Lugu algas 1997. aastal, mil Peeteli koguduse liikmed kohtasid öistel Kopli liinidel üheksaliikmelist hulkuvat lastekampa. Lapsed olid pesemata, määrdunud riietes ja väga arglikud. Koguduseliikmed proovisid nendega juttu alustada, kuid lapsed jooksid eemale. Üks poiss jäi paigale ja temalt küsiti, miks nad öösel omapäi tänaval on ja kas neil on süüa vaja. Poiss vastanud, et neil on kõht väga tühi ja toidu üle oleks hea meel.

Õnneks oli linnas ööpäev läbi avatud toidupood, kus sel ööl tuli käia kaks korda, sest ostetud toit lõppes kiiresti. Lahkudes mõtlesid Peeteli koguduse inimesed, et heategu on nüüd tehtud. Alles järgmisel päeval tuli kellelgi pähe, et laste kõhud on ju tühjad ka täna, homme ja ülehomme. Samal õhtul läksid koguduseliikmed Kopli liinidele tagasi, ja sestpeale hakkasid seal käima igal nädalal, viies lastele toidupakke, sooje rõivaid ja tekke-patju. Lapsed olid vanuses 5–15, koolis nad ei käinud ja olid elamiseks leidnud tühja korteri mahajäetud majas – ilma elektri, vee ja WCta. Need lapsed polnud orvud, kuid nende vanemad elasid samasugustes oludes, lastest eraldi.

Kuni ühel päeval küsisid lapsed: “Te olete ju kirikust. Miks te meid kunagi sinna ei kutsu?”

Vastus oli lihtne. Peeteli kirikul oli sama raske olukord: maja oli lagunenud, puudus küte ja valgustus. Ja siis tulidki kodutud lapsed ise kirikut taastama.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel