22.11.2007, 00:00
Tantsud kodukootud tähtedega
Selleks, et tunda rõõmu tantsust, pole alati vaja peosaali ega spetsiaalset aega. Pole vaja litritega kleiti ega sahisevat tangoseelikut. Pole alati vaja partneritki.
Küll on tore, et toaseinad ei oska klatšida ja
mööblitükkidel pole lobedaid lõugu, mõtlen
mõnikord. Parandan: mitte mõnikord, vaid päris tihti. Kui
kodu eviks neidsinatseid laiu lõugu ja turueidelikku lobisemiskultust,
teaks vist juba pool maailma, kuidas üks minu nägu ja tegu
provintsiajakirjanik, maldamata loole lõplikku hinge sisse puhuda,
kargab keset kibedat tööd sagedasti arvuti tagant püsti. Torkab
Sulo plaadi muusikamasinasse, haagib koketselt sõrmed väljaveninud
põlveotstega retuusidesse ja teeb esikukapist välja tõstetud
põrandaharjale võrgutava reveransi. Nii väljapeetu, et see
annaks aadlidaami kasvatuse saanule silmad ette. Sebib seejärel ennast
kõhnukese partneri rinna ligi ja vedrutab tuhvlites jalad veatusse
rumbaruutu.
„Buenos dias Argentina … ,” kudrutan turteltui kombel umbes sinna, kus peaks paiknema tantsukaaslase kõrv. Partner on pesueht kuivik, puine ja sirgeseljaline, ent kui olen jõudnud ridadeni „... kus on öösel kuu nii lummav, et sa oled lausa tumm ...,” arvan tajuvat tema nõtket puusajõnksu ja paljutähendavat käesurvet. Oo, mu kodukootud tantsutäht! Lõngutan põlvi ja võtan järgmise poogna nii hoogsalt ja enda arvates vastupandamatu graatsiaga, et piitspeenikese partneri õlg pudeneb mul peost ja tantsiv täht langeb põrandale nagu kuulist niidetud.
Tantsulust jalges, vaatan kibekähku uut kaaslast otsides ringi. Tirin kraedpidi nurgast lagedale kujuteldava kuti, ristin ta siinsamas toapõrandal ilma pühitsemata vee ning isa, poja ja püha vaimu abita Oskariks, teadustan välja daamide valsi ja kutsun mehepoja tangole. Mees näib algul juhm ja juhitamatu, lükkan teda pilgukese aega enda ees nagu kummutit, kusjuures meie järsud, tangost tango tegevad peapöörded käänduvad üha teine teise kanti. Vajutan muusika kinni ning hakkan Oskariga A-st ja B-st peale. „Ma suudlen teie kätt, madam ...
naa-naa-naa-nananaa!” laulan Oskarile mahedalt sensuaalse häälega, viskun ta tugevas haardes silda ja üritan jalga nii kaunilt ja nii kõrgele tõsta, nagu teeb seda Kristina Tennokese. Tants laabub ning minu ehtne ja Oskari kujuteldav süda jätavad suurest rõõmust paarikaupa lööke vahele. Veel vingemalt kukuvad välja aeglane fokstrott ja tša-tša-tšaa. Mark jääb täiega täis tegemata. „Sa mu täheke!” kingin Oskarile oma kõige meelama suudluse, lasen ta käte vahelt vabaks ja vajun rahulolevana diivanile jalgu puhkama.
Kui mu kolmas kodukootud tantsutäht, abikaasa Rein, töölt naaseb, on päevased partnerid silma alt kõrvale koristatud, vaip elutoas jookseb nagu nööri mööda ja muusikamasinast kõlab hell Mozart. Kojujõudnu naisuke istub aga arvuti taga, nii ennastunustavalt ja ülepeakaela töösse süüvinud, et ehmub reaalsusse alles põgusa põsemusi peale.
Laupäev on meie kahe tantsude aeg. Kiidetud olgu taevas, et väikelinnaski leidub õdus ja lummav jalakeerutamispaik. Siin on kõik ehtne ja hea: viimase peal tantsupõrand, peomeeleolu loov interjöör, teada-tuntud solistid ja bändid. Ehtsamast ehtsamad on ka abikaasa käed, naeratus ja puusajõnks. Armastavast silmavaatest rääkimata. Põrandahari ja Oskar, need tantsuhullu argised partnerid, loevad noil hetkil und oodates lambaid kokku või kondavad vaimude kombel maamajakeses ringi. Või ehk … harjutavad hoopis tuppa langevate kuukiirte valgel aeglast valssi ja sambat. Loodetavasti tantsib Oskar daami osa, sest temas on jus t nii palju minule omaseid tundeid, kui palju ma talle oma puudutuste ja pilkudega sisestada suutsin. Harjavarrele ei lähe tunded rohkem korda kui tuulele taignarull. Peaasi, et ta oma tugeva selgroo toel püsti püsiks ja esineks sellena, kellele võib parema puudusel toetuda.
