01.03.2007, 00:00
Tehnoloogide rünnak vastu inimmüüri
Mobiilsidevõrkude ja taskutelefonide tootjad ning mobiilioperaatorid kuulutavad videokõnede ja taskutelevisiooni ajastu saabumist. Paraku seisavad nende teel ees tarbijad, kellest enamik soovib mobiilseid videoteenuseid kasutada haruharva.;Mobiilimaailmas vahetub trendikas räpp iga paari aasta tagant. Neli-viis aastat tagasi kiitsid operaatorid taevani multimeediasõnumeid. Pikalt oli juttu sellest, kuidas inimesed hakkavad tavalise lühisõnumi asemel vahetama pilte ja heli sisaldavaid multimeediateateid, sest need võimaldavad edastada emotsioone vahetumalt. Kõik oli kena seni, kuni selgus, et inimestele meeldib siiski saata vanamoelisi lühisõnumeid ning neisse vajaduse korral emotikone kirjutada.
Praeguseks on multimeediasõnumivaimustus
hääbunud. Saatuslikuks sai mobiilide keeruline häälestus ja
sõnumite võrkudevahelise edastamise tõrked. Kuigi enamiku
operaatorite kliendid saavad endale vajalikud seaded tellida
lühisõnumiga, ei vaevu tavainimene seda sageli tegema.
Järelikult ei kaalunud multimeediasõnumi hüved üles selle
häälestamiseks kuluvat viit minutit. Enamikule inimestest lihtsalt ei
meeldi tehnoloogiaga jännata – helistada ja SMSida on lihtsam ja
harjumuspärasem. Nii ei muutunudki mobiilifoto saatmine massitooteks.
Järgmisena hakkasid telefonitootjad ja mobiilioperaatorid lööma kolmanda mobiilsidepõlvkonna ehk 3G kella. 3G oleks pidanud meile tooma väga kiire mobiilse andmeside, mis võimaldab pidevalt e-kirju lugeda, mobiilselt veebis surfata ning pidada videokõnesid.
Tõigi, kuid praeguseks hakkab ka 3G haip vaibuma. Videokõnesid saab pidada küll, kui sõbral-tuttaval on samuti videokaameraga telefon ja te mõlemad viibite 3G-levialas. Aga enamik inimesi räägib endiselt, telefon kõrva ääres. Videokõnet näeme peamiselt EMT reklaamklipis. Harjumust on keeruline muuta, see nõuab kaua aega. Ja enamikul juhtudest puudub vajadus vestluspartnerit või tema ümbrust näha. Kui, siis välismaal olles... Aga see võimalus on olemas vaid paari-kolmekümnes riigis.
E-kirjade lugemisest mobiiliga on samuti saanud nišiteenus – seda teevad peamiselt kibekiires elurütmis rabelevad ärikasutajad. Tavainimene loeb e-kirju endiselt arvuti abil. Miks? Kahel põhjusel: mobiiliga on kirjale vastamine harukordselt ebamugav isegi siis, kui kasutada ennetavat tekstisisestust, ning välismaal on kirjade lugemine mobiiliga kõrgete roaming-hindade tõttu kallis. On olemas odav alternatiiv – tõmmata telefoni Opera Mini brauser ja lugeda e-kirju veebi kaudu, kuid see eeldab juba tehnoloogialembust, mis enamikul telefonikasutajatest puudub.
Internetis mobiiliga surfamine ei muutunud samuti massiliseks, sest telefoni ekraan on selleks liiga väike ning mobiilne andmeside liiga kallis.
Kolmanda põlvkonnaga ei läinud lugu nii kurvalt kui multimeediasõnumitega – enamik inimesi kasutab 3G võrku ilma, et nad seda endale teadvustaksid. Aga massitooteks kiire mobiilne andmeside ei saanud.
Telefoni- ja mobiilsidevõrkude tootjate areng ei peatu, nüüd ennustavad nad mobiilse andmeside veelgi kiiremaks muutumist. Paraku jätab see mobiilikasutajad jahedaks.
Pikapeale on tehnoloogid õppinud: kui “andmete” asemel öelda “videopilt”, siis löövad mõne mobiilikasutaja silmad juba särama. Aga endiselt on probleem selles, et neid säravaid silmi on liiga vähe. Vaatame uue ajastu videoteenuseid lähemalt ja olemegi sunnitud tõdema, et enamiku puhul on tegemist nišitoodetega.
Kõige rohkem surutakse peale mobiilset televisiooni.
Sellele seavad esimese takistuse mobiiliekraani väikesed mõõtmed. Õnneks on uuematel aparaatidel üha suuremad ekraanid ning see lahendab probleemi.
Järgmine probleem on teenuse hind: parima kvaliteediga saate vaatamine maksab neli krooni minut. Kui oled välismaal, siis võib lisanduda roaming-tasudena minuti televaatamise eest enam kui sada krooni. Paha lugu on, et Eestis olles pääsed ikka teleri ligi ning Eesti telekanaleid tahaks näha just välismaal...
Kolmas probleem on saate vaatamise aeg – olgem ausad, ega päeval kodust eemal olles polegi telerist suurt midagi vaadata. Enamik huvitavaid saateid on õhtusel primetime’il eetris ja siis on tavaliselt lähedal ka paremat ja odavamat pilti pakkuv tele r.
Erandi moodustavad spordivõistlused ning neid hakatakse mobiilist vaatama ilmselt üha enam. Suurepärane nišitoode.
Operaatorid ja tootjad õhutavad inimesi pidama videoblogisid, kuid siingi tekib turutõrge: videot tahaks postitada just välismaal viibides ja rahvusvaheline andmeside on üle mõistuse kallis. Pealegi on mobiilne blogipidamine tavainimesele liiga keeruline. Foto on ju palju lihtsam ning mobiilsed fotoblogijad moodustavad telefoniomanikest kaduvväikese osa. Vaevalt et mobiilse video käsi paremini käib.
