Teatriparandaja
Tiit Ojasool (26) on praegu kõrged ajad. Reedel selgus, et temast saab uus Vanalinnastuudio juht, esmaspäeval lisandus uudis, et Tiidu lavastatud Vanemuise “Roberto Zucco” võitis Poolas nimekal Toruni rahvusvahelisel teatrifestivalil kaks preemiat. Sügisel viisid Tiit ja tema elukaaslane lavastuskunstnik Ene-Liis Semper oma koju kuuendiku draamafestivali auhindadest.
Esimese tööpäeva pärastlõunal näeb värseke teatridirektor Ojasoo üsna kurnatud välja, ohkab jutu vahele, räägib asjalikult ja rahulikult. “Ametlik päev oli. Käisime vaatasime kõik ruumid üle ja kirjutasime pakile paberitele alla, teater anti mulle üle, ja tegime ajaloolise pildi, mida pärast Vanalinnastuudio raamatusse riputada.”
Esimese asjana lubab ta endale selgeks teha, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb. Ja siis see õigetpidi liikuma suunata.
Uuest majast jäi Ojasoole täpselt selline mulje, nagu ta ette arvas - maja on õhus, tal puudub kindel pind ja oma nägu. “Ja proovisaal on kohutav! Värskelt euroremonditud. Mulle ei meeldi steriilsus ma eelistan küprokile seinalt mahakukkuvat krohvi.
Aga ma võin esmase mulje põhjal öelda, et tegelikult on Vanalinnastuudiol ärakasutamata energiat, võimu ja väge tunduvalt rohkem kui viimasel ajal on välja paistnud.”
Üsna loogiline on küsida, miks Ojasoo paha mainega ja väsinud olekuga teatri juhiks üldse kandideerida otsustas. “Mõne aasta jooksul, mis ma teatris töötanud olen, on mulle enam kui selgeks saanud, et kõige parem, tulemusrikkam ja nauditavam on töötada oma trupiga. Kõige parem on ise see trupp moodustada, aga praegu pole 90ndate algus – kõik näitlejad on seotud mingite lepingute ja majalaenudega, nullist truppi moodustama hakata ei saa. Vanalinnastuudios on olemas maja keset linna, kollektiiv ja riigieelarve – need annavad väga suured võimalused.”
On fakt, et Vanalinnastuudio kindlam nägu seostub 80ndate ja 90ndate alguse Baskini komöödiateatriga – viimaste aastate juhivahetuste ja hüpleva repertuaaripoliitikaga on teatri identiteet kadunud nagu münt sogasesse tiiki.
Uurin, kas Eino Baskin ikka teatrisse alles jääb. “Muidugi jääb, ta on ju selle teatri asutaja."
"Mul on väga konkreetne nägemus, milline teater see olema saab, aga kõik ei juhtu üleöö – teatri uuest näost saame rääkida aasta-pooleteise pärast,” ütleb Ojasoo. Paratamatult ei saa Vanalinnastuudio reformimise puhul üle ega ümber valusast teemaderingist – inimesed. Tiit on oma hoiakuga väga selgelt märku andnud, et tema suurimaks vaenlaseks eesti teatrimaastikul on loidus ja teravuse puudumine. Väsinud Vanalinnastuudiole hoo sisseraputamiseks on lisaks juhile vaja veel värsket verd. Ojasoole hingelähedane lavakooli kursus, 21. lend, kelle diplomitöö “Asjade seis” on üks selle hooaja suuremaid hitte, on aga juba enamuses ennast teistesse teatritesse ära lubanud. “Tõenäoliselt inimesi tuleb. Pikemas perspektiivis näitlejad ju ikka liiguvad ühest teatrist teise,” on ta napisõnaline.
Ojasoo kaadripoliitilistel teemadel rääkida ei taha. “Mul puuduvad kohustused midagi teha või tegemata jätta. Piirajateks on terve majanduslik mõtlemine ja Kroonika esikaaned, aga viimased mind eriti ei huvita,” vihjab ta võimalikele tulevastele skandaalidele.
