Augu ümber tiirlevaid tähtigi on raske näha: Linnutee tolm varjab galaktika keskme meie pilkude eest. Kuid nad paistavad infrapunateleskoobis, sest inimsilmale nähtamatu, punasest punasema valguse kiired lähevad tolmust läbi.


“Galaktika keskmes pesitseb lähim teadaolev ülimassiivne must auk. Seetõttu on see mustade aukude üksikasjalike uuringute jaoks parim paik,” ütles uurimuse üks autor Stefan Gillessen ­Müncheni lähedal Garchingis paiknevast Max Plancki maavälise füüsika instituudist.


“Meie pikaaegse uurimistöö säravaim tulemus on kahtlemata endisest usaldusväärsem kinnitus, et ülimassiivsed mustad augud on tõepoolest olemas,” lisas Gillesseni töökaaslane Reinhard Genzel. “Galaktikakeskme täheorbiidid näitavad, et sealne nelja miljoni Päikese raskune mass eksisteerib tõesti musta augu kujul.”


Saksa, Prantsuse ja Iisraeli teadlased jõudsid säravate tulemusteni pärast 16 aastat tööd ja vaeva. Tšiilis asuvate Euroopa Lõunaobservatooriumi teleskoopidega alustati vaatlusi 1992. aastal, kokku umbes 50 ööd.


Üks täht, mida astronoomid vaatlesid, S2, liigub sedavõrd kiiresti, et jõudis 16 vaatlusaasta jooksul teha Galaktika keskme ümber täistiiru. Sellest oli kõvasti kasu, sest täistiiru jälgimine aitas kõiki mõõtetulemusi täpsustada. Lõplikuks mõõtetäpsuseks saadi 300 mikrokaaresekundit; see on niisugune nurk, mille täidab umbes 10 000 kilomeetri kaugusel asuv ühekroonine münt.


Kuidas need noored tähed koletisliku musta augu lähikonda sattusid, on jäänud mõistatuseks.


Nad on nii noored, et ei ole tõenäoliselt saanud väga kaugelt tulla. Samas on raske ette kujutada, et nad võisidki moodustuda oma praegustel orbiitidel, kus musta augu võimsad loodejõud neid muljuvad. Loodetavasti lahendavad selle küsimuse edasised uuringud.


Uurimisrühm kavatseb tulevikus nelja tele­skoobi püütavat tähevalgust kokku sobitades parandada vaatluste täpsust veel kümme või sadagi korda. Niisugune täpsus võimaldaks muu hulgas järele proovida, kui hästi kehtib ülisuure musta augu külje all Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria.