“Tegime kino kui ka teisi pilta”*
Tartus Eesti Rahva Muuseumis avati 23. mail Johannes Pääsukese näitus,
ilmub Toomas Kalve koostatud monograafia koos Peeter Linnapi ja Jaak Lõhmuse tekstidega ning Peeter Linnapil valmib film Pääsukese kohta.
Johannes Pääsukesel olid tegelikult kõik eeldused, et tõusta romantilise kunstnikutüübi ehedaimaks näiteks. Noormees, kes näeb välja nagu lihtne poiss teie naabertalust ning kelle pärisosaks võiks pidada pigem ulakusi vibuga või puberteedilikku praalimist külapeol, hakkab korraga tegema geniaalseid pilte, mida hiljem võrreldakse sajandi alguse modernismiklassikaga.
1912. aastal teeb Eesti Rahva Muuseum kõigest 20-aastasele noormehele ettepaneku kaastöö tegemiseks, sama aasta aprillis võtab Pääsuke üles Tartus Sergei Utotškini lennukatse, mis paksu kaassõitja tõttu jääb peaaegu toimumata. Leitakse saledam kaaslane, lennuk tõuseb õhku ja Pääsuke kirjutab ennast Eesti filmiajalukku. Aasta hiljem järgneb rännak mööda Eestit, esmalt Põhja-Eesti, siis ka Lääne-Eesti ja saared. Pääsuke saavutab kõikjal oma siira ja vahetu olekuga lihtrahvaga hea läbisaamise. “Saime ka lahke rahva käest süüa, mille eest maksu ei võetud, pealegi anti mõned vanad rahad ühes, et museumi viia,” kirjutab Pääsuke oma päevikusse. Teisalt napib pidevalt raha, teetolmust ja pidevast vihmasajust ollakse räpased ning suured kastid tekitavad umbusaldust, nii et söögimaja pidaja ta kööki sööma saadab - see “vihastas mind kõige enam”. Poepidaja tütred vaatavad reisilisi võõristusega ning räägivad omavahel saksa keeles (Er sieht aber schmutzig aus, das Gesicht hat er von der Sonne ganz verbrannti), arvates, et Pääsukese sugune mats sellest aru ei saa. Aga tühjagi, õige varsti peab Pääsuke juba läbirääkimisi Saksa filmikompaniidega.
Sageli näidatakse neile öömaja pakkumise asemel ust, kuid miski ei näi kõigutavat Pääsukese soovi kino ja teiste pilta tegemiseks. Kõigest nädalapäevad pärast reisi algust annab ta muuseumisse teada, et umbes sadakond pilti on tehtud ning plaadid otsakorral. Zeiss kaameraga on ta saanud kaunis huvitavaid ülesvõtteid ning muuseum saadab kokkulepitud kohta veel sadakond plaati. Ja hiljem veel. Ja veel.
Inimesed peavad kahe suure aparaadiga mööda maad rändavat Pääsukest ning tema sõpra laadalisteks ning paluvad neil kahe kopika eest “leierkastil” mängida. “Kõikide imeks ei tee meie nende soovidest väljagi,” ei reeda Pääsuke kibestumist. Ja miks peakski?Nende ilmumine ning kaamerate ülessättmine tekitab igal pool väiksemat sorti tormi. Muhumaal ühes peres ööbides on hommikul pererahva esimeseks mureks mõned kaadrid saada, teel Keilasse teeb Pääsuke omakorda vahetuskaupa kellegi marjanaesega, kes pildi eest pakub toobi mustikaid.
Samal ajal käivitab too ülienergiline noormees filmikompanii Estonia-Film, jäädvustades spordivõistlusi ning tehes vaatefilme. Pääsuke lendab kõrgelt – tema kliendiks on kolme Prantsuse filmiettevõtte Venemaa esindused, läbirääkimised käivad täie hooga Saksa ja Austria kompaniidega. Kokku üle 30 filmi vändanud Pääsukese loomingust on tänaseks Eesti Filmiarhiivi jõudnud kaheksa, nende seas ka tema tuntuim - Eesti esimene mängufilm “Karujaht Pärnumaal”. Ülimenukalt Tartus linastunud, kuid Pärnus keelatud film on hoogne ja lõbus poliitiline satiir, kus Pääsuke ei kohku tagasi Pärnu linnapea pilamisest, kelle tüli ajakirjanik Karuga viis viimase süüdimõistmiseni laimus. “Nüüd sõbrad minge igalepoole laiali karupesa otsima,” hüüatab filmi alguslause,“see – kes teda leiab andku märku.”
