Mohamad, keda kõik kutsuvad Hamudeks, lebab külitsi diivanil. Ta elab koos abikaasa ja nelja lapsega vaiksel kõrvaltänaval Haapsalus. Avatud köögiga avaras toas on kahte vitriinkappi laotud teetassid. Rulood on viimseni üles keritud nii, et taevas ulatuks akendest võimalikult palju tuppa. Aga ilm on pilves, pihutab kevadlund. Kaks vanemat last mängivad tagatoas, pooleteistaastane magab ja kuuekuune koogab kiiges.

Hamude tõuseb aeglaselt ja tuleb, valugrimass näol, poolkummargil uksele vastu. Selg on haige, kettaga on midagi lahti, kuid arstiabi pole veel saanud. Ta on tujutu.

Nesrin paneb kohvivee üles ja mees lükkab näpuga nutitelefonis aina uusi ja uusi fotosid oma kunagisest kodumaast. Ta tahab rääkida Süüriast. 

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel