Teenides Nõukogude Liitu

Eesti meeste sundteenistusest Nõukogude armees võiks kirjutada terve riiulitäie mälestusi. Miks mitte alustada sellega just nüüd, selle põlastusväärse armee 87. aastapäeval?

Olin hea ameti peal oma väeosa katlakütjana ning asjatasin ringi tavalistes roobades. Ühel päeval sattusin õnnetuseks kokku ühe võõra ohvitseriga, kes kukkus kohe kärkima, kus on munder. Midagi mõtlemata vastasin talle: pardon, monsieur! Muidugi sattusin selle eest kubusse betooni peale. Aga hetkel valvas seal mind ainult üks valvur. Rääkisin ta ära: tarvis asjal käia! Lubaski ming kubust välja ning panin jooksma. Valvur hüüdis järele ning avas tule. Õnneks oli ta veel noor, ei tulnud automaadiga hästi toime ja valang jooksis üle mu pea.

Peitsin end katlaruumi, aga muidugi mind tabati ja pandi jälle kubusse. Ei tea, mis lõpuks oleks tehtud, aga õnnekombel käsutati mind appi kubu värva keevitusele. Vaatasin seal meelega keevitustulle ja silmad läksidki “liiva täis”. Seepeale saadeti mind ravile ja sellega asi piirdus.

*

Sammud oma allüksuse kurilkasse, kedagi pole. Istud, istud ja istud, kui lähemale sammub just Moskvast puhkuselt saabunud kõrvalallüksuse poiss, kipub vägisi juttu ajama ja poliitloengut pidama, kuna just rongi pealt tulnuna nägi suures koguses lääne poole kihutavaid viljaronge grafitiga "Abiks nälgivale Baltikumile". Räägib: "Vot teil eestlastel on ikka kohutavalt vedanud, et saite endale nii hea naabri ja et te otsustasite meiega vabatahtlikult 1940. aastal liituda, sest vaata, vene inimene on nii hea ja südamlik, et ta annab sulle kas või oma viimase leivatüki." Poisil oli endal nii hea meel, et ta nii suure ja inimliku rahvuse liige on, et poetas ise oma jutu peale paar pisarat ja iga politruk, kes juhtunuks pealt nägema, kuidas kahemeetrine mehemürakas oma rahva ja teda juhtiva partei headuse peale silmad märjaks tegi, oleks poisile niisuguse tubli loengu eest paar nädalat puhkust juurde kirjutanud.
Minu küsimuse peale, kus niisugused venelased elavad, kuivatas poiss pisarad ja ütles, et kits oled, kõik me oleme sellised, (kozjol tõ, vse mõ takije)!
Kui ta enne oma loengu algust kurilkale lähenes, puhkuselt tulnuna taskud suitsupakke täis, küsisin ühe suitsu ja sain kuulda, et endalegi ei jätku (samomu ne hvatajet). Kozlov oli veel perekonnanimi kah.

*

Isa oli mul jahimees ja mõtlesin, et teen talle kingituse – saadan padruneid. Kuulipilduja padrunid olid sama kaliibriga nagu tema vintpüss. Plaanitsesin, et panen padrunid postipakki, vanade riiete alla. Seniks aga peitsin padrunid oma madratsisse, terve karbitäie – 1000 tükki.

Õnnetuseks tulid kontrollid ühel päeval just madratseid ja patju läbi otsima, et leida neist peidetud kirju ja kirjandust. No ja minu madrats oli otsekui tina täis, tuhat padrunit! See võinuks olla tribunali väärt.

Zampolit küsis: ütle, miks ometi sul neid padruneid vaja läks? Vastasin, et tahtsin teha pastakaid: ots maha, ümmargune kuul sisse ja ongi valmis. Aga milleks nii palju pastakaid? Vastasin: kas poleks tore, kui kõigil meie roodus oleks just selline pastakas!?

