Tänapäeva Ragnarök

Enam kui tosin aastat Islandil elanud Piret Laas aimas halba juba kevadel. Ta müüs koos mehega maha kõik Islandi pankade aktsiad, mis nende perel olid, jättes alles vaid ühe firma osakud – proteesitootja omad. See tundus kuidagi kindel äri. Saadud raha vahetas abielupaar eurodeks, mis sest, et pank mõtte maha laitis. Vähem kui pool aastat hiljem varises kokku kogu Islandi pangasüsteem, jättes alles vaid mälestuse elustandardist, mis oli äsja olnud maailma kõrgeimate killast.

Kujutame ette, et see on juhtunud Eestis.

Hansapanka ei ole kunagi maha müüdud, nagu ka Ühispanka; pole müüdud põhjusel, et selline sisseost käiks Rootsi pankadele üle jõu. Hoopis Eesti pangaomanikud on need, kes ostavad pealtnäha valimatult kokku maailma: juba kuulub neile märgatav osa nii French Connectionist kui ka Finnairist, nii American Airlinesist kui kaubanduskett Woolworthsist, nii Debenhamsist kui ka Sampo kindlustuskontsernist.

Õieti keegi ei saa aru, kuidas see täpselt käib (võib-olla on siin säravas Põhjalas leitud imeveski, mis jahvatab aina enam raha-raha-raha?), kuid igatahes see toimib: juba ületab paari panga käive tillukese riigi sisemajanduse kogutoodangu seitse, kaheksa, isegi üheksa korda. Eesti investorid on moodsad Midased, ülim rahvuslik uhkus, kelle kätte tahab usaldada oma säästud igaüks. Hansa- ja Ühispanga välisfiliaalides käivad hoiustamas nii Suurbritannia lastehaiglad kui ka Hollandi pensionärid.

Iga kord, kui Ain Hanschmidti Learjet üle Ülemiste järve maanduma asub, saabub riiki rohkem kroone. Iga kord, kui tuleb Indrek Neivelti Bombardier, kasvab veidike nende rikkus, kes on taibanud osta endale osaluse tema panka. Elamisest selles imelises riigis piisab, et saada osa tähtsusest ja heaolust. Üldrahvalik meelelahutus on laenu abil aina suuremate džiipide ja plasmatelerite soetamine.

Eufooria levib otsekui kibe, uimastav suits. Toompeal pingpongitatakse mõtet, et Tallinnast hakkab saama “Põhjamaade Hongkong”, pankurite eralennukeis New Yorki ja Londonisse tuhisev president Ilves armastab rääkida eestlaste “haruldasest finantsgeenist”. Oma söakamatel hetkedel teatab ta inglise keeles koguni, et “maailm pole veel midagi näinud” – see kõik on alles algus!

Ning siis on uni läbi; kuid mitte lihtsalt uni pole see olnud, vaid somnambuuli uitamine. Sa ärkad keset mustavat laavavälja, riided seljast rebitud ja jalad kividest verele lõigutud. Kõik mis alles, on mäluauk ja võlad ja näkku lõõtsuv jäine tuul.

Poolelijäänud pidu

Pole olemas ülevamat vaatepilti kui see, kuidas Island merest nähtavale ilmub, kirjutab Halldor Laxness oma “Islandi kellas”, ja eriline on see kogemus isegi tänasel päeval. Atland on tormiselt tumehall ja taevas tsinkjalt valge, kuid ühel hetkel hakkab vee ja pilvede vahelt paistma must ja mägine maa. Viljatu maa, puudeta maa, 103 000 ruutkilomeetrit liustikke ja laavakaljut, millel inimesed 9. sajandist peale siiski on elada suutnud. Muidugi viletsuses ja vaesuses enamasti, kroonilises ja masendavas vaesuses kõik need aastasajad.

Veel möödunud sajandi keskel polnud midagi imestamisväärset selles, kui islandlase elupäevad algasid või lõppesid mätaskatusega muldonnis.

Kuid Island on muutunud. Heal ajal, mis sai päriselt läbi vaid mõne kuu eest, polnud midagi imelikku selles, et korteri ostnud islandlane – Human Development Indexi järgi veel mullu maailma kõrgeima elustandardiga inimene – lasi sellest välja kiskuda ja prügimäele viia täiesti korraliku köögimööbli, räägib 90ndate algusest Islandil elanud Piret Laas (“See oli hullus, mis siin toimus, naabri ületrumpamise külamentaliteet, kriitikat ei mingisugust!”).