„… igal juhul partnerit sa armastama pead ...,” voogab läbi lokaali Üllar Jörbergi imekaunis hellatämbriline bariton. Muusika jõuab meieni, puudutab meid, läheb meist läbi. Kõik on ühtäkki lahkunud: eilsed hirmud, tänased mured ja homsed hooled. Tants toimib otsekui piksevarras, mis maandab kõik eostunud ja eostumisjärgus pinged. „Tantsi, kuni arrrm on veel …,” rõhutab Jörberg maipõrnika üminale sarnaselt r-häälikut. Hetkel polegi muud kui hilissügises elustunud maikuu, igavene armastus ja igavesed meie vastu uut, äsja alanud päeva. Vastu algust, millest kõikvõimalikud lõpud on muusika ja liikumise eest pagendatud tuhandete valgusaastate kaugusele. Rütmikas ja vallatu tša-tša-tšaa, meelas ja tundeline tango, kummastava rütmi ja pideva silmavaatamisvõimalusega rumba, taevasse tõstev aeglane valss, täpsust ja filigraanset rütmitunnetust nõudev fokstrott – kõik need tantsud ühtekokku on parim, mis elu inimlapsele nautlemiseks kinkida suudab.
Siludes niisket juuksesalku otsmikul ja vaadates kaaslase õhetavaid põski, tuleb meelde ja ajab naerma lause ühe kolmelise koolipoisi kirjandist: „Möllasin nii, et särg oli märk.” Samamoodi, kui ortograafilised vead välja jätta, võib öelda tantsu kohta. See on kehaline treening ja hingeline nauding üheskoos, mida oligi vaja tõestada. Pluss ühendatud käed ja südamed. „Tantsi, kuni arrrm on veel …”
Uue nädala algul vaatavad kõnevõimetud seinad ja lobedate lõugadeta mööblitükid vaikides pealt, kuidas poolikut rida arvutisse unustav provintsiajakirjanik kargab otsekui ussist nõelatult laua tagant püsti. Lükkab esimese kättejuhtuva „Kutse tantsule” muusikamasinasse, napsab väljaveninud põlveotstega retuuside sääred koketselt sõrmede vahele ja teeb kodukootud partnerile võrgutava reveransi. Taas surub harjavarss tantsuhullu oma ahtakese rinna vastu ja viirastuslik Oskar asetab julgenenud omanikutundega käe naisolevuse pihale.
Toetun vahelduvalt mõlema partneri vastu, hõisates helgisalloliku häälega Jüri Homenjaga kaasa: „… karges allikavees taeva peegeldus ees, valge liilia jäine suudlus aegade alguses…” Tantsin ja hõiskan ja … vakatan, kuni aegade alguse lumm täidab toa ja põrand kergitab mu sussides jalad kõrgusse, kus puuduvad puutepunktid. Ja valged liiliad puhkevad keset pimedat novembrit õitsele. Tunnen nende lõhna siinsamas. Toas ja eneses. Ja see teeb mu äraseletamatult õnnelikuks.
„Buenos dias Argentina … ,” kudrutan turteltui kombel umbes sinna, kus peaks paiknema tantsukaaslase kõrv. Partner on pesueht kuivik, puine ja sirgeseljaline, ent kui olen jõudnud ridadeni „... kus on öösel kuu nii lummav, et sa oled lausa tumm ...,” arvan tajuvat tema nõtket puusajõnksu ja paljutähendavat käesurvet. Oo, mu kodukootud tantsutäht! Lõngutan põlvi ja võtan järgmise poogna nii hoogsalt ja enda arvates vastupandamatu graatsiaga, et piitspeenikese partneri õlg pudeneb mul peost ja tantsiv täht langeb põrandale nagu kuulist niidetud.
Tantsulust jalges, vaatan kibekähku uut kaaslast otsides ringi. Tirin kraedpidi nurgast lagedale kujuteldava kuti, ristin ta siinsamas toapõrandal ilma pühitsemata vee ning isa, poja ja püha vaimu abita Oskariks, teadustan välja daamide valsi ja kutsun mehepoja tangole. Mees näib algul juhm ja juhitamatu, lükkan teda pilgukese aega enda ees nagu kummutit, kusjuures meie järsud, tangost tango tegevad peapöörded käänduvad üha teine teise kanti. Vajutan muusika kinni ning hakkan Oskariga A-st ja B-st peale. „Ma suudlen teie kätt, madam ...
naa-naa-naa-nananaa!” laulan Oskarile mahedalt sensuaalse häälega, viskun ta tugevas haardes silda ja üritan jalga nii kaunilt ja nii kõrgele tõsta, nagu teeb seda Kristina Tennokese. Tants laabub ning minu ehtne ja Oskari kujuteldav süda jätavad suurest rõõmust paarikaupa lööke vahele. Veel vingemalt kukuvad välja aeglane fokstrott ja tša-tša-tšaa. Mark jääb täiega täis tegemata. „Sa mu täheke!” kingin Oskarile oma kõige meelama suudluse, lasen ta käte vahelt vabaks ja vajun rahulolevana diivanile jalgu puhkama.