*

Kasarmute vahel kasvasid ilusad kased,mille oksad kippusid vaadet piirama. Õppustele sõites andis roodukas ühele ukrainlasele käsu puud akna kõrguselt ära pügada, et saaks korralikult välja vaadata. Mida see mees mõtles, on siiani teadmata, aga kui me tagasi tulime, siis olid kõik kased saetud täpselt ülevalt akna kõrguselt maha ja ka veel paljaks pügatud.

*

Põhiprobleem, millega me Ida-Saksamaal tegelesime, olid lääne diversandid. Neil oli alati vaja meid jälgida ja pealt kuulata. Kord metsas kergetel õppustel näeme Range Roverit meist mööda sõitmas, aken lahti ja filmitakse. Hetke pärast lendab diviisi Villis hambuni relvastatud polkovnikutega meie juurde ja saame käsu nad rajalt maha võtta. Aruküla poiss hüppas kähku oma BTR-i, ütles mulle, et sõida sina toda teed mööda ringiga talle vastu, tema paneb otse läbi võsa. Äkki jõuab veel. Too kant oli meile hästi tuttav. Nii oligi –  nii kui BTR võsast välja ilmus, sõitsid inglased oma Roveriga talle täpselt nina alla. Poisid luugist kähku välja ja automaadid nende peale.

*

Sattusin Adažis utšebkas hospidali. Seal avastati, et oskan joonistada – ning saadeti Riiga keskhospidali kunstnikuks. Point aga selles, et oli vaja 16. osakonnal kõrgetele plekkaedadele sporditemaatilised pildid peale maalida. Aiad olid kõrged seepärast, et osakonnas paiknesid hullud ja need, kes mängivad hullu. Ehk sealt välja said mehed kas koju lollipaberitega, ehituspatti või tribunali alla.

Eesti poisse oli ka. Üks oli tapmiskahtlusega. Olla miskit ehitustööd teinud ja tšurka all muudkui raputanud redelit. Mees olla närvi läinud ja vibutanud allapoole haamriga ähvardavalt, aga metallosa lennanud tšurkale lagipähe ja valmis. Mees siis väitis hiljem, et kukkus koos redeliga ja loll valmis. Üks Eesti sell muudkui põgenes koju ja lemmikvõtteks oli tal raudteel veeremite all mingi toe peal olemine.

*

Koju Tallinnasse saabudes tuli ennest registreerida Ristiku tänava lõpus asuvas komandatuuris, kus peeti kinni sõjaväemääruste vastu eksinud sõdureid.

Olin kuulnud, et nõukogude armees käib hõõrumine mere- ja maavägede vahel.

Valgevenes mereväge polnud ning seetõttu endal mingit sellelaadset kogemust kuni puhkusele minekuni ei olnud.

Vanemad olijad õpetasid, et kui linnas näed sõjaväepatrulli, kes kontrollib sõdurite linnalubasid ja vormiriietuse korrektsust, siis kao nii ruttu kui võimalik. Aga kui maaväelasena mereväelaste sõjaväepatrulli kätte jääd, siis oled kadunud mees…

Tallinnasse jõudes astusin rõõmsalt, midagi kartmata komandatuuri uksest sisse ja nagu hiljem välja tuli – otse karukoopasse karu käppade vahele, sest laua taga istus süsimustas vormis väga karmi ning vihase näoga mereväe ohvitser. Mõmisesin midagi selletaolist, et saabusin lühiajalisele puhkusele ja tuleks asi kuidagi ära registreerida.

Mereväelane tõstis pilgu ning välgud sähvisid, kõik oli selge – merevägi ja maavägi on tõesti kui koer ja kass ning mina praegu saatuse tahtel selle neetud kõutsi rollis. Rohkem mõelda ei jõudnudki, sest mustas vormis ohvitser kärgatas: “Nii soldat, nüüd lähed uksest välja, sisened uuesti ja raporteerid nagu ette nähtud.”

“Ning kui sa mu auastet ära ei arva ning eksid, siis istud terve oma puhkuse siin peavahi kartseris”, tagus mereväe kapten vihasena oma pagunitele.

Tegemist oli kapteniga, seda teadsin, kuid kes seda teab, mitmes järk tal oli.

