See juhtub enesestmõistetava loomulikkusega: linnavalitsuse pressiesindaja Liina Oja asetab Edgar Savisaare ette lauale suure kassettdiktofoni, mis intervjuud vaiksel kahinal salvestama hakkab.

Siis viskab Keskerakonna juht jala üle põlve, tardudes liikumatuks. See ongi tema puhul silmatorkav – kuidas emotsioonid ja žestid on peaaegu täiuslikult kontrolli all ning kuivõrd vähe Savisaar räägib.

Keskerakonna valimisprogrammil on kena lõppsõna, mis ütleb, et valitsus aitab inimestel leida tööd kodumaal. Paljud inimesed on välja rännanud, sealhulgas teie kaks tütart. Kuidas see teie kui Eesti patrioodi peres juhtus?

(Väike paus, Savisaar liigutab kätt ja vaatab žestiga oma käekella) Minu vanem tütar tuleb tagasi Eestisse kahe tunni pärast ja jääb siia vähemalt kuuks ajaks. Ta loeb Tartu ülikoolis loenguid, nad mõlemad käivad Eesti vahet. Ma ei ole veel sellises seisus, et ma tajuks, et mu lapsed on Eestist ära läinud.

Kuigi üks neist on abielus hollandlasega, kes eestistub kiiresti mõttelaadilt. Nii et mina ei ole kaotanud ühtegi last, ma olen peaaegu ühe poja juurde võitnud.