Kuid Island on muutunud! Vaid pool tundi pärast Keflavíki lennujaamast lahkumist – autotee, üks väheseid asfalteeritud maanteid Islandil, viib läbi mustava laavakõrbe – hakkavad pilvi valgustama linnatuled (eredamad kui mäletan oma viimasest külaskäigust 1990. aastate lõpus, mil Reykjavík oli veel Paidet meenutav kahekorruseliste majakestega linn). Nüüd viskuvad mere ­ääres taevasse tornhooned; siin on neid terve uue linnaosa jagu, ent siis tuleb teine vapustus – kui paljud neist majadest on tühjad, pooleli jäetud, valgustatud vaid prožektoritest. Torn­elamute rühmas põlevad tuled sees ühel; ülejäänuil pole aknaidki ees.

Reykjavíki uue ooperiteatri ehitus hõljub vaimuna lume kohal, sest pankrotis on nii ehitaja kui ka projekti toetanud pank.

Ent kui tühjaksjooksnud Landsbanki, Glitnir ja Kaupthing on riigi poolt vähemasti kestadena üle võetud, siis sisulises pankrotis on ka finantssüsteemi alus – raha ise. Kui veel aasta algul olid islandlased saanud ühe euro umbes 90 Islandi krooni eest, siis kevadel (tohutu panganduspurje ja olematu reservikiiluga Islandi paat kihutab edasi, kuigi rüübates juba vett) ilmutas maailma väikseim raha esimesi kõikumismärke ning oktoobris (paat on ametlikult ümber ja lõhki laienenud ning pagevate investoritega pangad ei suuda oma kohustusi enam tagada) langes ta otsekui kivi. 7. oktoobril 2008 püüdis Islandi keskpank fikseerida kurssi seisuga 1 EUR = 131 ISK, ent järgmisel päeval andis päästerõngas järele ning Euroopa keskpank pakub hetkel kursiks 1 EUR = 290 ISK (Island ei aktsepteeri seda).

Mõnel juhul, näiteks Akureyri lähedal elava muusikaõpetaja Tarvo Nõmme puhul, on selles kõiges olnud kas või veidike meeldivat – paar sügispäeva ei maksnud Hansapanga kaar­diga makstes Islandil praktiliselt miski mitte kui midagi ning isegi praegu saab Stockmannis 35 krooni maksvad kingapaelad Reykjavíki suurimas ostukeskuses Kringlanis kätte vaid 20 Eesti krooniga –, ent halb uudis oli kogu riigile sama: pangaülekanded välismaailma blokeeriti ning valuutat tohtis ühtäkki vahetada vaid lennupiletite ettenäitamisel ja 50 000 ISK (umbes 5000 EEK) ­ulatuses. Praeguseks on piiranguid leevendatud, kuid endiselt on islandlastel keelatud vahetada välisvaluutaks kalendrikuus suuremat summat kui 500 000 ISK (ca 50 000 EEK), ­võtta välismaalt laenu rohkem kui 10 000 000 ISK väärtuses või isegi lihtviisil omada dollareid, eurosid või Eesti kroone – need tuleb kanda arvele mõnes Islandi ­finantsinsti­tutsioonis.

Kui püüan Tallinnas Tavidist enne lendu Islandi kroone osta, hakkab valuutavahetaja naerma: “See on ju surnud raha!”

“Partei saatus on neile olulisem kui rahva oma”

Valuutakriisi tõttu elavad paljud Islandi kaubandusettevõtted hetkel oma varudest. Sel hilissügisel lõppesid Reykjavíki surnuaial otsa isegi kirstud, ütleb tuntud Islandi ajakirjanik Sigursteinn Másson, kes hetkel juhib riigi vaimse tervise assotsiatsiooni Geðhjálp.

Matusebürool tuli paluda valitsuselt kiiresti eriluba valuutat osta, et välismaalt uute kirstude tegemiseks vajalikke komponente tuua.

Ent õhkkond on selline, justkui ei ­maetaks mitte üksnes inimesi, vaid kogu riiki. See on lein – väärikas, sirgeselgne, pisarateta lein –, mida ma endise välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni (69) kollastest Läti männipalkidest majas tunnen. Valu, mis on niihästi isiklik – ta räägib oma tütrest, kes ostis sarnaselt paljude noorte islandlastega pangalaenuga kodu ning nüüd üsna kindlalt oma laenu enam maksta ei suuda – kui ka riigimehelik. “Kuni viimase ajani polnud meil peaaegu üldse välisvõlga. Nüüd on selge, et v&oti lde;lg tuleb Islandi riigil hiiglaslik. Rahvusvaheline Valuutafond arvab, et meie välisvõlg ulatub 2009. rahandusaastal 80 protsendini SKTst, kuid minu arvates on see number alahinnatud. Võlg hakkab olema vähemalt 1,5 korda suurem kui meie SKT ja see on kohutav! See on suurem kui Saksamaal pärast Esimest maailmasõda – ja Saksamaa ei toibunudki sellest.”

Hannibalsson on Islandi üks silmapaistvamaid poliitikuid. Ta on olnud Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees, rahandusminister, suursaadik Baltimaades ja Soomes, välisminister, kes esimesena tunnustas Eesti iseseisvust. Ta oli ainus Lääne diplomaat, kes Baltikumi 1991. aasta kriisi ajal isiklikult kohale saabus ning tänu oma markantsele, kriitikute meelselt arrogantselegi stiilile on ta mõnes mõttes nagu Islandi Lennart Meri.

Ning saart aastaid valitsenud konserva­tiivse Iseseisvuspartei vastu pole tal ­sooje tundeid.

“Islandi valitsus on ­tegutsenud abso­luut­selt ebaprofessionaalselt,” ­tulistab Hanni­balsson.

“Meie esimene samm ­pidanuks ­ole­ma teatada, et tagame ­kõigi ­hoiustajate, ka ­Briti ala­­mate ­hoiused oma seaduslike kohustus­te piires (umbes 20 000 eurot – aut), kuid mitte ­pennigi enam. Islandi valitsus ei suutnud aga ­otsustada. Keskpanga direktor David Oddsson (endine riigi ­peaminister) teatas TVs, et me ei ­maksa nende poolkrimi­naa­lide tegude eest, ja seda ütles (JBH häälde ilmub kirjeldamatult põlastav noot) k e s k -
p a n g a  d i r e k t o r.

See oli täiesti amatöörlik – ja ühtlasi põhjus, miks britid üle reageerisid (JBH peab silmas Suurbritannia valitsuse otsust arestida oktoobri algul terrorismivastase seaduse alusel Landsbanki Suurbritannias olevad varad ja kanda Islandi valitsus tehniliselt terroriorganisatsioonide nimekirja – aut), tappes nii selle, mis Islandi finantssüsteemist veel oli ellu jäänud, ja põhjustas meile hiiglaslikku kahju, mis peaks olema aluseks ­Suurbritannia vastu kohtuasja algatamiseks.

Ma arvasin, et me oleme NATO raames liitlased, kuid ilmselt oli see väärarusaam!

Teiseks tulnuks valitsusel paluda meie vastuvõtmist Euroopa Liitu ja asuda tööle täitmaks Maastrichti kriteeriume euroga liitumiseks. See ei ole asi, mida saaks teha hiljem – sellega on kiire, seda tuleks teha otsekohe, nüüd!

Aga Iseseisvuspartei on ainus konservatiivne erakond Euroopas, kes on ­absoluutselt vastu Euroopa Liitu astumisele, ja olukorras, kus me oleme sügaval sitas (in deep shit), pankrotis, murtud, selle asemel et teha seda ainust, mis pakuks pääsemislootust, peame ­ootama, kuni nende partei koguneb erakorralisele kongressile jaanuari lõpus, lootuses, et nad võiksid ehk meelt muuta.

Minul isiklikult ei ole sellesse mingit usku – mitte vähimatki. Nad ei suuda teha otsust, sest nad kardavad partei lõhenemist ja partei saatus on neile olulisem kui rahva oma.”

Miks USA otsustas Islandit mitte aidata?

“Samal põhjusel miks teisedki!” Hetkeks on Hannibalssoni näol naeratus, väike, väsinud ja kurb. “Kui Islandi ametivõimud palusid abi, ütlesid kõik riigid, et Islandi juhtum on liiga suur ning liiga komplitseeritud. See on klassikaline juhtum, millega peaks tegelema IMF, sest nemad on eksperdid, ja kui nemad tulevad välja päästeplaaniga, siis me toetame seda.

See on viisakas viis öelda: sorry guys, aga me ei usalda teid. Me kardame, et loobime muidu oma raha lihtsalt musta auku.

IMFi varasemate päästeoperatsioonide ajalugu on aga väga küsitav . Praegu on nad tõstnud keskpanga intressi 17 protsendi peale, mida nad tegid ka Aasia kriisis ja mis on täiesti vale ravim. Intressi tõstmise asmele peaksid nad tegema seda, mida teevad hetkel kõik keskpangad – alandama intressi, et firmad ellu jääksid. Ma ei tea ühtki mõistlikku majandusinimest, kes arvaks teisiti.”