Kui mu kolmas kodukootud tantsutäht, abikaasa Rein, töölt naaseb, on päevased partnerid silma alt kõrvale koristatud, vaip elutoas jookseb nagu nööri mööda ja muusikamasinast kõlab hell Mozart. Kojujõudnu naisuke istub aga arvuti taga, nii ennastunustavalt ja ülepeakaela töösse süüvinud, et ehmub reaalsusse alles põgusa põsemusi peale.
Laupäev on meie kahe tantsude aeg. Kiidetud olgu taevas, et väikelinnaski leidub õdus ja lummav jalakeerutamispaik. Siin on kõik ehtne ja hea: viimase peal tantsupõrand, peomeeleolu loov interjöör, teada-tuntud solistid ja bändid. Ehtsamast ehtsamad on ka abikaasa käed, naeratus ja puusajõnks. Armastavast silmavaatest rääkimata. Põrandahari ja Oskar, need tantsuhullu argised partnerid, loevad noil hetkil und oodates lambaid kokku või kondavad vaimude kombel maamajakeses ringi. Või ehk … harjutavad hoopis tuppa langevate kuukiirte valgel aeglast valssi ja sambat. Loodetavasti tantsib Oskar daami osa, sest temas on jus t nii palju minule omaseid tundeid, kui palju ma talle oma puudutuste ja pilkudega sisestada suutsin. Harjavarrele ei lähe tunded rohkem korda kui tuulele taignarull. Peaasi, et ta oma tugeva selgroo toel püsti püsiks ja esineks sellena, kellele võib parema puudusel toetuda.
„… igal juhul partnerit sa armastama pead ...,” voogab läbi lokaali Üllar Jörbergi imekaunis hellatämbriline bariton. Muusika jõuab meieni, puudutab meid, läheb meist läbi. Kõik on ühtäkki lahkunud: eilsed hirmud, tänased mured ja homsed hooled. Tants toimib otsekui piksevarras, mis maandab kõik eostunud ja eostumisjärgus pinged. „Tantsi, kuni arrrm on veel …,” rõhutab Jörberg maipõrnika üminale sarnaselt r-häälikut. Hetkel polegi muud kui hilissügises elustunud maikuu, igavene armastus ja igavesed meie vastu uut, äsja alanud päeva. Vastu algust, millest kõikvõimalikud lõpud on muusika ja liikumise eest pagendatud tuhandete valgusaastate kaugusele. Rütmikas ja vallatu tša-tša-tšaa, meelas ja tundeline tango, kummastava rütmi ja pideva silmavaatamisvõimalusega rumba, taevasse tõstev aeglane valss, täpsust ja filigraanset rütmitunnetust nõudev fokstrott – kõik need tantsud ühtekokku on parim, mis elu inimlapsele nautlemiseks kinkida suudab.
Siludes niisket juuksesalku otsmikul ja vaadates kaaslase õhetavaid põski, tuleb meelde ja ajab naerma lause ühe kolmelise koolipoisi kirjandist: „Möllasin nii, et särg oli märk.” Samamoodi, kui ortograafilised vead välja jätta, võib öelda tantsu kohta. See on kehaline treening ja hingeline nauding üheskoos, mida oligi vaja tõestada. Pluss ühendatud käed ja südamed. „Tantsi, kuni arrrm on veel …”
Uue nädala algul vaatavad kõnevõimetud seinad ja lobedate lõugadeta mööblitükid vaikides pealt, kuidas poolikut rida arvutisse unustav provintsiajakirjanik kargab otsekui ussist nõelatult laua tagant püsti. Lükkab esimese kättejuhtuva „Kutse tantsule” muusikamasinasse, napsab väljaveninud põlveotstega retuuside sääred koketselt sõrmede vahele ja teeb kodukootud partnerile võrgutava reveransi. Taas surub harjavarss tantsuhullu oma ahtakese rinna vastu ja viirastuslik Oskar asetab julgenenud omanikutundega käe naisolevuse pihale.
Toetun vahelduvalt mõlema partneri vastu, hõisates helgisalloliku häälega Jüri Homenjaga kaasa: „… karges allikavees taeva peegeldus ees, valge liilia jäine suudlus aegade alguses…” Tantsin ja hõiskan ja … vakatan, kuni aegade alguse lumm täidab toa ja põrand kergitab mu sussides jalad kõrgusse, kus puuduvad puutepunktid. Ja valged liiliad puhkevad keset pimedat novembrit õitsele. Tunnen nende lõhna siinsamas. Toas ja eneses. Ja see teeb mu äraseletamatult õnnelikuks.