Tiidu kursuseõde, Vanemuise näitlejanna Katrin Pärn kirjeldab teda kui vastuolulist isiksust. “Kooli ajal me üksteist ei sallinud, hiljem said meist suured sõbrad. Tiidul on palju erinevaid külgi leebest armsast olemisest väga raske inimeseni. Aga lavastajana on ta andekas ja ütlemisvõimeline noor inimene, kellega koos tööd teha on kift ja ka küllatki hariv, ja teatrijuhina teeb ta kindlasti midagi ära – ta on piisavalt ambitsioonikas ja läbilöögivõimeline,” ütleb Pärn.
Ojasooga Draamateatris koos tööd teinud Mait Malmsten hindab temast esmapilgul paistvat radikaalsust nii: “Algul levisid kõlakad temast kui karmist vennast, kes on hirmuäratav ja kiskjalik. Pikapeale selgus, et tegu on asjaliku inimesega, kes ei ole just suhtlemisgeenius ja võib endast nii vale mulje jätta. Minu üllatus temaga seoses oligi see, et ta on mõnus inimene ja väga hea lavastaja.”
Kui Vanalinnastuudio on Tiidu käe all soovitud suunda tüürinud, siis näeb ta oma teatri suurima konkurendina Von Krahli. “Nad jäävad küll üsna eriilmelisteks, aga ühisosaks võiks olla terve mõistus ja täditsemisest vaba olemine. Samas üldist publikut vaadates konkureerime niikuinii ka Draama- ja Linnateatriga.”
Ise plaanib Ojasoo esimese lavastuse oma teatris teha selle aastanumbri sees. Tegelikult on ta sattunud väga ebamugavasse situatsiooni – olles ise värske teatrijuht, on tal Draamateatris pooleli hooaja avaetendus “Kolm Sarvekandjat”. “Mul on nüüd kaks varianti: kas ma teen Draamatearisse väga halva lavastuse või teen Vanalinnastuudiosse veel parema lavastuse. Paranoiline olukord – ma konkureerin ju iseendaga,” itsitab ta.
Lavastajana tegutseb Ojasoo läbimõeldult. “Roberto Zucco” nimiosatäitja Tambet Tuisk kirjeldab teda kui meest, kes ei tee asju niisama. “Isegi kui Tiit tellimustöö vastu võtab, suudab ta selle nii palju läbi mõelda, nagu oleks ta selle ise valinud. Tavaliselt pannakse nii noored lavastajad lastetükke tegema, aga tema on tänu oma enesekindlusele ja läbimõtlevusele teist teed läinud. Inimestel, kes temaga esimest korda koos töötavad, võib raske olla, sest ta on otsekohene ja nõudlik, aga mulle temaga töötada meeldib - olen temaga ühed oma parimatest asjadest koos teinud,” kirjeldab Tuisk.
Igatahes on Ojasoo oma noore ea kohta teinud väga lennuka karjääri ja lavastanud tükke hiiglaslikust “Evitast” auhindu noppinud “Roberto Zucconi”, mida ta ise peab oma kõige paremaks tööks. (“Mul oli seda tehes tunne, nagu see oleks mu esimene lavastus”.) Intensiivselt ja palju töötama sunnib teda see, et ta ei ole veel soovitut kätte saanud. “Kõige paremat lavastust ma pole niikuinii veel teinud. Seni on olnud nagu õppimise aastad.”
Viimasel ajal on Tiit oma karmi tempo natuke tagasi tõmmanud – põhjuseks on tema ja Ene-Liis Semperi 11kuune tütar Säde Ariel. “Ta oskab juba karumõmmi laulu õige rütmiga laulda. Ja väga keerulisi häälikuühendeid kuuldavale tuua. Säde tundub hästi mõistlik, ootan kannatamatult, millal saaks temaga midagi arutada, sest on näha, et ta saab asjadest väga hästi aru. Selgelt paistab välja, et tal on oma seisukoht – mis talle meeldi või ei meeldi, pakub huvi või ei paku,” ütleb Ojasoo uhkelt.
Tundub, et laps on isa iseloomu pärinud.
Tiit Ojasoo
* Sündinud 28. augustil 1977 Põlvas
* 2000. aastast lavastaja Eesti Draamateatris, lavastanud ka Endlas, Vanemuises, Von Krahli teatris
* 2000. aastast EMA Kõrgema Lavakunstikooli erialaõppejõud
* Möödunud aastal kaitses Lavakinstikoolis cum laude kunstide magistrikraadi (Kuidas teha ideaalset lavastust?)
* Alates 1. juunist Vanalinnastuudio direktor