Aga miks olid neli miljardit eurot pakkunud venelased nii abivalmid?

“Mitmel põhjusel, kuigi ma pean ütlema, et need on ainult hüpoteesid ja mul pole mingit õigust öelda, et see on tõde.

Hüpotees number üks on see, et mitmel Islandi oligarhil – ja ma kasutan meelega seda sõna “oligarh” – on sidemeid Vene oligarhidega, eriti Roman Abramovitšiga. Björgólfur Þór Björgólfsson (kriisi üks võtmefiguure, kes pani oma varandusele alguse Venemaal 90. aastate algul õlleäriga tegeldes – aut) palus oma vana sõpra.

Teine hüpotees on see, et Islandi presi­dendi naine (Iisraelis, tuntud kalliskiviäri suguvõsas sündinud juut Dorrit Moussaieff – aut) kasutas oma sidemeid, mis tal on teemandi­äri kaudu.

On see tõde? Me ei tea.

Kolmas põhjus on see, et Ühendriigid viisid kolme aasta eest oma baasid ühe­poolselt Islandilt välja, kuna Põhja-Atland pole enam ohukolle, sest Venemaast on saanud sõbralik ja demokraatlik riik. Venelased nägid aga, et on tekkinud poliitiline vaakum ja olid valmis seda täitma.

Ning lõpuks on võimalik, et see on pika­ajaline strateegia!

Põhja-Atlandil juhtub praegu murrangulisi asju. Jää sulab. Tekkimas on ligipääs määratult olulistele ressurssidele, ­sealhulgas naftale ja gaasile, ning paari ­aastakümne pärast tekivad siia maailmaossa uued kaubalaevaliinid Aasiast otse Euroopasse. See hakkab olema uskumatult strateegiline ja pole mingit kahtlust, et venelased teavad seda.”

Kas Islandi valitsus peaks tagasi astuma?

“See oleks ainus hea asi, mida nad teha saaksid! Nad on vastutavad meie rahandussüsteemi kokkukukkumise eest, rahvusliku kriisi eest, millele ei ole vastet Islandi ajaloos. Me oleme praegu avatud paadiga keset Põhja-Atlandit ja me siin teame üht-teist meresõidust. Tõenäosus, et me veel kunagi kallast näeme, on väga väike.”

Läänefjordid – “Teine Island”, kui osundada kohalikku turismibrošüüri – on ­saare kõige metsikum, kõige eraldatum paik. ­Mööda mereäärset laviiniohtlikku teed ­sõites pääseb Reykjavíkist Ísafjörðurisse ­kaheksa tunniga, kuid juhtub lumi tee ­sulgema, on ainus võimalus lennuk. Kui ilm on halb, siis lennuk ei lenda, mõnikord päevade ­kaupa. 3000 elanikuga Ísafjörður on samas ­suurlinn, kuhu saamine on omakorda raskendatud kaugematest paikadest, näiteks poolsada kilomeetrit eemal olevast 350 elanikuga Þingeyri külast. Tosina aasta eest oli Þingeyri isolatsioonis igal talvel, sest üle mäe viiv tee polnud läbi­tav (ka tänapäeval värvuvad paljud maanteed Islandi maanteede internetikaardil vahel punaseks ehk läbimatuks), kuid 1996. aastal rajati vähemasti Þingeyri ja Ísafjörðuri vahele läbi mäe viiv kuuekilomeetrine tunnel, millel islandikeelne nimi tõlgitakse eesti keelde kui “Maa-alune Käik”.

Tunnel, jõulupuu – ja jälle tunnel

See on hämar, Tolkieni mäetrollimaailma meenutav tu nnel, mis algab ­kaherealisena, kuid hargneb neli kilomeetrit suudmest ­eemal kaheks – üks üherealine haru viib edasi Þingeyrisse, teine siiani aastakümnetaguse laviini arme kandvasse naaberkülla Flateyrisse. Kui kaks autot mäe all kohtuvad, tuleb Ísafjörðuri poolt tulijal pugeda kalju sisse raiutud “taskutesse”. Sõidetakse aeglaselt, aeg-ajalt tuledega vilgutades.

Krista Sildoja, Eesti päritolu muusikaõpe­taja, elab siin juba mitmendat aastat. Þingeyri on paik, kus uksed jäetakse ­kodust lahkudes ikka veel lahti (ajaloo ­esimene ­vargus pandi siin, ilmselt läbisõitjate poolt, toime alles detsembri algul). Þingeyri on küll rohkem šokis asjaolust, et varsti ­maetakse surnuaiale “väga noor mees” (Krista ­ülesanne on mängida kirikutseremoonia ajal orelit), kes sai infarkti 73aastasena (­keskeltläbi elavad islandlased 80aastaseks). Nende vapustuste kõrval on panganduskriis ­abstraktsem mure, sest mägede vahele ei ­jõudnud ka head ajad: “Siin pole inimestel kunagi ­midagi olnud.”

Vähemasti kohalike külade ühisel jõulu­puul, mis toimub keset eimiskit, tühjade jää- ja lumeväljade keskel asuvas endises inter­naatkoolis, tundub see väide ehk ­veidi üle võimendatud: peagu igal kohaletulnul on kodus m i d a g i – vähemalt sada ­lammast. Naisfarmerid kannavad parematel aegadel Reykjavíki butiikidest toodud õhtukleite ja mehed ülikondi, põsed on piisast köömneviinast juba õhetama hakanud. Ja mitte üks neist, kellega sel õhtul ­kõnelesin – lamba­­sõnnikuga suitsutatud lambaliha süües või jäiselt mustava taeva all suitsu tehes –, ei arvanud, justkui peaks Island astuma ­Euroopa Liitu. Ei, kindlasti mitte, ­vähemasti mitte praegu, mitte sellistel tingimustel (tingimustest pole suurt juttugi olnud, kuid see selleks – aut)!

Kõrvu brennivín’iga võtsid neis sõna uhkus, hirm ja jonn. Pärlikeega naislambakasvataja, kelle pilk kippus punaveinist juba fookust kaotama, teatas mõningaste raskustega, et nüüd tuleb lihtsalt kõigil kasvatada veelgi rohkem lambaid. Ligi astus suur blond 50aastane naine, kohaliku bussifirma omanik ja Þingeyri küla eelmine vanem Sigríður Helga­dóttir, ning deklareeris Euroopa Liidu lehelugejatele: Islandil on õigus tappa nii palju vaalu kui tarvis ja need, kes tulevad tegema etteheiteid (kõrvuti Euroopa Liiduga on Ühendriikide valitsus võtnud omaks poliitika, mille kohaselt tuleb Islandi esindajaid igal kohtumisel mõjutada vaalapüügist loobuma – aut), võiksid mõelda sellele, mismoodi ise vähem inimesi tappa, siis Iraagis.

Ent järgmisel hommikul sama daamiga tema fjordiäärses piinlikult puhtas nukukodus kohtudes – riiulitel linikud ja nipsasjad, laual jõuluküpsiseid ja piduroog ehk mädandatud haikala – sain ma aru, et kriis ahistab ka Þingeyris – võib-olla veel mitte ­töövõtjaid, kuid tööandjaid kindla peale. Sigríður oli enne krahhi ostnud uusi busse ja autosid ning kuna kaks laenu neljast said seotud Jaapani jeeni ja Šveitsi frangiga, on laenusummad plahvatanud – ühe konkreetse ­laenuga võlgnes ta jaanuaris pangale 9 085 601 ISK, kuid detsembriks juba 17 434 473 ISK, peaaegu kaks korda enam. Hetkel on tal laenupuhkus ja ta ei taha mõelda, mis saaks siis, kui firma pankrotti läheb: siis kaotaksid töö ju kõik bussijuhid, tema oma kandi mehed (loetamatu käekirjaga kirjutab ta mu märkmi kku nende kõigi nimed).

Pensionikogumiskonto seisu pole naine pärast krahhi samuti vaadanud, pole lihtsalt julgust olnud. “Aga mu krediitkaardilt,” lisas ta vapralt juurde, “läheb iga kuu sinna kindel summa, täpselt nii nagu enne.”

“Me ei ole vaesed,” rõhutas veel Sigríður juba uksel seistes, “meil on alles meie soojad riided ja meie majad!”

Siis veel üks naeratus (tema abikaasa, pangakrahhis miljon krooni kaotanud inglise keelt mitteoskav vanahärra on köögis osa mädahaist purki toppinud ja külmutatud hangelinnul koiva küljest rebinud; ta toob need kingituseks), veel üks katse midagi positiivset leida.
Ja see tulebki: “Vähemasti tuleb Islandile krooni praeguse kursi juures rohkem turiste. Võib-olla... võib-olla on just see ­valgus tunneli lõpus.”

