Keegi ei tea täpselt, kas Punaarmee lendur sihtis 1943. aasta 27. jaanuaril Emajõe silda või puistas pommi Tartu peale ilma kindla eesmärgita. Tabamuse sai Tartu ülikooli botaanikaaed, hukkus Eesti botaanika suurkuju Teodor Lippmaa.
Nõukogude ajal ei saanud professorid Hans Trass ja Viktor Masing rääkida oma eelkäija hukkumise üksikasjadest, küll aga tsiteerida Lippmaa töid. Eesti taimeökoloogia koolkonda tundis vaba maailm nii hästi, et Academic Press tahtis ära trükkida Trassi monograafia. Nõukogude teadusnatšalnikud tahtsid aga ülikasumit lõigata ja asi jäi katki.
Taimeökoloogia koolkond elab edasi.
Märtsikuus Argentinas käinud Meelis Pärtel juurdleb, miks sarnanevad Lõuna-Ameerika mäginiitude ja Lääne-Eesti loopealsete taimed kasvuvormidelt. Milline seaduspära vormib mõlemasse kooslusse ühe kõrge taime, kaks leherosetti ja kolm puhmast?

Hea idee võib sähvatada, aga tulemuseni ehk artikli äratrükkimiseni rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjas võib minna mitu aastat. Kui just pole tegu maailmavapustava avastusega a la Marsil on elu.
Teade we have received your manuscript tähendab kuudepikkuse ootuse algust, kuni ajakirja poolt valitud retsensent leiab aja artikkel läbi uurida.
Kui lõpuks saabub vastus, seisab selles haruharva: “Väga hea töö, me avaldame selle nii kiiresti kui võimalik.” Avaldamiseni jõuab vaid kolmandik artikleid ja enamikku neist tuleb vastavalt toimetaja ettepanekule parandada.
Meelis Pärtel kaitses magistritöö 1993, tema esimene ingliskeelne töö ilmus alles kaks aastat hiljem. “Näritud sõrmeküüned,” võiks iseloomustada meeleolu, millega doktorant Pärtel oma esimest tulemuspääsukest ootas. Nüüdseks on ta 20 artiklit trükki surunud ja omandanud külmaverelise mänguri suhtumise. Kui kuulus American Naturalist loo tagasi lükkas, saatis Pärtel selle ajakirja Ecology, mis eelmisest kraadi võrra veel tunnustatum, ja sai seal jala ukse vahele.
“Kui ka üks ajakiri keeldub, siis hea artikkel ilmumata ei jää,” on teaduslahingute tandrit juba hästi tundev Pärtel veendunud. “Näiteks Ameerika ajakirjade stiil on väga lihtne, tuleb korrata olulisi asju. Umbes nii, et see, mis ma nüüd tegelikult öelda tahtsin, on see... Ameerika lugejal on aega vähe.”

Tänapäeva reaalteadlane sarnaneb Hemingway vanamehega, kes püüab ulgumerel hiigelsuurt kala. Meri on avar, võimalusi tohutult, korralikult näkkab aga väga harva, võibolla vaid korra elus. Aga just mängulisus köidab inimesi teaduse juurde.
Ilmunud töödele tuginedes saab taotleda uurimisgrante. Raha, mis annab teadlasele iseseisvuse, võimaldab sõita konverentsidele, osta arvuti, palgata välitöödele appi tudengeid. Viimased on vajalikud, sest neid juhendaval doktoril on vaja lugeda ja mõtelda.
Meelis Pärtel ise põlvitas Virtsu lähedal Hanila loopealsel seitse suve, lugedes koos abilistega liigikaupa, kõrshaaval, üles kõik taimevõsud, mis kasvasid kolmekümne neljal 50x50 cm püsiruudul. Tulemusena sai Pärtel teada, et kui Lääne-Eesti võssakasvanud loopealne puhtaks raiuda, taastub seal vastandina Lääne-Euroopa sarnastele aladele endine liigirikkus, sest ümbruskonnas on niiduliigid veel alles.
Kui Pärtel sõitis 1999. aastal pärast doktorikraadi kaitsmist Kanadasse kasutama 640 000 kroonist NATO teadusstipendiumi, ennustasid lennukis tema kõrvale istuma sattunud, noortena Kanadasse välja rännanud saksa pensionärid: “Vahtralehemaa heaoluühiskonnast sa enam ei lahku!”

Pisiprobleemidest vabanenud Meelis Pärtel ei pühendunud Kanadas aga friikartulisöömisele või telekast jäähoki vaatamisele. Telekat ta korteris polnudki.
Ilma akendeta kabineti arvutikõlaris mängis Vikerraadio ja korra kahe nädala jooksul küpsetas NATO stipendiaat elektriahjus rukkileiba. Sõi seda Salme Masso kokaraamatu õpetuse järgi keedetud kondisupi juurde. Kaksteist tundi päevas täitis magus mõttetöö.
Preeriamullas jälgis 30 000 dollarit maksev digitaalkaamera, kuidas kasvavad taimede juured. Pärtel selgitas välja, et preeria püsib puudevabana tänu rohttaimede tihedatele juurtele, ja lennutas uued artiklinooled väärikate ajakirjade postkasti.
Eestis maouurimissondile sarnanevat ülikallist juurekaamerat pole, ka teadusgrandid on siin väiksemad, ometi ei ostnud Meelis Pärtel endale korterit Toronto kesklinna, vaid hoopis laguneva talumaja Elva lähistele.
Koolipoisina Viimsi poolsaare päevaliblikaid püüdes teadusesse sattunud Pärtel ei unistagi tagasi Ameerikasse, professoritoolile lendamisest.
Teadlane Tartu ülikoolis, ütleb ta oma sihi. Miks? Kas või sellepärast, et töökoha aknast paistab kevadeti kaunilt üle kallaste tõusev Emajõgi.

Artikkel avab Areeni uue sarja “Eesti noored teadlased”.