Telefoniuputamine

Toomas Vindi uudisjutt paneb kaalukaussidele naise kauaoodatud kõne ja kuuekilose linaski.

Ma arvan... ma tunnen... nii võib küll mõelda, kuid tegelik elu kõnnib oma rada, tahtmata sinu arvamusi kuulda ja tundeid tunda. Nagu sel suvehakul, kui ma ust paugutades toast välja läksin ja minuti pärast autoga väravastki välja tagurdasin. Kuradi naised, mõtlesin ma, neist ühte parasjagu silmas pidades, naised oskavad tühjast tüli üles kruttida, nad kohe ei saa teisiti, kui peavad kaunilt päikselise hommiku ära solkima.

Suveajal möödub maakodus aeg kiiresti – läheks justkui puhkama, aga keha saab iga päev säärast vatti, millist linnas ei saa tunda isegi mitme kuu jooksul kokku. Tihtipeale meenub mulle Gori karikatuur: tööl ja puhkusel. Tööaegu härrasmees napsitab, sekretärist piigat põlvedel kiigutades, seevastu puhkuse aegu juurib higi pritsides hiiglaslikke kände.

Maal askeldades – õigemini lakkamatult tööd rügades – on mul harjumus igal õhtul koju helistada, et pajatada naisele oma tegemistest ja pärida linnauudiseid. Mu abikaasa käib meie maakodus viimastel aastatel õige harva: linnas on tal sületäite kaupa tegemist, liiatigi maal varitsevad teda rohu sees puugid ja kõigele krooniks keegi äbarik varastas ära suure osa meie maakodu ehtest – kiviaiast –, mis mu naist isiklikult haavas.

Seegi kord, endal tüli mõru maitse veel suus, helistasin varsti pärast kohale jõudmist, et pärida mingi pisiasja kohta, aga rohkem ikka selleks, et anda teada, et ohtlikud maanteekilomeetrid on jälle õnnelikult läbitud ja ta ei pruugiks oma südant valutada.

Seejärel ei mõelnud ma enam hulk aega kodustest asjadest.

Mul oli sel aastal üks tubli maamees abiks ja me olime maja ümbritsevad metsatukad võsast puhastanud. Minu aastates mehele oli see peaaegu üle jõu käiv, aga töö tahtis tegemist ja ega ükski töö tegija vanust küsi. Viimaks hakkas asi lõppjärku jõudma ja nüüd riivasid silma kokku tassitud oksakuhjad, mis oota­sid vihmasagaraid, et saaksid ohutult tuletoiduks minna.

Nii sellel kui ka järgmisel ­õhtul ma varisesin surmväsinult voodisse ning alles hommikul tuli meelde, et eelmisel päeval jäi koju helistamata. Aga siis, isegi ei tea, miks, sündis minus kiuslik tahtmine naine proovile panna, oodata t e m a helistamist. Mu kujutluspilti kerkis naise murelik armas nägu, mis põrnitseb vaikivat – juba paar päeva kangekaelselt vaikivat telefoni, ja siis, vastupidiselt oma harjumusele mitte eriti sageli helistada, haarab ta viimaks toru, et teada saada, ega ta mehega midagi hullu pole juhtunud... ja kui mees ei vasta ja mõne aja pärast tagasi ei helista, siis võibki karta, et asjad pole just parimas korras. Või muud sellist.

Ent ta ei helistanud. Ei järgmisel ega ülejärgmisel päevalgi. Vahest temaga on midagi hullu juhtunud, sakutas mind kibe mõte, aga kohe rahustasin end, et siis oleks tütar sellest mulle teatanud. Mu naine elab linnas ikkagi hooliva pere keskel, mitte minu moodi üksiku hundina metsatalus, kust vahel nädalapäevad mitte ainsat hingelist mööda ei kõnni.

Iga järgmine päev venis nagu painajalik uni. Kui väljast tuppa tulin, kiirustasin vaatama, ega telefonis vastamata kõnesid ei ole, ja kui oligi, siis ikkagi kelleltki teiselt, mitte mu naiselt. Ma ei suutnud mõista, milles siis asi on. Kas meie viimases tülis? Aga tüliõun oli tookord niivõrd tilluke, et selline juba vähese aja pärast täitsa tähelepandamatuks muutub...

