Teejuht pimeduses
Ariadne Lõnga kolmanda numbri ilmumine annab põhjust loota, et nais- ja meesuurimus on Eesti akadeemilisel maastikul kanda kinnitanud. See on eriti rõõmustav kontekstis, kus rahvusvahelist naismõtet esindab Eestis vaid käputäis teoseid: puudulikult ja eksitavalt tõlgitud-toimetatud Simone de Beauvoiri “Teine sugupool” ning, positiivsema poole pealt, raamatud Evelyn Fox-Kellerilt ja Susan Sontagilt. Viimase kümne aasta tõlkebuumis pole see just silmapaistev saavutus. Seda olulisem on Ariadne Lõnga roll Eestis tehtava originaalse nais- ja meesuurimusalase teadustöö tutvustajane ning vastava sõnavara tavakäibesse juurutajana. Nagu eelmistelgi kordadel, annab ajakiri ka sedapuhku aimu naisuurimuse interdistsiplinaarsest haardest – esindatud on kirjandusteadus, rahvaluule ajalugu, politoloogia, sotsioloogia, õigusteadus, jne. Need, kes feminismi vajalikkuses kahtlevad, võiksid üle lugeda Katrin Kivimaa kokkuvõtte “Akadeemiline feminism – kellele ja milleks?”
Siiani on Eestis kõige rohkem tähelepanu pälvinud feministlikud kirjanduse- ja kunstikäsitlused ning kuigi need ei puudu ka käesolevas numbris, leidub siin ka uusi põnevaid valdkondi. Näiteks Heili Einasto artikkel “Tantsitud sugu” analüüsib tantsu kui ühiskondlike muutuste peegeldust.
Naisuurimust on suhteliselt laialdaselt rakendatud rahvaluule ja elulugude analüüsis. Tiina Kirsi artikkel eesti naiste elulugude uurimises tõstatunud teoreetilistest probleemidest näitab, kuidas jutustajate poolt loodud mina-pilt peegeldab nende arusaama “õigest (eesti) naisest” ning tõestab seega vajadust lugeda eesti naiste elulugudes lisaks “loole” ka “elu”.
Humanitaaria poole pealt toob Ariadne Lõng lisaks originaaluurimustele eesti lugejani ka kaks olulist tõlketeksti, Heide Wunderi “’Naiskuritegevus varasel uusajal. Arutlusi sooajalooliset vaatekohast” ja Joan Kelly “Kas naistel oli renessanss?”. Kuigi Jüri Kivimäe viitab Eestis viimastel aastatel avaldatud naisajalootekstidele, on see ainevald siiski veel praktiliselt avastamata. Varraku poolt 1999. aastal üllitatud Helmi Mäelo raamat “Eesti naine läbi aegade” on uus trükk juba aastal 1957 välja antud teosest ja kannab oma ajastu pitserit. Sirje Tamuli ja Sirje Kivimäe poolt toimetatud artiklikogumik “Vita academica, vita feminea” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999) keskendub akadeemilisele kõrgharidusele. Mõlemad on äärmiselt olulised rajamärgid Eestimaa naiste ülesleidmisel ajaloost ning nende panuse väärtustamisel, aga neis ei rakendu selgelt naisuurimuslik vaatenurk. Suurelt jaolt hüüdjaks hääleks kõrbes on jäänud Inna Põltsami uurimused. Jüri Kivimäe artikkel lapsetapuprotsessist Tallinnas aastal 1594 on huvitav lisa olemasolevale, seda enam, et autoriks on tunnustatud meesajaloolane. Kuigi tegu ei ole naisajalooga selle mõiste kitsamas tähenduses, näitab Kivimäe, kuidas naisajaloo perpektiivid võivad traditsioonilist ajalookirjutust mitmekesistada. Valdkond, mis on 1970. aastatest alates lääne ajalookirjutust rikastanud, ei rikuks ka Eesti oma. Loodetavasti annavad Ariadne Lõngas avaldatud tekstid julgustust ajalootudengitele sootemaatika ülesvõtmiseks oma uurimustes – vastavat materjali on Eestis võimalik kätte saada kasvõi Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse raamatukogu kaudu.
Sotsiaalteaduste poole pealt tahaks erilist tähelepanu juhtida kahele uurimusele. Esimene neist, Tiina Raitviiri “Eesti naised poliitilise võimu juures”, on vägagi päevakajaline, seda nii soolise võrdõiguslikkuse seaduse arutelu kui ka möödunud Riigikogu valimiste valguses. Oluline on taas kord esile toodud fakt, et naiste ligipääs otsustamistasandile siiski piiratud, seda eelkõige Eesti parteide soolise segregeerituse tõttu. Naiste osakaal on küll suur parteide lihtliikmete hulgas, kuid väike tipptasemel, mistõttu on neil ka raskem avalikku tuntust võita ja valitud saada. Kindlasti tasub tsiteerida Raitviiri lõppsõna: “naistele meestega võrdsete võimaluste andmises pole midagi mõistusevastast. Polegi tarvis muud, kui et Eesti poliitika ja poliitikud oleksid nõus järgima Eesti Vabariigi põhiseadust ja euroopalikus kultuuris üldtunnustaud inimõigusi.” (lk 147).
Äramärkimist väärib ka Iris Pettai artikkel Eestis kaua tabu-teemade hulka kuulunud perevägivalla teemal. Pettai uurimus, mis näitab tihedat seost vägivalla ja jäikade soorollide vahel, kulub marjaks ära meie patriarhaalsete väärtushinnangutega riigis – loodetavasti pole perevägivald valdkond, milles Eesti maailma edetabelijuhiks pürib.
Mõtlemapanevat lugemist leiab Ariadne Lõngast veelgi. Kindlasti pole tegu ainult feministlikule publikule mõeldud teosega – pigem aitab väljaanne kummutada Eestis kahjuks liigagi levinud strereotüüpi feminismist kui kitsa radikaalse huvigrupi sallimatus-ideoloogiast, millel Eestisse asja ei ole. Siinne tekstidevalik peaks ka laiemale lugejaskonnale tõestama, et nais- ja meesuurimuse poolt pakutavad vaatenurgad aitavad meid ümbritsevat kompleksset reaalsust nüansseeritumalt mõista. Muidu välismõjudele nii avatud Eesti peab kõike naisuurimusse puutuvat ikka veel meile “olemuslikult võõra” kultuuriimperialismi näiteks. Ariadne Lõng näitab edukalt, et feminismitont on kodustatav ja kodustatud – ning valmis meie ühiskondlikku mõtet värskendama. Loodetavasti jagub antud väljaandele tulevikus toetust ka Eesti teaduse ja kultuuri rahastajatelt. Aitas ju Ariadne lõng vana-kreeka müüdis rajal püsida – näidaku ta teed ka Eestis.