Mereväes ju teised auastmed! Noist tobedatest õlakutest sõltus nüüd minu vabadus…

Koridor oli tühi, kelleltki küsida ka ei olnud võimalik.

Õnneks meenus oma sõjaväeosa õppeklassi suur tahvel, kus vormirõivaste näidised reas ja läbi udu proovisin midagi ajusoppidest välja pigistada. Tänapäeva mõistes käis halastamatu miljonimäng vabaduse peale, kus vastusevariante ei pakutud.   

Hingasin sügavalt sisse, sisenesin ning raporteerisin tikksirgelt, ülikõva ja selge häälega. Paistis, et see meeldis ohvitserile ning eriti avaldas muljet, et nn maaväerott tundis mereväeohvitseri auastmeid. Saingi oma paberid korda ning kadusin sellest nn sõdurite vanglast nii ruttu kui võimalik... Praegu tegutseb selles hoones filmiarhiiv. 

*

Väeosa naabruses oli leivatehas, sealt sai tihti värsket leiba. Seedimine võis viie leiva söömisest rikki minna, aga hea oli ikkagi.

Kord sain sealt viiekilose pärmitüki ja kohe tuli mõte praskat ajada. Uusaasta oli lähenemas. Panin laari käima kahes 24liitrises kanistris, mille peitsin katlamajja. Aga keegi vist kaebas ära, sest otse uusaasta kesköötunnil astus kontroll sisse... Praska, kollane ja kange nagu hiidlaste märakusi, valati lumele. Kubusse mind siiski ei saadetud, sest uusaastaööl poleks leitud kedagi minu asemele katelt kütma.

*

Olin koos ühe Tallinna vene poisiga staabis öösel raadiovalves. Tema oli tuntud suure ärakukkujana - noh, magajana. Teen oma tööd ja järsku ta jälle magab! Olgu siis. Võtan vildika ja kirjutan talle suurelt otsa ette: "JA NE SPAL". Tuleb korrapidaja meid kontrollima (aga tema ärkas vahepeal üles ja võttis juba raadiosignaale vastu) ja küsib: noh, ei maganud jah? Ei, seltsimees leitnant! Ohvitser naerukrampides - no mis sa ikka nendega teed!

*

Noh muru ja puulehti on paljud värvinud, aga sigu... Kohalik seafarm tuli puhtaks küürida ja sead pesta, aga prappori meelest ei näinud sead kuigi puhtad välja. Siis tuli prapporilt geniaalne idee - sead tuleb üle lubjata. Bingo! Vaesed loomad läksid kärna ja tuli maha tappa. Ei tea, mis prapporist edasi sai, aga meie väeosast kadus ta imeruttu.

*

Ma üldse ei kurda oma teenistuse üle - nii värvirikast elamust polekski mujalt saanud. Räägin nüüd seda esimest korda, kui me - 40 Eesti poissi (20eestlast, 20 venelast) - lennukiga Saksas maandusime. Meil oldi kenasti vastas, topiti autodele, viidi kuhugi väeossa ööbima, kus kohalikud mustad meid usinasti keppima asusid ja heast-paremast kaasa võetud kraamist puhtaks tegid. Nii, järgmine päev rongile ja öeldi, et teile tullakse vastu ja viiakse õigesse väeossa. Oligi nii, varsti tulid ohvitserid vagunisse, küsisid, kas me oleme ikka Eestist ja kupatasid teisele rongile. Nii me sõidame oma paar tundi, kui märkame ühes peatuses, et meie saatjaohvitserid on kadunud. Hüppavad siis uued näod rongi ja kukuvad hingeldades rääkima, et kuidas nad meid otsisid. Nemad autodega ilusti vastas, kuid rong tühi! Tuli välja, et meid oli varastatud - taheti viia kuhugi kaugele tšurkade polku, kuna Eestist pärit ajateenijatest peeti väga lugu. Meie õige polgu ohvitserid olid autodega rongil järel kihutanud, aga rongid liiguvad seal vähemalt 100 kilomeetrit tunnis. Leitnant pärast rääkis, et sellist sõitu autoga tema ei mäleta.