Eriti võikaks läks lugu, kui kõledas üksinduse s ja pladisevas lausvihmas oksi põletasin – neid tuli pidevalt lõkkesse tassida – jõuad või ei jõua, aga tööd seisma ei saa jätta. Sest millal see uus märg ja tuulevaikne ilm tuleb. Võib-olla enne talve sellist ei tulegi. Ning siis ma mõtlesin kibedaid mõtteid, et sinna metsaveerde ma suren – lihtsalt süda ei pea pingutusele vastu –, ja küllap seal mädanen igaviku, sest kõigist teistest hooliv naine ei suvatse oma isikliku mehe vastu vähematki huvi ilmutada.

Ja kui minuga midagi hullu ei juhtu, siis ikkagi – kuidas ma selle nukra teadmisega edasi elan... Kartsin, et praegune kibedus ei kao kuskile, et see võib ajapikku ainult suuremaks ja raskemaks minna.

Siis, viienda rahutu helistamiseootuse päeva pärastlõunal, otsustasin oma räsitud hinge kala püüdma viia. Tuul oli sooja vee järve edelasoppi puhunud, ning üürike kõrgrõhkkond võis seal head võttu tähendada.

Ma ei ole sportlik landiloopija, hoopis pühendunud õngemees, kes ihaldab latikaid ja linaskeid, istudes liikumatus vaikuses tunde, kuni peibutussööt tööle hakkab ja kalavolaskeid õnge juurde meelitab.

Nii ma seal roosaare varjus varitsesin. Esimesed kaks tundi haakisin üksikuid särgi ja ahvenaid, siis tuli riburodu suurt särge, kuni võtt mõneks ajaks katki jäi. See tuimakstegev ja igav vaikus tuli välja kannatada, sest teadsin, et just sel ajal loovutavad väiksemad kalad söödamaa suurematele.

Ja siis see algas. Latikas latika järel tõstsin poolekiloseid kalu tamiilipidi paati, et mitte kahvaga jännates aega raisata, ning kogu muu maailm oli ununenud, saanud teise- või kolmandajärguliseks, kui ühtäkki, parasjagu uskumatult rasket kala õnge otsa haakides, kuulsin telefonihelinat. Põu helises, aga mul oli tarvis vintskelt vastu panev linask paati tuua. Teda väsitada, mitte lubada tal pageda jõuliste sööstudega kupulehtedesse või roostikku. Väsitada teda vabas vees, juhtida kala, allutada ta oma tahtele.

Telefon helises ikka veel, kui ma viimaks linaski pinnale tõin ja õngitsemiskahva peale juhtisin. See helises pealetükkivalt, kui kala kahva pealt ootamatu sööstu tegi ja püüdis otsejoones paadi alla varjuda. Veel suutsin temast üle olla, ta liikumissuunda muuta, ja nii mu linask otse parda veeres väsinult külili pööraski, et ma saaksin tema ilu nautida täies hiilguses ja imetleda ta värvi, justkui õhtupäikeses kumavat hiiglaslikku oliivi. Telefon helises põikpäiselt ja kannatamatult. Kas selleks, et kiiremini vastata, või mingil muul segasel põhjusel hakkasin ma kala tamiilipidi paati tõstma. Nii lolli otsust lihtsalt ei ole võimalik teha. Õngelipsu 0,14 tamiil ei kannata seda välja ning nii minu vähemalt kolmekilone linask vabadusse volksaski.

Vandusin valjult ja ropult ­vene keeles. Siis inglise keeles. Telefon helises, seekord juba mu peos, ja mind vallanud raevuhoo helisevaks puändiks helin ootamatult kalale järgnes. Vetevalda, vetesügavusse.

Kui viimaks maha rahunesin, siis ma ei mõelnud äsja uputatud telefonist. Ega oma abikaasast, kelle nimi võis telefoni ekraanil olla. Üksnes võitlus kalaga jooksis eredalt silmade ees. Ma olin teinud kaks andestamatult rumalat viga. Minusugune kogenud kalastaja selliseid teha ei tohiks. Mu ainsaks trööstiks oli see, et äraläinud kaladel on omadus aja jooksul kaalus juurde võtta. Ja kui ma sügisel linna tulles ametivenda Tarmo Tetre kohtan, siis on kindlasti see kala juba hiiglasuur.

“Kujutad ette, vähemalt kuuekilone linask läks otse paadi juurest ära,” kurdaksin ma.