Tartu maraton: finišijoone taga
Sireli talu peremees, lambakasvataja Tiit Kaivo sai pärast esimest vahejaama teada, et pidamisega suuskadel on parem minek. “Esimeses peatuspunktis lasin pidamist alla panna, määrdepoiss küsis, “kas siiamaani tulitegi paaristõugetega”. Enam-vähem tulingi. Edasi läks kergemaks.”
Üksmeelselt kinnitavad maratoonarid, et rada oli raskem kui varem. Spordifanaatik Marika Maidla: “Raja tegi raskeks värskelt maha sadanud lumi. Sirutad jala ette, kannad raskuse jalale, aga jalg vajub läbi, sest rajal pole alust. Kui sõidad tehniliselt korrektselt, siis väsid vähem, kui see aga võimalik pole, siis ei liigu eriti.”
Ja võistluspalangus ei maksa elurõõmu unustada. Risto Roonet: “Minu meelest harrastajad, rahvasportlased ja ülejäänud tegelased peakski mõnusa fiilinguga finiši ületama, see ei ole ju saavutussport! Paraku on ikka kuulda, kes küpsetas stardist liiga kiiresti minema, kellel ei olnud aega joogipunksis juua, ja leidub tegelasi, kes on treeninguga end liialt väsitanud!”
Kõige tähtsam aga: kõik meie loo kangelased jäid endaga rahule. Kokk Rain Käärst: “Iseendaga jäin rahule. Kuigi me hilinesime oma ajaarvestusvea tõttu starti 17 minutit, oli aeg igati parem, kui olin arvestanud. Enesetunne, mida pakkus suur suusapidu, oli võrratu ja aitas hästi võidelda kevadväsimusega. Tunnen väsimuse asemel pigem meeletut energiat ja teotahet. Rada oli pehme ja sellega ma olin ka arvestanud. Veidi häiris stardipaika tulemisel liikluskorraldus, mis oli minule arusaamatul põhjusel veniv.”
Lea Pallok Ekspressist: “Kui 31. kilomeeter ära lõppes, oli nii kahju. Oleks veel tahtnud sõita! Enda kohta sain teada, et mõõduka sõiduga suudan ilma suurema pingutuseta distantsi läbida ja et järgmistel kordadel võin juba ka tabelikoha peale mõelda. Kindlasti ei jää see viimaseks maratoniks.”
Oli ka kriitikat. Hannes Hermaküla: “Ainuke veider hetk oli rajal siis, kui sain ühe toriseva islandlase käest suusakepiga tõsise hoobi vastu tagumikku, kuigi ma polnud seda ära teeninud. Üks minu kaasmaalane üritas meie kahe vahelt mööduda, hoolimata sellest, et seal rada ei olnud. Ta koperdas islandlase suuskade ja keppide otsa. Kui islandlane jõuga oma suusakepi ära tõmbas, siis peatus see hetkeks minu istmikul. Silmist lõi tuld! Avaldasin küll verbaalselt nördimust juhtunu üle, aga torisev islandlane ei pannud seda tähele.”
Marika Maidla: “Esimese 15 kilomeetriga väsitasin end väga ära ja otsustasin, et hakkan nüüd matkama. 15 km matkasin, siis hakkasin jälle sõitma. Keskmine kiirus oli 10–11 km tunnis, kaotasin möödunud aastaga võrreldes 3 minutit. Mind on õpetatud, et suusasamm peab olema nagu samba-samm. See rada võimaldas aga kehva mehe rumbat, sellist tuiamist. Kirusin söögipunkte, mis on jätkuvalt väga halvasti korrraldatud. Tekib rüselemine. Suuskade virvarr. Kõik on muidugi sõbralikud. Nägin ainult ühte inimest, kes ulatas joogitopse inimestele kätte.”
Ning pärast ponnistust jätkus suusatajatel veel jaksu pidulauda istuda.Tiit Kaivo: “Õhtul tegime kamraadidega sauna ja võtsime veidike napsi ja diskuteerisime globaalse soojenemise teemadel. Seltskonnas viibinud paleoklimatoloogid kinnitasid, et sel teoorial on tõsi taga, aga arvamused jagunesid pooleks.”