*

Mingil hetkel tekkis idee rivilaulu eesti keeles lasta. Oli meid tol hetkel oma kuus Eesti poissi ja nii me laulsimegi rivis: "me metsavennad oleme..." Et asi väga kahtlane ei tunduks, sai paar sõna asendatud sõnadega "komsomol" "partija" jms. Ülemused olid rahul, meie ka ja Eestis lehvitati juba sinimustvalgeid.

*

Paljud ei kujuta kindlasti ettegi kuidas see võimalik on, aga oli ka selline juhtumine, kus valvepostil seistes kukuti nägu lõhki millegi vastu. Sellisel põhjusel, et magati püstijalu ja kukkudes ärgati liiga hilja. Üks Eesti poiss jõudis ka kukkudes käed ette panna, nii, et päris näoli maha ei kukkunud.

*

Radarikompleksi putkade vahel jookseb kilomeetrite viisi kaableid, kõhna käsivarre jämedused, rasked ja pikad. Neid tuli siis külma ja lumega paljakäsi lahti harutada ja suurtele poolidele kokku kerida, sassis ja sõlmes kui kurat. No kui ühtki ohvitseri lähedal polnud, harutas mõnegi puntra kirves lahti... Mis neist kaablitest edasi sai, ei tea, ei huvitanud kedagi ka.

*

Öösel vastu hommikut hakkasime stepis komandopunktist sõitma. Meid oli kolm ohvitseri, lisaks kaks soldatit roolikeerajaks. Et kärakat panna, majutasime soldatid furgooni. Panime KRAZi autopiloodile (s.t telliskivi gaasipedaalile - steppides teid ei ole ja millegi otsa võimalust sõita ka mitte). Edasi: kärakas, turakas, ohvitserijutud. Kuni ühel hetkel tõusime lendu ja maandusime kõik kolmekesi, läbi esiklaasi, liiva sisse. Keegi oli keset steppi sügava augu kaevanud!!!

*

See oli ju päris tavaline, et noori tšurkasid saadeti ämbriga ikka kusagile kas siis mensturatsiooni või autole kompressiooni hankima. Ükskord külmal talvel istusime katlamajas ahju ääre soojas, kui jälle üks noor ämbriga uksest sisse tuli ja ennast ka sooja sättis. Küsisime siis, et kuidas sina, salaga, nüüd äkki siia sooja võisid tulla, teised ju jooksevad väljas külmas, gaasimaskid peas jne. Mees vastas rahulikult et ah, seeru saatis mensturatsiooni tooma. Meie siis küsima, et mees, kas sa siis et tea, mis see tähendab? Tema: teab küll, aga parem on lolli nägu teha, käsku täita ja soojas katlamajas konutada, kui väljas põllu peal ringi joosta. Nii et lolliks jäi seekord seeru ise.

*

Odessas teenides kamandas major Kuznetsov minu ja veel kolm mu teenistuskaaslast endaga kaasa metsikuid aprikoose korjama. Meile jagati telkmantlid kätte ja saadeti vilju korjama.
Ma siis sättisin oma palatka nurgad kokku ja hakkasin noppima.
Äkki pistis Kuzja mu peale röökima, et mida sa, "mudila", teed?
Vastasin, et korjan aprikoose.
Selle peale läks kõrge ohvitser suisa keema ja prõõkas, et kas sa, "mudajob", pole enne aprikoose korjanud?
Vastasin, et just nii, sm polkovnik, ei ole enne korjanud jah.
Seepeale küsis Kuzja, et kust kuradist ma pärit olen?
Vastasin, et Baltikumist, Eestist.
Seepeale küsis vana minult midagi pisut ootamatut, et mida teie siis seal Baltikumis aprikoosidega teete, kui te neid ei korja?
Ma söandasin vastata, et meil aprikoosid ei kasva.
Polkovniku vastus oli kõigiti omapärane: keda sa, "suka" siin "najebjoš", või teil pribaltikas ei kasva aprikoosid.
Haritud mees oli, aga ma pole siiamaani pribaltikas aprikoose leidnud. Äkki Leedus on... või Obinitsas?
Tegelik nõks aga oli selles, et ma oleksin pidanud presendi maha laotama ja puu otsa ronides oksi raputama ning sellisel viisil kenad luuviljad kätte saama.

