Teet Härm – maniakk või ohver?
Rootsieesti peres sündinud Teet Härmi lugu on täis vastuolusid. Tegu on kas maailma ühe kurikuulsama sarimõrvariga, kes hetkel vabadust naudib, või süütu õnnetuga, kelle elu lohakas politseijuurdlus ja meediahüsteeria igaveseks rikkusid.
Mõrva, millega Härmi seostatakse, nimetatakse 20. sajandi kurikuulsaimaks kuriteoks Rootsis peaminister Olof Palme atentaadi järel.
Tänavu septembri lõpus võttis ammune mõrvaskandaal uue pöörde, kui kuningriigi autoriteetsemaid õigusspetsialiste, Uppsala ülikooli emeriitprofessor Anders Agell andis sisse uue taotluse Härmi ja tema kuriteokaaslase kohtuotsuse tühistamiseks ning nende hea nime taastamiseks.
73aastase Agelli meelest on Härmi kaasus Rootsi õigusajaloo häbiplekk. “See on väga õudne juhtum ja ma kardan, et Rootsi politsei ja ametivõimud peavad tõsiselt kaaluma, milliseid järeldusi sellest loost teha,” kritiseerib rohkem kui 300leheküljelise taotluse koostanud professor.
Agell on viimane autoriteet, kes liitus leeriga, mis usub, et avalikkuses Lahkaja või ka Stockholmi Sarimõrvarina tuntud Härm on ise õnnetu ohver, kelle elu hävitati asjata.
Tema vastased on sama sügavalt veendunud, et tegu on maniakiga, kelle kätel on tegelikult rohkem kui ühe inimese veri.
Laibatükid kilekotis
1984. aasta suvel leidis juhuslik mööduja Stockholmi Solna linnajaos kiirtee alt kaks musta plastikaatkotti noore naise tükeldatud surnukehaga. Pisut hiljem leiti lähistelt veel kaks sarnast pakki.
Tükeldatu, 28aastane narkomaan ja lõbutüdruk Catrine da Costa tuvastati sõrmejälgede põhjal. Ehkki surnu pea jäigi kadunuks, viitas kõik, et tegu oli sadistliku seksimõrvaga. Suve jooksul leiti veel kaks tapetud prostituuti ning vähemalt viis nende ametiõde jäi teadmata kadunuks. Rootsis vallandus enneolematu hüsteeria.
Politsei jahtis meeleheitlikult niidiotsi. Muuseas kammiti läbi punaste laternate rajoon. See, kuhu vihjed viisid, hämmastas uurijaid sügavalt. 1984. aasta 3. detsembri hommikul vahistati vaid mõne kilomeetri kaugusel da Costa laibatükkide leidmispaigast Karolinska Instituudi kohtumeditsiini osakonnas tollal 30aastane Teet Härm.
Jube kokkusattumus: noor tõusuteel kohtuarst oli sisuliselt politseinike eneste kolleeg ja just tema oli osalenud da Costa surmajärgsel ekspertiisil. Nüüd rõhus politseid kahtlus, et tegelikult analüüsis Härm omaenese kätetööd.
Kahtlusekoormat täiendas kaks aastat varem toimunud Teedu noore naise enesetapp. Seljas peokleit, poos proua Härm end vööga voodiotsa külge. Paljudele – eriti tema vanematele – tundus see veider. Silma torkas ka mehe pealtnäha jahe suhtumine naise kaotusse. Näiteks avaldas ta varsti pärast kaasa matust arstide erialaajakirjas artikli poomissurmade kohta.
Erakordselt tööle pühendunud lahkajana tuntud Härmi eraelus ilmnes teisigi varem varjatud külgi. Tema kodust leiti vägivaldseid pornofilme ning selgus, et vähemalt korra oli mees tõesti ka prostituudilt seksi ostnud.
“Ta oli paar korda prostituute kasutanud, kuid see polnud tollal Rootsi ühiskonnas ja Stockholmis eriti ebatavaline. On samuti tõsi, et tal oli kodus umbes sada filmi, milles oli tegelasi nagu Rappija-Jack. Seega on tõsi, et tal oli huvi seksuaalse vägivalla vastu, aga see ei tee mehest veel mõrvarit,” tõdeb Agell.
