Teadus nõuab aega, kannatust ja külma verd
“8.00–10.30. Segamatu tööaeg. Palun lahkesti sel ajal mitte pöörduda,”
seisab silt botaanika ja ökoloogia instituudi professori Martin Zobeli kabineti
uksel Tartu ülikooli botaanikaaias.
Kõrvalruumis silmitseb Zobeli õpilane,
vanemteadur Meelis Pärtel vaikides kriidiga täisjoonistatud
koolitahvlit.
Teadlased vajavad aega mõtlemiseks.
Martin Zobeli juhitud
Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, kus Pärtel töötab, on üks
viiest Eesti teadusekstsellentsikeskusest.
Keegi ei tea täpselt, kas Punaarmee lendur sihtis 1943. aasta 27. jaanuaril
Emajõe silda või puistas pommi Tartu peale ilma kindla eesmärgita. Tabamuse sai
Tartu ülikooli botaanikaaed, hukkus Eesti botaanika suurkuju Teodor
Lippmaa.
Nõukogude ajal ei saanud professorid Hans Trass ja Viktor Masing
rääkida oma eelkäija hukkumise üksikasjadest, küll aga tsiteerida Lippmaa töid.
Eesti taimeökoloogia koolkonda tundis vaba maailm nii hästi, et Academic Press
tahtis ära trükkida Trassi monograafia. Nõukogude teadusnatšalnikud tahtsid aga
ülikasumit lõigata ja asi jäi katki.
Taimeökoloogia koolkond elab
edasi.
Märtsikuus Argentinas käinud Meelis Pärtel juurdleb, miks sarnanevad
Lõuna-Ameerika mäginiitude ja Lääne-Eesti loopealsete taimed kasvuvormidelt.
Milline seaduspära vormib mõlemasse kooslusse ühe kõrge taime, kaks leherosetti
ja kolm puhmast?
Hea idee võib sähvatada, aga tulemuseni ehk artikli äratrükkimiseni
rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjas võib minna mitu aastat. Kui just
pole tegu maailmavapustava avastusega a la Marsil on elu.
Teade we have
received your manuscript tähendab kuudepikkuse ootuse algust, kuni ajakirja
poolt valitud retsensent leiab aja artikkel läbi uurida.
Kui lõpuks saabub
vastus, seisab selles haruharva: “Väga hea töö, me avaldame selle nii kiiresti
kui võimalik.” Avaldamiseni jõuab vaid kolmandik artikleid ja enamikku neist
tuleb vastavalt toimetaja ettepanekule parandada.
Meelis Pärtel kaitses
magistritöö 1993, tema esimene ingliskeelne töö ilmus alles kaks aastat hiljem.
“Näritud sõrmeküüned,” võiks iseloomustada meeleolu, millega doktorant Pärtel
oma esimest tulemuspääsukest ootas. Nüüdseks on ta 20 artiklit trükki surunud
ja omandanud külmaverelise mänguri suhtumise. Kui kuulus American Naturalist
loo tagasi lükkas, saatis Pärtel selle ajakirja Ecology, mis eelmisest kraadi
võrra veel tunnustatum, ja sai seal jala ukse vahele.
“Kui ka üks ajakiri
keeldub, siis hea artikkel ilmumata ei jää,” on teaduslahingute tandrit juba
hästi tundev Pärtel veendunud. “Näiteks Ameerika ajakirjade stiil on väga
lihtne, tuleb korrata olulisi asju. Umbes nii, et see, mis ma nüüd tegelikult
öelda tahtsin, on see... Ameerika lugejal on aega vähe.”
Tänapäeva reaalteadlane sarnaneb Hemingway vanamehega, kes püüab ulgumerel
hiigelsuurt kala. Meri on avar, võimalusi tohutult, korralikult näkkab aga väga
harva, võibolla vaid korra elus. Aga just mängulisus köidab inimesi teaduse
juurde.
Ilmunud töödele tuginedes saab taotleda uurimisgrante. Raha, mis
annab teadlasele iseseisvuse, võimaldab sõita konverentsidele, osta arvuti,
palgata välitöödele appi tudengeid. Viimased on vajalikud, sest neid juhendaval
doktoril on vaja lugeda ja mõtelda.
Meelis Pärtel ise põlvitas Virtsu
lähedal Hanila loopealsel seitse suve, lugedes koos abilistega liigikaupa,
kõrshaaval, üles kõik taimevõsud, mis kasvasid kolmekümne neljal 50x50 cm
püsiruudul. Tulemusena sai Pärtel teada, et kui Lääne-Eesti võssakasvanud
loopealne puhtaks raiuda, taastub seal vastandina Lääne-Euroopa sarnastele
aladele endine liigirikkus, sest ümbruskonnas on niiduliigid veel alles.
Kui
Pärtel sõitis 1999. aastal pärast doktorikraadi kaitsmist Kanadasse kasutama
640 000 kroonist NATO teadusstipendiumi, ennustasid lennukis tema kõrvale
istuma sattunud, noortena Kanadasse välja rännanud saksa pensionärid:
“Vahtralehemaa heaoluühiskonnast sa enam ei lahku!”
Pisiprobleemidest vabanenud Meelis Pärtel ei pühendunud Kanadas aga
friikartulisöömisele või telekast jäähoki vaatamisele. Telekat ta korteris
polnudki.
Ilma akendeta kabineti arvutikõlaris mängis Vikerraadio ja korra
kahe nädala jooksul küpsetas NATO stipendiaat elektriahjus rukkileiba. Sõi seda
Salme Masso kokaraamatu õpetuse järgi keedetud kondisupi juurde. Kaksteist
tundi päevas täitis magus mõttetöö.
Preeriamullas jälgis 30 000 dollarit
maksev digitaalkaamera, kuidas kasvavad taimede juured. Pärtel selgitas välja,
et preeria püsib puudevabana tänu rohttaimede tihedatele juurtele, ja lennutas
uued artiklinooled väärikate ajakirjade postkasti.
Eestis maouurimissondile
sarnanevat ülikallist juurekaamerat pole, ka teadusgrandid on siin väiksemad,
ometi ei ostnud Meelis Pärtel endale korterit Toronto kesklinna, vaid hoopis
laguneva talumaja Elva lähistele.
Koolipoisina Viimsi poolsaare
päevaliblikaid püüdes teadusesse sattunud Pärtel ei unistagi tagasi
Ameerikasse, professoritoolile lendamisest.
Teadlane Tartu ülikoolis, ütleb
ta oma sihi. Miks? Kas või sellepärast, et töökoha aknast paistab kevadeti
kaunilt üle kallaste tõusev Emajõgi.
Artikkel avab Areeni uue sarja “Eesti noored teadlased”.