Teoputru kuningannale!
Uudis Eesti noormehest, kes saanud Londonis maailma parima restorani kokaks, kerkib esimest korda päevakorda Ekspressi neljapäevasel tootmiskoosolekul. Tagantjärele pole isegi kindel, kes oli selle sõnumi maaletooja, ning koosoleku lõpuks teame salapärasest kokast vaid eesnime (Riho) ja telefoninumbrit.
Leppida kokku intervjuu nii, et sa ei tea teisel pool telefonitoru oleva isiku perekonnanime ega töökohta, on keeruline, ent siiski võimalik. Teha intervjuud ilma sellist infot valdamata - sootuks hullem.
Paraku saab pool tundi enne kokkulepitud kellaaega armutult selgeks, et kogu Tallinnas liigub antud küsimuses vaid piiratud koguses informatsiooni. Ekspressi kokandustoimetaja Siiri Kirikal on sõnapaari Riho ja "Londoni tipprestoran" kuulnud. Gurmaan Imre Sooäär on seda kuulnud. Kahjuks on restorani ja Riho täisnimed jäänud saladuseks ka nendele gastronoomiast muidu nii palju teadvatele inimestele.
Sisestan otsingusõnad "Riho", "London" ja "kokk" google.com'i, kuid abi ei anta. Tunnustatud otsingumootor pakub miskipärast välja vaid skultpor Riho Kulda, Tartu Ülikooli Akadeemilise spordiklubi juhatajat Riho Illakut ja Fazer Eesti ASi tootmisjuhti Riho Leppikut.
"Maailma parim restoran" osutub olevat väikeses Londoni lähistel asuvas külas nimega Bray. Kui olla täpne, on Bray Londoni linna piirist 25 miili kaugusel ning tõesti-tõesti väike - nagu hooletult lõhkiste teksadega Riho selgituseks pillab, on isegi Saku kõvasti suurem.
Sellegipoolest asub Bray-nimelises kaarditäpis tervelt kaks kolme Michelini tärniga pärjatud söögipaika - Fat Duck ja Waterside Inn. Neist esimene on juba mitmendat aastat Tallinnast pärit Riho Heinmetsa töökoht.
Briti imekoka Heston Blumenthali eestveetava Fat Ducki spetsialiteet on molekulaargastronoomia, uus vapper kokanduskoolkond, mis viib toidu valmistamise katseklaasidesse, uurib eri toorainete spektrit ning muudab "ühiste lainepikkuste" olemasolul võimalikuks ka sellised kooslused, mis tavaarusaama kohaselt sugugi söödavad olla ei tohiks - risoto lillkapsast ja šokolaadist näiteks.
Veel kuuluvad Fat Ducki menüüsse sellised road nagu "teopuder" ("segu tigudest ja tavalisest hommikusest kaerahelbepudrust; väga maitsev") ja "lõhe lagritsaga" või siis sissejuhatuseks pakutav üllatuslik kombinatsioon peedi- ja apelsinitarretisest, kusjuures peeditarretis on kollane ja apelsinitarretis punane. Liha ja kala soojendatakse küpsetamise asemel ettevaatlikult vesivannis ning mahlade väljajooksmise vältimiseks ei lasta prae sisetemperatuuril kerkida kordagi üle 62 kraadi. Magustoiduks võib tellida munapudrujäätist, efektset desserti, mille tegemiseks klopitakse lauda toodud vedela lämmastiku abil sööjate ees kokku kollakas segu koorest, suhkrust ja munadest ning kaunistatakse hiljem kergelt praetud peekonipuruga.
Võib-olla sobivad omavahel lõppeks kokku kõik asjad - heeringas ja maasikad näiteks, küsin, kuid Riho raputab pead: "Ma olen surmkindel, et mitte."
Enne seda, kui Riho ühegi pennita Eestist Hispaania poole minema hääletas, jõudis ta töötada mitmes heas kohalikus restoranis - nä ;iteks Tõnis Siiguri juhitavas Stenhusis ning Ammende Villas. Aga mingil hetkel osutus Eesti kitsaks. "Asi arenes teatud maani ja jäi seisma. Kana mee- ja ingverikastmes oli menüüs enam-vähem igal pool."
Hispaania ja Inglismaa tundusid olevat kulinaaria mõttes kõige eesrindlikumad kohad. Seetõttu sihtis Riho pärast enesetäiendust Kanaari saartel Suurbritanniasse. Laialt levinud eelarvamusega Briti kokakunsti kohta on ta küll mõneti nõus - "Seal Inglismaal on ka väga jubedaid asju; näiteks need kuradima oad tomatikastmes, neid ma ei saa eriti süüa," - aga CV saatis ta Fat Ducki sellegipoolest.
Edasi läks kõik väga lihtsalt: "Nad kutsusid mind kohale, tegin paar proovipäeva ja neile meeldis, mida ma tegin."
Tänasel päeval ärkab eelroogade eest vastutava chef de party'na töötav Riho hommikul kell pool kuus. Hüppab ratta selga ja sõidab kolme kilomeetri kaugusele restorani. Köök on väike ning täidetud rahvusvahelisest seltskonnast Kolumbiast Austraaliani välja. Laudadel on värsked trühvlid, nitrokülmutatud foie gras on toodud Prantsusmaalt.
Töö ei ole kerge, annab Riho mõista: "Kui see oleks kerge, teeksid seda kõik." Ühtki vaba nädalavahetust pole olnud juba neli aastat ning kokkade ainus puhkepäev - esmaspäev - möödub suuresti voodis. Tavalisel õhtul saab ta koju alles pärast südaööd. Kehalised karistused, nagu lihtsa kolaka andmine või kuumaks aetud lusikaga põletamine, pole Inglismaal jäänud ajaloo hõlma ning mõned Riho jutud Briti tipprestoranide köögipoolest mõjuvad suisa sadistlikult: "Minu eelmise peakoka õpilane võttis oma restoranis tööle noore koka, kellel polnud käe peal ühtegi põletusarmi. Omanik pani pannivarre praeahju ja ajas selle kuumaks: "Minu restoranis ei tööta kedagi, kel käe peal armi pole..."
Endale kõigi nende õuduslugude vahel tükikest saia suhu toppides näib Riho kahtlaselt rahulolev. "Selline juba on see köögielu," ütleb ta silmade särades. "Tuleb lihtsalt pea alla suruda ja edasi panna."
Odavaim võimalus Fat Duckis einestada on degustatsioonimenüü, mis maksab 97 naelsterlingit ja 75 penni (umbes 2270 krooni), nii soodne pakkumine ei sisalda muidugi jooke. Õhtusöögiarve kahele jääb enamasti 400 ja 500 naelsterlingi vahele. Vältimaks vahepeal olnud pooleaastaseid järjekordi, on broneerimist nüüdseks piiratud kahele kuule.
Tuntuimate klientide hulka on Riho sõnul kuulunud Ewan McGregor, Tom Hanks ja Elizabeth II, kelle visiidi ajal eestlast küll tööl ei olnud. Kuid Hanksi nägi ta ära: "Ta ilmus kööki täiesti ootamatult, lihtsalt selja tagant kargas sisse!"
Kuna lõhkistest teksadest, bloknoodist ja fotograafi kaamerakotist segadusse aetud Vertigo ettekandja on nüüdseks juba kaks korda meie laua juures käinud, tundub olevat viimane aeg vaadata ka kohaliku tipprestorani söögikaarti.
Kuidas see tundub, küsin.
Riho kehitab õlgu.
"Tavaline bistroomenüü. Mitte midagi erilist."