Rootsi Hannibal Lecter
Ehkki vahistatu nimi ja nägu jäid esialgu saladusse, jõudis muu teave – aga mõnikord ka lihtsalt linnalegendid – välkkiirelt pressi, mis asus teda portreteerima kui kohalikku Hannibal Lecterit, kes elas metsikut kaksikelu.
“See oli lihtsalt nii ebatõenäoline draama – kohtuarst, kes tappis oma töökohal inimesi. Isegi Hitchcock ei mõtleks sellist stsenaariumi välja,” meenutab Rootsi riigitelevisiooni korrespondent Claes Löfgren. “See oli iga tabloiditoimetaja märg unenägu!”
Stockholmi politsei küsitles ja pidas Härmi oma peamajas kinni viis päeva, kuid ei suutnud midagi seadusevastast tõestada ning mees tuli vabastada. Samal ajal kui meedia Härmi risti tagus, jätkas politsei tõendite otsinguid. Paistis, et koletis on oma jäljed osavalt katnud.
Härmi ebameeldivused ei lõppenud 1984. aastal, vaid alles algasid. Pärast seda, kui politsei üksipulgi tema naise enesetapu asjaolusid lahkas, tekkisid Härmil probleemid uue elukaaslasega. 1985. aastal kirjutas tööta jäänud ning meeleheitel mees testamendi ja võttis surmava annuse metadooni. Kiirabi suutis juba kliiniliselt surnud mehe elule tagasi võita, kuid tüsistuste tõttu jäi Härm peaaegu täielikult kurdiks.
Võtmetunnistaja – kaheaastane laps
Ligi kolm aastat pärast esimese prostituudi laiba leidmist võttis niigi ebatavaline lugu taas sensatsioonilise pöörde. Seekord võeti lisaks Härmile vahi alla ka tema tuttav üldarst Thomas Allgén. Versioon verejanuliste tohtrite tandemist ajas pressi lausa pöördesse.
“On ilmselge, et politsei lekitas infot meediale. Samal päeval, kui ta vahistati, avaldas Expressen – tollal juhtiv tabloid – pika ja põhjaliku kirjelduse,” jutustab telmees Löfgren. “See oli politseist antud. Kas nad tegid seda raha eest või selleks, et Teet Härmile survet avaldada, ei oska ma öelda.”
Läbimurre uurimises sai teoks just tänu Allgéni abikaasale, kes parajasti mehest lahutas. “Sel naisel tekkis mõte, et tema abikaasa, kes tundis Teet Härmi, võis olla seotud Catrine da Costa mõrvajuhtumiga 1984. aastal. Ta pidas mitmeid vestlusi oma väikese tütrega, kes 1984. aastal oli vaid poolteist aastat vana. Järk-järgult, 1985-1986 jäi neis vestlustes emale mulje, et tema nüüdseks umbes kolmeaastane tütar oli viibinud juures sündmustel, kus need kaks arsti lõikasid Catrine da Costa keha tükkideks,” selgitab professor Agell.
Ema küsitles omapäi last ning viis politseisse 200leheküljelise kokkuvõtte lapse jutust. Hämmastaval kombel võttis prokuratuur seda puhta kullana. Sadistlik mõrv, intsest ja laiba liha söömine olevat toimunud kõik instituudi surnukambris. Niigi meeletule meediahuvile lisas pisikese tüdruku ilmumine perverssesse võrrandisse vaid hoogu. Nagu sellest oleks veel vähe, tõusid tagajalgadele ka naisõiguslased, kes pöörasid juhtumi võrdõigusküsimuseks.
Ehkki mõlemad arstid eitasid ja eitavad oma osalust tänaseni, lisandus süüdistusele aastate jooksul veel mõningaid tõendeid. Näiteks meenus nüüd abielupaarile, kes pidas Karolinska instituudi lähedal fotopoodi, et aastate eest oli käinud nende poes üks salapärane mees, kes lasi ilmutada filmi, millel olid võikad tükeldatud naise surnukeha pildid. Identifitseerimisel arvasid nad ära tundvat doktor Allgéni ning pildil olnud ohvrina prostituut da Costa.
