Teater Pan-Optikum tõstab Birgitta festivali lendu

Birgitta festivalil lendavad artistid mööda Pirita kloostrit ringi ja laskuvad pea ees mööda liikuvat videoekraani alla. Teater Pan.Optikumi (pildil) osalemine “Orpheuse ja Eurydike” lavastuses tõstab ooperikunsti atraktiivsust, usub Pan.Optikumi kunstiline juht Sigrun Fritsch.

Füüsiline teater on Eestis veel vähetuntud ja laialivalguv mõiste. Mida see endast kujutab?

Füüsiline teater ehk Aktionstheater on suund, mis tekkis 20. sajandi teise poole Lääne-Euroopas. Osalt tehnika ja teatrikunsti teineteiseleidmise tõttu, osalt soovi tõttu kõnetada laiemat teatripublikut.

Füüsiline teater “räägib” publikuga mitteverbaalses keeles. Kehade tavatu, raskusjõudu ületav liikumine ruumis on midagi sellist, mis haarab igaüht. Lendamise tunne on meile tuttav lapsepõlve unistuste või unenägude maalt ja seda reaalselt enda kõrval teatrisaalis näha on tõeline elamus.

Mida peadpööritavat siin teete?

Tallinnas oleme vaid lavastuse üks osa. Terviku kujundab saksa lavastaja Georg Rootering. Meie ülesanne on videoprojektsioon ja lauljate karakterite dubleerimine – kõigil peategelastel on alter ego’d meie artistide näol. Laval on kaks maailma. Ja kuna Orpheuse süžees on ka kaks maailma – Orpheus läheb oma pruuti surnute riigist ära tooma –, on see ka sisuliselt õigustatud.

Võtame Saksamaalt oma masinad kaasa, aga kuna kõik on nii uus, saab palju selgeks alles kohapeal. Igal juhul kasutame me ruumi täiesti uuel moel ja loodame, et võlume sellega publikut.

Kas füüsilise teatri, tänavateatri traditsioonid ulatuvad kaugele ajalukku ja on nüüd justkui uuesti avastatud?

Selliste nähtuste juured on sügaval. Loomulikult on keskaegsed müsteeriumid, commedia dell’arte ja barokk-teater jätnud oma jälje füüsilise teatri võtetesse. Aga ka legendaarne teatriuuendaja Jerzy Grotowski ning Peter Schumanni teater Bread & Puppet on seda mõjutanud.

Millistes maades seda rohkem viljeldakse?

Palju kasutatakse seda teatrikeelt Prantsusmaal, Hispaanias, Beneluksi maades, samuti Kesk- ja Ladina-Ameerikas. Tähtsamad trupid on De La Guarda Argentiinast, Royal de Luxe Prantsusmaalt, La Fura dels Baus Hispaaniast.

Kas teie artistid on akrobaadid, näitlejad, tantsijad või sportlased?

Nad ei ole sportlased, aga peavad olema väga hea füüsilise ettevalmistusega. Eks algul liituvad nad meiega kui akrobaadid, näitlejad või tantsijad ja õpivad siis muud oskused juurde. Seetõttu on nad ka väga erinevate annetega ja rikastavad meie truppi.

Mis teid “Orpheuse ja Eurydike” teema juures paelub?

Meie oma Orpheuse-lavastuse juures (Ruhri triennaal 2004) oli põhiküsimuseks see, miks Orpheus ümber pöörab. Kas ta otsustaval momendil ikkagi ei usalda oma armastatut? Või ei usalda ta enam iseennast, ei usu enam enese jõusse? See on inimese ebakindluse, varjatud kahtluse ja usaldamatuse küsimus. Või hirm muutuste ees? Kuigi Glucki versioonis lõpeb kõik hästi, pole ju lool algselt happy end´i. Gluck komponeeris selle keisri sünnipäevaks, siis peab ju hästi lõppema.

Milles näete teatri tulevikku?

Arvan, et teatritegemine muutub lähitulevikus rahvusvahelisemaks, kuna artistide ja ideede vahetus aina kasvab. Teine suund on regionaalsete traditsioonide tugevnemine festivalide ja kultuuripealinnade programmide kaudu.Üksteiselt saadakse inspiratsiooni ja innustust selleks, et midagi ainulaadset ja ainult oma riigile omast välja mõelda.

Olete ka linnaruumi muutmise lavastusi teinud...

No linnaruumi muutmiseks on vaja arhitekte, aga oma lavastustega oleme publikule tuttavat keskkonda küll muutnud. Nii saab publik harjumuspärast ruumi täiesti uuena tunnetada. Tihti muutub publik seeläbi etenduse osaks ja näiteks terve linnaväljak teatrilavaks.

Birgitta festival Pirita kloostri varemetes 12.–21. augustini