii oli sellele tunnile leitud ka omaette põhjendus. Sellest ajast pärit, rikkalikult priskeid epiteete täis pikitud lugemisvara on tänapäeva lastele pigem arusaamatu lektüür või siis suurematele neist juba meelelahutuse mõõtu lugemine.

"Traditsioonilised ülevabariigilised õpilastööde näitused on oluliselt aidanud tõsta tööõpetuse ja esteetilise kasvatuse taset meie koolides. Näitused on olnud pühendatud kas mõnele Eesti NSV juubeliaastapäevale või teistele tähtsamatele sündmustele nõukogude rahva elus," kirjutab 1988. aastal välja antud raamatu "Laste loometöö" koostaja E. Aljasmets. Rahuhommiku teemalisi, või siis sõpruse-, leegi- või lausa rahulõkketeemalisi taieseid leiab sellest teosest rohkem kui ühe.

"Vastseliina Keskkooli õpilased tikivad oma esiemade rikkaliku tikandiga linikute eeskujul otse imetlusväärseid setu linikuid, mille tikand on mõlemal riidepoolel ühesugune, võrdselt puhas ja selge. --- Rahvusliku tikandi traditsioone austab enamik tütarlapsi. Eriti hinnatud ja laste poolt armastatud on looduslähedase motiivistikuga värvirõõmus lillkirjatikand."

Pole vist mõtet jätkata. Paraku ei ole see enam tõsi. Ei olnud tegelikult vist juba siis.

Ja veel üks tore lugu. Kas selle rääkinud inimese suu tabas legendi või mitte – tühjalt kohalt see tekkida ei saanud.  

Üks leebe ja tore töpa õps pani alati kõigile viisi. Alati. Lasi õpilastel ka kogu aeg ainult puukulpe ja lusikaid valmistada.

Aga eks tema naisel jälle olnud üks väike suveniirilett vanalinnas, kus müüdi puukulpe ja -lusikaid.

Mida ütleb riiklik õppekava?

Käsitöö, kodunduse, töö- ja tehnoloogiaõpetus 

Lühendatult Vabariigi Valitsuse määrusest nr 56, 25. jaanuar 2002, "Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava".

*Käsitöö 1.-3. klassile:

paberi- ja kartongitööd, voolimine, meisterdamine, punumine, puutööd, metallitööd (sh traadi tükeldamine ja painutamine, õhukese pleki voolimine), õmblemine, lõngatööd ja heegeldamine, igapäevaelus vajalikud teadmiseda ja oskused (sh ruumi kaunistamine tähtpäevaks, võileibade tegemine, joogi pakkumine)

*Kodundus 4.-6. klassile:

toitumine, toiduvalmistamine, etikett, hügieen, kodu korrashoid.

*Kodundus 7.-9. klassile:

lisaks 4.-6. klassi samade teemade edasiarendusele veel majandus (s.h tarbijainformatsioon, kulude planeerimine pidudeks ja tähtpäevadeks).

*Käsitöö 4.-9. klassile:

õmblemine (s.h lõikelehe kasutamise oskus, kanga kuumniiske töötlemine, rõivastumiskunst), silmuskudumine, heegeldamine, tikkimine, valikteemad pilu- ja lilltikandist pehmete mänguasjade ja paberi valmistamiseni.

*Töö- ja tehnoloogiaõpetus 4.-9. klassile:

tehnika läbi aegade, tehniline kirjaoskus, kujustamine ja tehnikalooming, materjalide töötlemine, katteviimistlus, elektrikäsitööriistad, tööliigid.