Süütud, aga siiski süüdi
Neli aastat loksutati Teet Härmi ja tema väidetavat kaasosalist läbi politsei ristküsitluste ja kohtuprotsesside. Kuni 1988. aasta lõpus langetati Rootsi ajaloo üks kummalisemaid otsuseid. Kohus leidis, et on küll tõendatud, et kaks arsti tükeldasid prostituudi laiba, kuid kes ja kuidas Caterine da Costa tappis, pole võimalik tuvastada. Et väidetav laibarüvetamine oli kuriteona aegunud, pääsesid kohtualused vabadusse.
Härm sai vahi all oldud aja eest 300 000 krooni hüvitist, kuid see oli tühine võrreldes sisepagulusse sattumisega oma kodumaal. “Sestsaati on avalik arvamus üsna loomulikult leidnud, kuna kohtud nii kinnitasid, et arstid lõikasid Catrine da Costa tükkideks. Loomulikult leidis avalikkus, et mõlemad arstid või üks neist oli seega naise ka tapnud. See oli loomulik järeldus,” sedastab Agell.
Tänaseks on 1953. aastal sündinud väliseesti kohtuarstil kindel koht maailma kurikuulsamate sarimõrtsukate hulgas. Tema nimi figureerib sarimõrvarite fännilehekülgedel internetis koos morbiidsete staaridega nagu Ted Bundy ja Andrei Tšikatilo.
1991. aastal, pärast mitmeid lahinguid kohtus, võeti avaliku pahameeletormi survel Härmilt ja Allgénilt ka arstilitsentsid. Pärast mõningaid intervjuusid, mis Härm andis 1988. aastal, elab ta salastatud asukohas Rootsis ning saab kuulmispuude tõttu invaliidsuspensioni. Rootsi kohta tavatul kombel ei ole tema telefon ega maksuandmed avalikud.
Maailmaga suhtleb Härm e-posti teel, mille aadressi ta on usaldanud vaid vähestele. Elektronkirjaga ja usaldusisiku kaudu teatab ta ka Pealtnägija ja Eesti Ekspressi intervjuust keeldumisest. Mehe soov on, et isegi tema nime ei mainitaks Eesti avalikkuses, ütleb ajakirjanik Maria Wilhelmson, kes kohtus Härmiga näost näkku viimati tänavu suvel.
Meediasõda inimsaatuse varemetel
Ükskõik, milline on tema nime kirjapilt (mõnel pool näiteks Haerm), on Teet Härmi lugu andnud ainet lugematuteks artikliteks, raamatuteks ja isegi filmideks. Neist sõna otseses mõttes kaalukaima teose autor on Per Lindeberg, kes võrdleb oma 750leheküljelises raamatus Härmi juhtumit keskaegse nõidadepõletamisega. Lindebergi sõnul on Lahkaja lugu moodsa Rootsi tondijutt, mille vastu kainete argumentidega pole võimalik võidelda.
65aastane Lindeberg töötas läbi üle 4000 lehekülje dokumente politsei- ja kohtuarhiivides ning küsitles üles saja tunnistaja, ka kohtus ta mitukümmend korda Teet Härmiga. Tema raamat "Surm on mees“ ilmus 1999. aastal ning näitas tõde ametlikust versioonist nii erinevalt, et üks kirjastuse naisjuht lahkus protesti märgiks ametist. Õiglases maailmas oleksid Härm ja Allgén saanud nüüd uue kohtuprotsessi. Nii aga ei juhtunud. Juhtiva skeptikuna sai Lindeberg põhivoolumeedialt hoopis nahutada.
“Meedia üldse möönab oma eksimusi vastumeelselt. Igaüks, kes on ajakirjanduses töötanud, teab et vea tunnistamine tähendab möönda, et me oleme kaotamas oma usutavust. Nii tehaksegi vapper nägu pähe ja öeldakse, et meil on alati õigus, kuni tõestatakse vastupidist. Selles juhtumis on asi rängem, sest kõik toimus nii pika perioodi kestel. Need inimesed, kes olid toona lihtsad reporterid, on nüüd ajalehtede, raadio- ja telejaamade bossid. Nad möönavad väga vastumeelselt, et umbes 15 aastat tagasi tegid nad reporteritena räpakat tööd,” tunnistab Löfgren.