Esimese maailmasõja puhkedes palub Pääsuke Nikolai II õuefotograafilt (!) võimalust jätkata tegutsemist rindeoperaatori ning -piltnikuna – ja luba antakse. Ta asub teenima Kaardiväe Leedu polgu tagavarapataljonis. Vana kalendri järgi 1917. aasta lõpupäevil puhkab Valgevenes viibiv Pääsuke kell seitse hommikul parajasti ühel ronginaril, kui toimub traagiline rongiõnnetus. Pääsuke lendab oma asemelt vahekäiku, kuid lööb õnnetult pea vastu lauanurka ning sureb. Ema organiseerib kõigest 25-aastase noormehe surnukeha toomise kodumaale ning ta maetakse Tartusse.
See on lugu, mis sisaldab kõiki elemente, mis oleksid vajalikud legendi sünniks. Ometi on päris “omaks” tunnistanud ta vaid filmiajaloolased ning Eesti modernistliku fotograafia klassiku (nagu kogu Eesti varasema fotograafia) valutu sisenemine kunstiajalukku on siiani jäänud toimumata. Ja kuigi Pääsukese retseptsioon on olnud võrdlemisi aktiivne ning tänu vastilmunud monograafiale on lõpetatud ka selle senine suur killustatus, ei saa siiski öelda, et me teame fotograafi ning tema tööde kohta kõike. Pääsuke ei ole veel valmis või lõpuni uuritud ning ERMi näituselgi tuuakse meie ette rohkem kui 1300st fotost napp 92. Valiku koostaja Toomas Kalve sõnul tegi valimise eriti raskeks Pääsukese tööde ühtlaselt väga kõrge tase ning tehniline perfektsus, mis ei lasknud veelahet sisse ka ?anriliselt. Tema linnavaated, millest enamik on sündinud 1914. aastal Tartus ning mida on kokku umbes pooltuhat, on oma ruumikäsitlusega pannud Peeter Linnapi pead raputama. Pildid, mille esmaseks eesmärgiks oli seatud ikkagi arhitektuursete detailide dokumentaalne jäädvustamine ning linnaliku keskkonna üksikasjalik ülesvõtmine, suudavad agulihoovidest tuua meie ette kaadreid, kus mahtude jaotumine ning ruumi liigendus on niivõrd “kunstilised”, kui seda ühelt fotolt oodata tohib. Võib nõustuda Linnapiga, kelle sõnul ei jää Pääsukese ruumilahendused millegi poolest alla sünkroonselt tegutsenud ning maailmakuulsaks kirjutatud Ameerika modernistide fotodele.
Ent Pääsuke oskab vilunult ümber käia ka inimestega, kes Supilinnas või Ülejõel tasapisi tema kaamera ette tikuvad. Kalve sõnul (kes ka ise kasutab Pääsukese-aegseid või vanemaidki aparaate) võtab “kiiresti liigutades” säärase kaamera ülesseadmine ning ettevalmistamine vähemalt veerand tundi. Selle aja jooksul jõuavad kuuridest ning hoovinurkadest tulla lapsed ja täiskasvanud, vaadata otse kaamerasse kui imeeluka silma, ennast mitte eriti sättida, vaid pigem rangelt kontrollida. Pääsuke ei aja neid eemale, vaid jätab otse kaamerasse vaatava poisikese kaadri esiserva ning väikese tüdruku trepi kõrvale pildi südamikku. Oma 1913. aasta ringreisil võtab Pääsuke üles nii aia peal piipu tõmbava vanamehe (pangem tähele suitsupilve mehe pea kohal!) kui meremuda vedajad . Tema inimesevaatlus algab alati justkui algusest peale, uuesti imestades. “Imelik näib see ka võerale, et muhu naesed alati sukka kuavad, tuleb ta heinamaalt vai käib ta maanteed mööda, alati kuatakse “vardaid”, kodu veel rääkimata,” kirjutab ta ka oma päevikusse. Arhiveerimiseesmärkidel dokumenteeritud inimtüübid muutuvad Pääsukese fotodel korraga rollideks, nende igapäevane rutiinsele tegevusele poogitakse külge nostalgiline aura.