“Suurim katastroof pärast Laki purset”

Ma lendan tagasi Reykjavíkki, et kohtuda Tööandjate Konföderatsiooni peadirektori dr Vilhjálmur Egilssoni ja Ametiühingute Liidu president Gylfi Arnbjörnssoniga. Mõlema mehe kontorid asuvad moodsa ärilinnaosa tähtsaimal tänaval Borgartunil, kuigi selle eri otstes. Teispool merd terendavad Esja hiiglaslikud valged mäed.

Vilhjálmur Egilsson, tüse äri- ja poliitikadinosaurus, räägib tund aega mahedal häälel, ütlemata õieti midagi: jah, ilmselt on tulekul palju pankrotte; praegu tuleb mõelda, kuidas edasi minna; süüdlasi saab otsida hiljem. Ta ise kaotas krahhis raha, kuid tänu konservatiivsele strateegiale (mis küllap tähendab, et enamik tema varast polnud Islandi pankades) mitte väga palju. Huvitavaimad on tema seisukohad, mille kohaselt peaks Island kaasama pankade reanimeerimisse välisinvestoreid ja lõpetama krooni kursi kunstliku hoidmise, lastes sellel võtta sisse oma õige positsiooni, kus iganes see siis ka on: “Kroon langeks väga ­drastiliselt, aga üksnes lühikeseks ajaks.”

Ametiühinguliider Arnbjörnssonil on hall habe ja permanentselt ehmunud-üllatunud ilme ning ma ei suuda kuidagi otsustada, kas ta meenutab rohkem männikäbi või habekakku, kuid toimuva vastu on ta võimetu igal juhul. Arnbjörnsson saab vaid resigneerunult registreerida: “Töötus on Islandil kasvanud ühe kuuga ühelt protsendilt neljale. Jaanuaris hakkab töötuid olema seitse protsenti ja see arv kasvab veelgi (Jón Baldvin Hannibalsson prognoosib, et märtsiks on töötuid elanikkonnast 15 protsenti – aut).”

Ja töö kaotamine käib Islandis imelihtsalt. Niihästi töölevõtmist kui ka vallandamist puudutavate seaduste mõttes on riik üks Euroopa paindlikumaid: enam-vähem nagu Taani, kuid siin pole töösuhte lõpetami­seks isegi põhjust vaja. “Ainus asi, mis tööandja peab tegema,” selgitab Arnbjörnsson, “on kolm kuud ette ütlema.”

Paljud ettevõtted on seda võimalust juba kasutanud. Inimesed hakkavad palgata jääma jaanuaris-veebruaris – Islandi kõige karmimal, masendavamal aastaajal. “Pangandussektoris on 15 000 töökohta juba läinud. Järgmiseks langeb ehitussektor, seejärel kaubandus, poed.

Me ootame, et tarbimine kukub 2009. aastal 25 protsenti – osalt seepärast, et kümned tuhanded võõrtöölised Poolast ja Baltikumist lahkuvad; teiseks sellepärast, et meie endi sissetulek kukub märgatavalt.”

Palgakokkulepped teevad saareriigis tööandjad olulisel määral otse ametiühi nguiga. Kuid mis siis, kui konkreetne töövõtja väheneva palgaga ei nõustu? Arnbjörnsson kehitab kiretult õlgu.

“Siis saab ka tema kolm kuud ette kätte töösuhte lõppu puudutava teadaande.”

Hea uudis on, et töötute tagala on Islandil olnud siiani suhteliselt hästi kindlustatud.

Tööandjate poolt rahastatav süsteem tagab üleliigseks osutunule 70 protsenti tema viimasest sissetulekust kolmeks esimeseks kuuks, pärast mida makstakse riigi garantiiga veel kuni kolm aastat 138 000 ISK suurust minimaalpalka (keskmine palk on hetkel 340 000 ISK kuus). Kuid kas Island suudab sellist süsteemi hoida olukorras, kus töötuid on varsti 700 protsenti rohkem kui enne, küsin ametiühinguliidrilt.

“Jah,” vastab ta tuhmilt, “kuid ­muidugi kasvavad töötuskindlustuse maksed tööand­jate jaoks nüüd märgatavalt. Valitsusel on selles kõiges tohutu vastutus – meil on keskpanga juhid, kes oleksid pidanud ­midagi tegema ajal, mil nad midagi ei teinud; pangandusjärelevalve, kes samuti midagi ei teinud; rahandusminister, kes peaks tagasi astuma otsekohe. 15 protsenti meie pensionisäästudest on tuulde lennanud ja ma ei näe, et Islandi kroonil oleks mingeid väljavaateid. See, mis praegu toimub, on Islandi ajaloo suurim katastroof pärast Laki purset.”