Tema tehtud pooleteise tunni pikkusest telefilmist selgub muuhulgas, kuidas meediahaip varjutas kriminaaluurimise. Ehkki film on juba aastapäevad valmis, pole see veel telejuhtidelt eetriluba saanud.
Don Quijote ründab tuuleveskeid
Tänavu sügisel võttis Härmi kaitsjate teatepulga üle juuraprofessor Agell. “See on järjekordne Rootsi õigussüsteemi ebaõnnestumine, et keegi minusugune pidi lagedale ilmuma, et juhtumit uuesti uurida,” kommenteerib ta süsteemi tuuleveskitega võitlusse tormamist 15 aastat hiljem.
Agell on tohutu kohtu- ja politseimaterjali üksipulgi uuesti läbi töötanud ning väidab, et kaine pilguga vaadates laguneb süüdistuse tõendusmaterjal koost. Tema sõnutsi on näiteks olemas neli tunnistajat, kes nägid lõbutüdruk da Costat pärast tema väidetavat mõrvapäeva, ent uurimisel ei võetud neid millegipärast arvesse.
Sestap taotleb ta nüüd Härmi ja Allgéni arstilitsentside ennistamist. Ta möönab, et tegu on põhiliselt sümboolse sammuga. “Teet Härm ei usu, et tal oleks jõudu enam arstina töötada. Tema elu hävitati. Ma loodan, et teatud määral saab ta selle siiski tagasi.”
Agell ei piirdunud ainult kohtuga, vaid saatis hoiatuskirja ka kirjastusfirmale, mis pidi sel nädalal välja andma järjekordse raamatu Härmi juhtumi teemal. Selle autor on ajakirjanik Lars Borgnäs, kes on teinud mitmeid saateid tõendamaks Härmi süüd. Muuhulgas algatas politsei pärast tema hiljutist saadet juba neljanda uurimise Teet Härmi naise 20 aasta taguse enesetapu asjaolude selgitamiseks. See uurimine lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
Veidral kombel ei soovi Borgnäs ega mitmed teised varem Härmi rünnanud tegelased, s.h juhtumi prokurör Anders Helin sel teemal enam intervjuusid anda.
"Frankensteini" rahvuskaaslased
Teet Härmi Eesti päritolu jäi Rootsi meedial praktiliselt kahe silma vahele. Väliseestlased loodavad, et nii see ka jääb, sestap vakatavad muidu ka kõige klatšihimulisemad rahvuskaaslased tema nime kuuldes otsemaid.
Teet Härm õppis Eesti Algkoolis Stockholmis aastatel 1961-67. Tema isa, sõja lõpus Saksamaa kaudu Rootsi sattunud Harry Härm juhtis raamatutrükikoda. Samuti tegutses ta aktiivselt Eesti Komitees ja kuulus ka Eesti Algkooli Sõprade Seltsi. Hoolimata sellest, et ta oli eeskujulik õpilane, olid Teedu suhted isaga jahedad, eriti pärast seda, kui ta noore meditsiinitudengina abiellus endast tublisti noorema rootslannaga.
Rahvuskaaslased kohtlevad Teet Härmi nagu pidalitõbist. Ehkki Eesti kool on olnud alati väike – alla 200 õpilasega – asutus, väidavad kõik temaga ühel ajal õppinud nagu näiteks praegune rektor Jaan Seim, et ei tea ega mäleta Härm-juuniorist tuhkagi. Koolikaaslased mitte ainult ei keeldu intervjuust, vaid väidavad nagu ühest suust, et neil pole säilinud ainsatki klassipilti. Häbi oli koguni nii suur, et Rootsi Eesti Päevalehest ei leia me tervet ühiskonda raputanud loole ainsatki viidet.
On teada, et Teet Härm on ka Eesti kodanik, tänu millele ta on osalenud Eesti valimistel. Samuti tellib mees, kelle elu hävitamises meedia tähtsat osa mängis, tänaseni Rootsis ilmuvat Eesti Päevalehte.