*

Teenisin Viljandis ja 1990. aastal olin poest saia ostmas, otse üle tee väeosast oli toidupood. No valin sealt värskemat, kui selja tagant kostub küsimus: “Nooh, okupant, kas on ka soe sai?” Keeran ringi ja näen mingit prillidega tüüpi koos tüdrukuga. Vastan sulaselges eesti keeles: “Päris värske.”

Oleksite te tüübi nägu näinud, värv muutus nagu kameeleonil. Ainult näitsik hakkas vennikesele vastu puusa taguma ja ette-taha vabandama.

*

Oli meil kunagi noorsõdur - mägede poeg Karapetjan, armeenlane. Sai oma paar esimest kuud ära teenitud ja esimesel võimalusel padavai fotograafi juurde. Pilt tuli nagu ikka, aga mägede poeg ei võinud ju ilma vuntsideta pilti koju pruudile saata. Kuid temal kui noorsõduril polnud ka mingit lootust endale vuntse ette kasvatada. Tuli siis minu juurde jutuga , et "Võ estontsõ vse hudožniki, narisui mne usõ na fotografiju". Ja saigi talle siis tuši ja peene sulega vuntsid fotole nina alla kribitud ning rahulolev kotkas saatis oma esimese kroonufoto kodumaale. Ei teda häirinud, et vuntsid pildile peale joonistatud – peaasi, et nad olemas olid. Ise rahul, pruut rahul.

*

Istub seltskond Eesti poisse kaptjorkas ja valmistab väikest õhtueinet. Menüü selline igapäevane: hapukoor, konservid, roheline hernes, saiakesed ja munad. Mune aga keedeti tavalises elektrikannus. Teadupärast, et koor lahti tuleks, peab tulised munad külma vette asetama ehk siis ehmatama. Keetmine läbi, kutsume dnevalnõi, kes pärit kuskilt Ukraina mägedest ja anname käskluse: marss pesuruumi mune ehmatama!

Võtab mees kannu koos munadega ja lahkub. Möödub umbes minut ja pesuruumist kostub vali röögatus.....

*

Peale poliittundi (teadupärast peeti kolmapäeviti sõduri moraali ja patriotismitunde harimiseks poliittunde ehk politzanjatie’t), rivistas meid roodu zampolit üles ja viis läbi erakorralise komsomoli allorganisatsiooni koosoleku teemal "lahing joomarlusele". Politruk oli välja uurinud, et minu esmaspäevahommikusele sissemagamisele, mis päädis diviisikomandörile vahelejäämisega, oli algtõukeks olnud pühapäevaõhtune jooming. Rivi ette kutsuti muidugi elava joomarluse näidisena mind ja visati avalikkuse hukkamõistu saatel komsomolist ühehäälselt välja. Minult võeti minu komsomolipilet ja nii ma parteituks jäingi.
Vahetult enne kojusõitu pakkus küll zampolit mulle mu komsomolipiletit tagasi, kuid ma keeldusin taasühinemast kommunistlike noortega, kuna leidsin ennast tõeliselt patuse ja noorleninlaste kilda mitteväärilise olevat. Ma ütlesin lihtsalt, et kollektiiv otsustas ja mina, püüdes austada oma relvavendade püha otsust, ei saa rahuliku südamega enam komsomoli kuuluda. Seepeale kuulsin politruki suust kuldseid sõnu, mida ma siinkohal muutmatult ja tõlkimatult teieni tahan tuua: "Togda poježai k sebe v Germaniu, jobannõi nemets, i huija tebe v sraku poputnava!"

Armeeteenistust meenutasid: Margus Tiitsmaa, Margus Kruut ja portaali www.auto24.ee lugejad