Mulle kui tehnoloogialembesele inimesele meeldib, et operaatorid ning telefonide ja mobiilivõrkude tootjad tulevad välja üha uute teenustega. Õnnetuseks tahab enamik inimesi ikkagi telefoniga peamiselt rääkida. Nii peavadki tehnoloogid ja turundusgurud jonnakalt selgitama, kui väga neid uusi lahendusi vaja on. Ainult et inimesed ei taha sellest aru saada. Neile meeldib kasutada teenuseid, mida nad vajavad, et turvalisemalt, mugavamalt ja lihtsamalt oma asjadega toime tulla.
Järgmisena hakkasid telefonitootjad ja mobiilioperaatorid lööma kolmanda mobiilsidepõlvkonna ehk 3G kella. 3G oleks pidanud meile tooma väga kiire mobiilse andmeside, mis võimaldab pidevalt e-kirju lugeda, mobiilselt veebis surfata ning pidada videokõnesid.
Tõigi, kuid praeguseks hakkab ka 3G haip vaibuma. Videokõnesid saab pidada küll, kui sõbral-tuttaval on samuti videokaameraga telefon ja te mõlemad viibite 3G-levialas. Aga enamik inimesi räägib endiselt, telefon kõrva ääres. Videokõnet näeme peamiselt EMT reklaamklipis. Harjumust on keeruline muuta, see nõuab kaua aega. Ja enamikul juhtudest puudub vajadus vestluspartnerit või tema ümbrust näha. Kui, siis välismaal olles... Aga see võimalus on olemas vaid paari-kolmekümnes riigis.
E-kirjade lugemisest mobiiliga on samuti saanud nišiteenus – seda teevad peamiselt kibekiires elurütmis rabelevad ärikasutajad. Tavainimene loeb e-kirju endiselt arvuti abil. Miks? Kahel põhjusel: mobiiliga on kirjale vastamine harukordselt ebamugav isegi siis, kui kasutada ennetavat tekstisisestust, ning välismaal on kirjade lugemine mobiiliga kõrgete roaming-hindade tõttu kallis. On olemas odav alternatiiv – tõmmata telefoni Opera Mini brauser ja lugeda e-kirju veebi kaudu, kuid see eeldab juba tehnoloogialembust, mis enamikul telefonikasutajatest puudub.
Internetis mobiiliga surfamine ei muutunud samuti massiliseks, sest telefoni ekraan on selleks liiga väike ning mobiilne andmeside liiga kallis.
Kolmanda põlvkonnaga ei läinud lugu nii kurvalt kui multimeediasõnumitega – enamik inimesi kasutab 3G võrku ilma, et nad seda endale teadvustaksid. Aga massitooteks kiire mobiilne andmeside ei saanud.
Telefoni- ja mobiilsidevõrkude tootjate areng ei peatu, nüüd ennustavad nad mobiilse andmeside veelgi kiiremaks muutumist. Paraku jätab see mobiilikasutajad jahedaks.
Pikapeale on tehnoloogid õppinud: kui “andmete” asemel öelda “videopilt”, siis löövad mõne mobiilikasutaja silmad juba särama. Aga endiselt on probleem selles, et neid säravaid silmi on liiga vähe. Vaatame uue ajastu videoteenuseid lähemalt ja olemegi sunnitud tõdema, et enamiku puhul on tegemist nišitoodetega.
Kõige rohkem surutakse peale mobiilset televisiooni.
Sellele seavad esimese takistuse mobiiliekraani väikesed mõõtmed. Õnneks on uuematel aparaatidel üha suuremad ekraanid ning see lahendab probleemi.
Järgmine probleem on teenuse hind: parima kvaliteediga saate vaatamine maksab neli krooni minut. Kui oled välismaal, siis võib lisanduda roaming-tasudena minuti televaatamise eest enam kui sada krooni. Paha lugu on, et Eestis olles pääsed ikka teleri ligi ning Eesti telekanaleid tahaks näha just välismaal...
Kolmas probleem on saate vaatamise aeg – olgem ausad, ega päeval kodust eemal olles polegi telerist suurt midagi vaadata. Enamik huvitavaid saateid on õhtusel primetime’il eetris ja siis on tavaliselt lähedal ka paremat ja odavamat pilti pakkuv tele r.
Erandi moodustavad spordivõistlused ning neid hakatakse mobiilist vaatama ilmselt üha enam. Suurepärane nišitoode.
Operaatorid ja tootjad õhutavad inimesi pidama videoblogisid, kuid siingi tekib turutõrge: videot tahaks postitada just välismaal viibides ja rahvusvaheline andmeside on üle mõistuse kallis. Pealegi on mobiilne blogipidamine tavainimesele liiga keeruline. Foto on ju palju lihtsam ning mobiilsed fotoblogijad moodustavad telefoniomanikest kaduvväikese osa. Vaevalt et mobiilse video käsi paremini käib.
Mulle kui tehnoloogialembesele inimesele meeldib, et operaatorid ning telefonide ja mobiilivõrkude tootjad tulevad välja üha uute teenustega. Õnnetuseks tahab enamik inimesi ikkagi telefoniga peamiselt rääkida. Nii peavadki tehnoloogid ja turundusgurud jonnakalt selgitama, kui väga neid uusi lahendusi vaja on. Ainult et inimesed ei taha sellest aru saada. Neile meeldib kasutada teenuseid, mida nad vajavad, et turvalisemalt, mugavamalt ja lihtsamalt oma asjadega toime tulla.