05.04.2007, 00:00
Tavalised naised
Äsja sattusin Observerist lugema hirmutavat artiklit
kahekümnendates naiste kohta. Kuigi artikli autor kirjeldas
eelkõige Londonit, on nähtus levinud ka teistes
lääne metropolides.
Jutt käib naistest, kes on 25–30aastased. Neile on lapsepõlvest saati korrutatud, et nad on erilised. Nad on erilised juba seepärast, et nad hingavad. Pärast edukalt ülikooli lõpetamist on nad saanud prestiižse töökoha ja korraliku palga. Neil on stuudiokorter, üle keskmise kallis auto ja umbes 40aastane meessõber. Noh, kas just suur armastus, aga vähemasti keegi, kes suudab erilisele kahekümnendikule pakkuda vaimset ja seksuaalset pinget. Kui eriline naine astub kolmekümnendatesse, tahab ta lapsi. Kell ju tiksub. Aga selleks, et oma hiilgavat karjääri ja Hawaii-India-Peruu puhkusereise mitte katkestada, püüab eriline naine tekitada nn multiple birth’i – see tähendab, arstid peavad suurendama šanssi, et sünniksid mitmikud. Kui töölt juba nagunii puuduma peab, võiks ju hällis korraga kiigutada kolme last. Sünnitus toimub loomulikult keisrilõikega, sest kes see viitsib punnitada ja lotendav nahk pole fotogeeniline.
Tutvusin hiljuti 29aastase Brüsseli ärinaisega, kes pärast mitmendat klaasi veini mainis, et tal on kodus ühekuune laps. “Kuidas sa siis linnas rokid?” ei saanud ma aru. Ärinaine seletas, et aitab ühest kuust imetamisest küll. Rinnad vajuvat lonti. Ja seltsielu soiku.
Kõik on enesestmõistetav – pärast mitmike ilmale toomist kolib eriline naine maale, kirjutab romaani ja mängib golfi, ühtlasi mobiiliga suurfirmasid nõustades. Kas kusagil seal mõisapargis tšillib ka tema kaksikute kaasautor, 40aastane spermadoonor? Kui jah, väga lahe. Kui ei, ikka väga lahe. Vahet ju pole! Kõik on mäng... Vähemalt hetkeni, kui ühel hommikul avastad, et silmade alla hakkavad tekkima esimesed kortsud. Aga pole hullu, on ju olemas Botox! Ja Cambridge’i molekulaarbioloog Aubrey de Grey räägib juba ammu, et surm on kõigest haigus, millele h e t k e l pole ravimit – aga olid ju ka ajad, mil isegi leetreid ravida ei suudetud. Varsti võid aga minna vastavasse asutusse nagu spaasse, kus sulle laetakse paarkümmend aastat juurde.
Kõlab nagu ulme? Ei – see on reality. Paljude kahekümnendates naiste reaalelu rikastes valgetes riikides. Ja kunagi ehk ka Eestis (eeldusel, et meie majanduskasv ja provintslik trendinälg jätkub).
Moraalne imperatiiv hajus ammu. Nüüdseks on kadunud ka majanduslik imperatiiv. Vanadel hallidel aegadel läks korteri, auto jm soetamiseks vaja kahte inimest, nüüd piisab ka ühest heapalgalisest. Sõna “dating” hakkab masskasutuselt ära kaduma, asemele on tulnud “hooking up” (“lantimine”).
Tarbimisühiskonna väärtused on feminiseerunud. Kuna noor, jõukas naine on kõige parem (loe: väikseima kõhklusastmega) klient, siis naisteajakirjad muud ei teegi kui suruvad kosmeetikareklaamide vahele suhtumist: sa oled eriline! Vajad parimat! Su erilisel pilgul on oma õigused. Kas sa ikka loed oma mehe SMSe ajal, mil ta duši all on?
Loomulikult leidub ka “erilisi” mehi. San Diego ülikoolis on alates 1982. aastast testitud USA tudengite enesehinnangut. Näiteks uuritakse noorte reaktsioone väidetele nagu “ma olen eriline” ja “võin elada, kuidas tahan”. Tulemused AD 2007? Iial varem pole noored endast nii heal arvamusel olnud kui praegu.
Ehk on “erilisus” meie hullunud, urbaniseerunud tänapäeva loomulik areng. Mida teha, et eriline inimene viitsiks jälgida nii ennast kui ka ligimest üldvaates, aimata teisi tasandeid? Kas see pole võimalik muudpidi, kui et ta peab Bali lõbureisil väljuma kohvikust napilt enne, kui sinna siseneb enesetaputerrorist? Sattuma autoõnnetusse? Tsunamisse? Veepudelita kõrbesse?
Jutt käib naistest, kes on 25–30aastased. Neile on lapsepõlvest saati korrutatud, et nad on erilised. Nad on erilised juba seepärast, et nad hingavad. Pärast edukalt ülikooli lõpetamist on nad saanud prestiižse töökoha ja korraliku palga. Neil on stuudiokorter, üle keskmise kallis auto ja umbes 40aastane meessõber. Noh, kas just suur armastus, aga vähemasti keegi, kes suudab erilisele kahekümnendikule pakkuda vaimset ja seksuaalset pinget. Kui eriline naine astub kolmekümnendatesse, tahab ta lapsi. Kell ju tiksub. Aga selleks, et oma hiilgavat karjääri ja Hawaii-India-Peruu puhkusereise mitte katkestada, püüab eriline naine tekitada nn multiple birth’i – see tähendab, arstid peavad suurendama šanssi, et sünniksid mitmikud. Kui töölt juba nagunii puuduma peab, võiks ju hällis korraga kiigutada kolme last. Sünnitus toimub loomulikult keisrilõikega, sest kes see viitsib punnitada ja lotendav nahk pole fotogeeniline.
Tutvusin hiljuti 29aastase Brüsseli ärinaisega, kes pärast mitmendat klaasi veini mainis, et tal on kodus ühekuune laps. “Kuidas sa siis linnas rokid?” ei saanud ma aru. Ärinaine seletas, et aitab ühest kuust imetamisest küll. Rinnad vajuvat lonti. Ja seltsielu soiku.
Kõik on enesestmõistetav – pärast mitmike ilmale toomist kolib eriline naine maale, kirjutab romaani ja mängib golfi, ühtlasi mobiiliga suurfirmasid nõustades. Kas kusagil seal mõisapargis tšillib ka tema kaksikute kaasautor, 40aastane spermadoonor? Kui jah, väga lahe. Kui ei, ikka väga lahe. Vahet ju pole! Kõik on mäng... Vähemalt hetkeni, kui ühel hommikul avastad, et silmade alla hakkavad tekkima esimesed kortsud. Aga pole hullu, on ju olemas Botox! Ja Cambridge’i molekulaarbioloog Aubrey de Grey räägib juba ammu, et surm on kõigest haigus, millele h e t k e l pole ravimit – aga olid ju ka ajad, mil isegi leetreid ravida ei suudetud. Varsti võid aga minna vastavasse asutusse nagu spaasse, kus sulle laetakse paarkümmend aastat juurde.
Kõlab nagu ulme? Ei – see on reality. Paljude kahekümnendates naiste reaalelu rikastes valgetes riikides. Ja kunagi ehk ka Eestis (eeldusel, et meie majanduskasv ja provintslik trendinälg jätkub).
Moraalne imperatiiv hajus ammu. Nüüdseks on kadunud ka majanduslik imperatiiv. Vanadel hallidel aegadel läks korteri, auto jm soetamiseks vaja kahte inimest, nüüd piisab ka ühest heapalgalisest. Sõna “dating” hakkab masskasutuselt ära kaduma, asemele on tulnud “hooking up” (“lantimine”).
Tarbimisühiskonna väärtused on feminiseerunud. Kuna noor, jõukas naine on kõige parem (loe: väikseima kõhklusastmega) klient, siis naisteajakirjad muud ei teegi kui suruvad kosmeetikareklaamide vahele suhtumist: sa oled eriline! Vajad parimat! Su erilisel pilgul on oma õigused. Kas sa ikka loed oma mehe SMSe ajal, mil ta duši all on?
Loomulikult leidub ka “erilisi” mehi. San Diego ülikoolis on alates 1982. aastast testitud USA tudengite enesehinnangut. Näiteks uuritakse noorte reaktsioone väidetele nagu “ma olen eriline” ja “võin elada, kuidas tahan”. Tulemused AD 2007? Iial varem pole noored endast nii heal arvamusel olnud kui praegu.
Ehk on “erilisus” meie hullunud, urbaniseerunud tänapäeva loomulik areng. Mida teha, et eriline inimene viitsiks jälgida nii ennast kui ka ligimest üldvaates, aimata teisi tasandeid? Kas see pole võimalik muudpidi, kui et ta peab Bali lõbureisil väljuma kohvikust napilt enne, kui sinna siseneb enesetaputerrorist? Sattuma autoõnnetusse? Tsunamisse? Veepudelita kõrbesse?