Ülestõusu oodates

Tänavu sügisel ronis noor islandlane ­Haukur Hilmarsson parlamendihoone katusele ja heiskas sinna säästukett Bonuse roosa põrsa­kujutisega lipu (Bonus on osa kriisi võtme­tegelase, ärihiid Jón Ásgeir Jóhannessoni impeeriumist).

Nädal aega hiljem arreteeris politsei mehe tehtud teo eest. Jaoskonna ette kogunesid meeleavaldajad. Käiku läksid toored munad, politsei poolt pisargaas.

“Inimesed on vihased, ja samal ajal hirmul,” ütleb Islandi ülikooli magistrant Piret Laas; esimest korda näeb ta, et islandlased näitavad oma tundeid. “Tavaliselt me ei tee seda, me lihtsalt hammustame huulde, kuid nüüd on olnud meelavaldused igal laupäeval.”

“Ma ei tea, mismoodi siin see noorte põlv­kond edasi elab. Nende jaoks on see ­olnud kohutav kukkumine.”

Eri serveeringutes kuulen ma Islandil üht ja sama mõtet: enesetappude arv on kasvanud, eeskätt meeste hulgas, oodata on rahutusi. Mitte veel kohe, kuid keset talve, arvab Sigursteinn Másson. Jaanuaris-veebruaris, neil kuudel, kui tuhanded inimesed korraga leiavad, et neil pole enam tööd, ent ei valitsuses ega keskpangas pole keegi riigi sisulise pankrotistumise eest oma süüd tunnistanud – ja inimestel pole võimalik oma kaljuselt saarelt ka minema minna. Buumi tipus ostsid paljud endale korteri hiigellaenudega – ruutmeeter tõesti hea asukohaga Reykjavíki korteris võis maksta 400 000 ISK (toonase kursiga 68 000 EEK), kuid tänasel päeval pole vähimatki lootust isegi sellise hinnaklassi lähedal korterist lahti saada (sama loogika kehtib ka nende uhkete ja aeglaselt mööda Laugavegurit sahisevate džiipide kohta).
Välisvaluutas võetud laenud on aga kahekordistunud.

“Me oleme siin sunnismaised. Pärisorjad,” ütleb Laas.

Torm algab samal õhtul ja täpselt siis, kui ilmaennustus lubas – kell seitse –, ent ikkagi ootamatult. Olen jäänud istuma tühja raamatukohvikusse, kus müügil allahinnatud Islandi kirjasõna (maailmas pole riiki, kus rahvastiku väiksust arvestades oleks ilmu­nud nii palju omakeelseid raamatuid), kui kõlab vali plaks j a akna taga seisnud ­raske metalljalaga laud on koos tuuleiiliga ­minema lennanud. Halvimate tormituulte kiirus on Islandil kasva­nud 70 meetrini sekundis (nagu teab kinnitada Tarvo Nõmm, seotakse Keflavíki lennujaamas siis lennukite esiratta külge raskeveokid) ning nii hulluks too torm ei paisu – tuule maksimumkiiruseks jääb ­riigi põhjaosas 40 m/s; Reykjavíkis veidi vähem –, kuid õhku ahmides ja end vastu majaseina surudes hotelli poole minek on siiski täielik põrgu. Näkku peksab horisontaalne jäätumispiiril vihm ning kaasas olnud kilekoti rebib tuul puruks paari sekundiga.

Kuulates oma hotellitoas, kuidas torm pimeda raevuga akende kallal lõgistab, mõtlen ma sellele, mida olen Islandil näinud.

Vastu pead kammitud juustega tüdrukule, kes seisis ostutänava ­Marimekko tohutus ja täiesti tühjas esinduskaupluses (“Kes tahakski praegu osta 1000 ISK maksvaid pabertaskurätikuid?” küsis ta igasuguse irooniata) ja lootis sellegipoolest, et äkki on tal ka uuel aastal samas poes veel tööd.

Plangule Reykjavíki kesklinnas – sajad väikelaste näod, igaühele löödud viitena hiiglaslikule välisvõlale viidates tempel:

“11 182 000 ISK” (see on iga elaniku kohta; iga vastsündinu saab kaasa sellise võla).

Luksusrestoranidele, mis, kuigi tühjadena, püüavad elada veel eelmises ajas, pakkudes Fellaheidumi suitsupõtra Islandi metsaseente, peedi ja sibulaga, “Gullfossis küpsetatud kitsejalga” karamellistatud kartulitega ja maitsetaimedega hautatud põhjalunne, mis “püütud ­Siggi Henningsi poolt Grimsey saarel”.