Ka Pääsukese esimene teadaolev foto kujutab inimest – 10-11 aastase (!) poisinagana pildistab ta oma ema. Pudukaupmehe pojana võetakse teda sageli kaasa Tartu “suurtesse” stuudiotesse, kus üheskoos sätitakse seitel paika ning täiendatakse pere mälupanka. On vihjeid selle kohta, et Pääsuke võis ka eraviisiliselt külastada “proffe” ning õppida meistrite kõrvalt, kuid see ei seleta juba tema esimeste ERMi jaoks tehtud tööde tehnilist kõrgpilotaa?i. Wunderkind-määratlus tundub kahtlane, aga sellest ei saa ka mööda. Muide, oma reisilt Tartusse kirjutades loetleb Pääsuke üles fotomaailma kuulsusi, keda tema näituse avamisele kutsuda võiks. Ühtegi Tartu nime me sealt ei leia ...
1892. aastal Tartus kuuelapselise pere neljanda lapsena sündinud Pääsuke jääb ka edaspidi “nabanööri” pidi siinsete agulitega seotuks. Prominentide portreedele eelistab ta argikogemust ning lihtinimeste jäädvustamist, Palmse mõisa kosk pole tema meelest “ülesvõtmise väärt” ning Kadriorus oskab ta ainult “aega surnuks lüüa.” Mitmeid kordi pöörab Pääsuke kaamera ka iseenda peale, kuid tegemist pole tavapäraste passipildilikult kiretute autoportreedega, vaid rollimängude tulevärgiga, mis kohati hakkab meenutama isegi nartsissistlikku suhet kaameraga. Pääsuke riietub ümber ning võtab endale uusi ja uusi rolle, mis ulatuvad soniga lehvitavast joviaalsest ning muretust kambajõmmist rangelt riietatud ning vaoshoitud härrasmeheni. Vahetult enne Esimese maailmasõja ajal armeesse minemist laseb ta end ühes fotoateljees “soldati univormis” pildistada, üks tuntumaid Pääsukese autoportreesid on aga pilt, mille peal näeme fotograafi kõvakübara ning ettekleebitud vuntsidega uurimas fotoaparaati.
Hea huumorisoon ning mängulisus peegeldub ka tema päevikutes, kus ta kirjeldab näiteks järjekordset piinarikast ööd muretult: “äime ööd sellesama sõidutaja juure, kus hirmus ale magamine oli, meid aeti ühte kuuri, kus juba ligi 6 inimest palja maa peal magasivad, saime siiski suure hädaga natuke õlgi pää alla ja – hääd ööd – pean ka juurelisama, et siin kirpudega lahingu löömist oli. Teisal jälle – Ööd magasime kaupmees Ratturi pööningul, kus all siad meid magusa odöri lõhnaga magama uinutasivad.” Pääsuke on rahvamees, kelle ümber puhkama asudes on korraga “kari neidusid, kes ülesvõtta tahtsivad.” Sõjaväes olles otsustab ta ühel suvepäeval korraga hüppesse minna ning märgib hooletult päevikusse, kuidas “kodu sõitis”, kus “koguni ootamata aias vabarnad ja aiamarjad valmis on, sõin kõhu täis”… Joviaalne reisisell, geniaalne fotograaf, aktiivne filmilooja, marginaal ja suunatähis korraga. Sest ükskõik kas Setumaal, Tartus, Otepääl, Viljandis või mujal – ikka on Pääsukesel “kinoaparaadi jalg, kinoaparaat, päevapildiaparaat, plaadikast 12 tosina plaadiga ja reisipaun” kaasas. Ja midagi palju enamat veel.
* Johannes Pääsukese päevikust
Kirjutamisel on kasutatud Kairi Kaelepi artiklit "Johannes Pääsukese elukäigust ja koostööst Eesti Rahva Muuseumiga" (äsjailmunud kogumikust) ning Ülle Lillaku artiklit "Pääsukese lühikeseks jäänud lend" (Sirp, 09.08.2002).
Väljatõste:
Joviaalne reisisell, geniaalne fotograaf, aktiivne filmilooja, marginaal ja suunatähis korraga.
Johannes Pääsuke. Mees kahe kaameraga.
Fotonäitus Eesti Rahva Muuseumis 23. mai - 31. august 2003.
Kairi Kaelep, Peeter Linnap, Jaak Lõhmus. Johannes Pääsuke. Mees kahe kaameraga. ERM. Tartu, 2003.
Peeter Linnapi film "Elurezhissöör Johannes Pääsuke"