Sellele soojale mitte midagi mäletavale muretusele, mis ilmus inimeste pilkudesse Laugaveguri äärsetes pubides kella ühe paiku öösel – muretusele, millega kohtutakse alles mäluaugu piiril.
Inglismaalt saabunud protestijatele: kus on meie säästud?

Alandusele, mida ükski islandlane varem kogenud ei ole.

Vihale, mida tunnevad ühtäkki ­peaaegu kõik nende napilt 40aastaste pankurite vastu, kelle suured egod lõid allpool veepiiri pardaplangud lahti kogu riigil.

Ja siis, selsamal õhtul, jõuan ma “Islandi kellas” leheküljeni, millel peenest suguvõsast pärit junkur Magnus oma järjekordselt jooma- ja ärplemistuurilt tagasi koju naise juurde roomab.

“Snæfridur, kallis,” ütles ta, “laena mulle kas või üks imepisike sõrmus, isegi kui see ei maksa üle kahe taalri. Ma ostsin ühelt mehelt Eyrabakkil sepikoja jaoks rauda ja jäin talle võlgu. Ma pean veel täna öösel selle raha ära maksma. Kaalul on minu au ja väärikus, mu ülikuuhkus.

Ma tean, et sina, kes sa oled rohkemgi ülik kui mina, ei suuda pealt vaadata, kui mind alandatakse.”

“Maga täna kodus, kallis Magnus, homme maksame selle rauavõla,” ütles Snæfridur.

“Ma anun sind,” jätkas mees, “kas või mõned skildingud, et ma saaksin need neile täitanud nolkidele näkku visata, kes mind, kõrgeltsündinud ülikut, tee peal mõnitasid.”

“Lähme praegu magama,” ütles naine. “Homme läheme koos Eyrabakkile ja pillume skildingutega iga täitanud nolki, kes meid mõnitab.”

Mees ägas nutta.

“Kas on keegi näinud minust veel armetumat kerjust,” küsis ta läbi nutu.

“Ei ole,” vastas naine.

Mees nuttis edasi.

Kriisi kronoloogia

• 6. veebruar 2008. Islandi Finants­­administratsiooni peadirektor Jónas Jónsson kinnitab, et riigi pangad on piisavalt tugevad igasugus­te raskuste üleelamiseks. Mure pan­kade potentsiaal­selt vähese stabiil­suse pärast on levinud juba mõnda aega.

• 8. mai. Kaupthing teatab, et aasta esimese kvartali ­kasum on 157 miljonit eurot – aegade parim. Landsbanki teenib 146 miljonit, Glitnir 49 miljonit ­eurot.

• 29. september. Valitsus teatab ootamatult plaanist osta ära 75 prot­senti Glitnirist, tagamaks selle töö. Uudistes kasutatakse väljendit “ajutised finantseerimisraskused”.
  

• 6. oktoober. Peaminister Geir Haarde teatab teles, et olukord on väga halb. Koos pankadega võib halvimal juhul minna torustikku pidi alla kogu Islandi majandus.

• 7. oktoober. Islandi finantsadministratsioon võtab pankrotistunud Glitniri ja Landsbanki üle, Landsbankile kuuluv Hollandi ning Suurbritannia hoiustajatele mõeldud Icesave teatab, et ei suuda klientidele kahjuks nende sääste enam välja maksta.

• 8. oktoober. Islandi valitsus teatab Briti valitsusele, et kavatseb garanteerida ainult Islandi hoiustajate kontod. Briti valitsus külmutab kättemaksuks 4 miljardi naelsterlingi ulatuses Islandi varasid oma riigis, hävitades sellega ka Kaupthingi, Islandi suurima panga, mis veel vee peal püsis.

• 9. okoober. Islandi kroon on absoluutses madalseisus, 1 euro maksab 340 ISK (Eestisse toodava analoogia korral võrduks 1 EUR 59 EEKiga).
  

• 21. oktoober. IMF otsustab heita Islandile päästerõnga, laenates riigile 2,1 miljardit dollarit, ent sidudes selle rangete tingimustega.

• 21. detsember. Inflatsioon Islandil on tõusnud üle 18%.

“Me oleme praegu avatud paadil keset Põhja-Atlandit ja me siin teame üht-teist meresõidust.
Tõenäosus, et me enam kunagi kallast näeme, on väga väike.”

Endine välisminister Jón Baldvin Hannibalsson